Rubriik: Õppijate õpiränded Page 3 of 7

Kohvi ja kooki – reede 04.05.18

Täna sai hommikul jällegi head kaerahelbeputru ja laualt ei puudunud seegi kord sai, sink/vorst ja tomat/kurk. Täiskõhu tunne lõunani garanteeritud.

Köögis tegid kokad meile kõigile õhtuseks kohvitamiseks rabarberikooki, toorjuustukooki ning rullbiskviiti. Reedeti on Mariabergi köögis pärast kokkamist suurem koristamine. Kogu nädala jooksul kogunenud sodi ja mustus tuleb ära kaotada.

Puidupoisid said masinate taha. Tellimustööna tuli teha mesitarude jaoks vajalikke puiduliiste. Pärast lõunat nägi meie päevaplaan ette Mariabergi farmi külastust.

Farmi juures võttis meid vastu Hans, kes on ihu ja hingega maamees. Kahjuks Mariabergi köök enam sealset toodangut ei kasuta, sest liiga hea toidukraam on Saksa riigile kinni maksmiseks liiga kallis. Kuid tasapisi püütakse mahetoodangut lõunamenüü toitudesse juurde lisada. Alates sellest maikuust saab sööklas süüa farmis kasvatatud kartuleid. Loomadest nägime lambaid, sigu ja Angus lihaveiseid. Kanad olid ka, aga Hans ei pidanud neist väga lugu. Anguse tõugu veised on hinnatud oma hea liha poolest. Nad kasvavad suureks ja tugevaks ning kõigest umbes 1,5 aastaselt süüakse nad ära. Restoranid tellivad erinevaid loomaliha osi ning kui kogu liha ära jaotatud, siis loomake hukatakse. Lisaks sellele tegeleb farm Anguse tõuaretusega. Eestissegi on sealt loomi viidud. Nägime veel erinevaid masinaid ja kuulasime Hansu elufilosoofiaid. 

Farmis käidud, suundusime koos meie küljes oleva kerge „maahõnguga“ kohvi ja koogilauda. Nautisime seltskonda ja maiustusi. Rääkisime maast ja ilmast. Mmm.. väga hea oli.

Õhtul saime kasutada bowling/keegli rada. Tegemist on üksiku rajaga, mille välja nägemine on nii nagu üks õppija ütles, suht retro. Bowlingu kurikad on nööriga kinnitatud ning aega ajalt lähevad omavahel risti ja sassi. Rada on kulunud puidust ja punkte loeb masin jumal teab kuidas. 

Õhtusöögiks sõime risotot. Kuuldavasti oli see vähemalt sama hea, kui Armandi eelmise aasta samas kohas valmistatud risotoroog.? 

Pitsa ja ummistus – neljapäev 03.05.18

Tänase päeva algus ei erine väga teistest. Hommikusöök ja siis marss praktikale.

Abikokad tegid jälle süüa. Hommik hakkas ahjuplaatidele šnitslite ladumisega, Snitslid on homse päeva söök. Abikokad teevad järgmise päeva toidu eelmisel päeval poolenisti valmis, sest sööta on vaja 1500 inimest. Köögis on igasugu huvitavaid tegelasi. Näiteks üks töötaja sorteerib eridieetidel olevatele õppijatele sööki. Lisaks kaaluti tohututes kogustes manti kartulisalatile. Kartulisalat ei ole nagu meil Eestis. See koosneb keedukartulist ja kastmeks puljong + veiniäädikas. Ettevalmistusi tuli teha veel õhtuseks pitsapeoks. Taigen, šampinjonid, tomatid, sibulad ja palju muud. 

Puidupoistel oli veidi teistsugune hommik, sest läksime ettevõttesse nimega Schwörer – https://www.schwoererhaus.de/haeuser/bungalows/ Seal toodeti moodulmaju ja palju muud. Kunagi oli tegemist väikese perefirmaga. Nüüdseks suudavad nad ühe nädala jooksul ehitada kuni 20 moodulmaja. Reklaamvideo vaadatud, ohutuseeskirjad kuulatud, kiivrid peas, vestid seljas ja külastus võis alata. Kahjuks ei võinud ettevõtte sees pilti teha. Nägime palju huvitavat näiteks höövleldamisliini, liimpuidu kui ka sõrmtappide tegemist. Edasi läksime „lendavate majade“ (flying houses) e konteinermajade juurde. Nägime palgisorteerimisliini (mega suur) ja edasi läksime saeveskisse. Saime kõndida saeveski ja sorteerimisliini kohal sillakesel. Huvitav on see, et ettevõte põletab kõik oma jäätmed sealses soojuselektrijaamas. Sisuliselt tähendab see seda, et nad ei osta endale elektrit vaid toodavad seda ise. Mitte keegi meist ei olnud varem käinud nii suures puiduettevõttes. Aitäh, Rudi! Kahju, et meie toredale giidile, kes eeskujulikult meile teksti oma kaardikestelt maha luges, ei võtnud tänutäheks kaasa eestimaist šokolaadi. Kella viie ajal käisid enamus ujumas. Kahju, et seal sauna pole.  

Õhtul olime kutsutud Barbara juurde koju pitsaõhtule. Sakslased pidavat harva endale kedagi nii võõrast koju külla kutsuma. See ei ole lihtsalt kombeks. Seega oli see meile suur au. Barbara aias on tema ja ta mehe poolt ehitatud pitsaahi. Igaüks tegi enda valikul kattega omale pitsa. Kõik sõid suure isuga. Saime jutustada ning niisama chillida.

Kui me tagasi jõudsime oli poiste toa kööginurgas üllatus – parajalt solgivett täis kraanikauss. Paar sekundit jäi puudu sellest, et oleks täielik uputus olnud. Tuleb välja, et kui pelleris vett tõmmata, siis kraanikauss hakkab üle ajama. Õnneks on meil siin hakkajad poisid, kes ilma ämbrit alla panemata keeravad torud lahti ja  ootavad lapid käes, et ujutust elimineerida. Eks siis homme hommikul esimese ajsana tuleb teatada avariist. Õnneks võtsid poisid seda kõike naljana ja said kihistada pisarateni. 

Eriline tavaline tööpäev – kolmapäev 02.05.18

Täna saime lõpuks terve praktikapäeva tööd teha. Ühesõnaga päris haruldane päev. Hommik algas 7:45 hommikupudru ja võileibadega. Hommikusöögi kõrvalt ei puudu mulliga õunajook. Õunapuud on siin levinud, sest neid leidub iga künka otsas. Mõtlesime, et hommik jääbki nii igavaks, aga ei. Nägime avariid ja politseid. Ummikuid nägime ka. Pole ime, sest siin nii kitsad teed ja sinna vahele pressivad end suured bussid.

Köögis pidid abikokad ei tea kellele ja miks tegema eestipäraseid maiustusi. Vaatamata ootamatule tellimusele, ei kohkunud meie naised sellest. Tiivi ja Alina valmistasid Valeri küpsiseid, kamaellosid (nagu Raffaello, aga seal sees on veel kama) ja kartuliküpsiseid juustuga. Maiustused viidi autoga ära kuhugi ja siiani keegi ei tea kas need saksa härradele ja prouadele sobisid. Söögisaalis jagas toitu meie õppija Kristel ning Lennart tegi homseks spinatipalle. Toimus väike arutelu selle üle, milliseid toite Euroopa päeval 9. mai pakkuda. 

Puidutöökojas lõpetasid poisid oma karbi ja said uue ülesande – pudelihoidja. Rudilt ei ole me veel tagasisidet saanud, sest tal on palju tegemist. Rudit me näeme pidevalt telefoni otsas. 

Ega rohkem ei teinudki see päev väga midagi. Õhtul käisime veel kord Gammertingenis shoppamas, kes jala, kes autoga. Õhtusöögiks sai pastat kanaga. Ostsime õpetajatega Marit Metsa sünnipäeva puhul veidi näksimist (rämpsu) ja soovisime talle palju õnne Jkõhud täis ja tuttu.

Võti on, aga kuhu auto kadus? – teisipäev 01.05.18

Tänase päeva action hakkas juba eile õhtul, kui avastasime, et võti on aga sõiduvahendit pole. Terve hommiku otsisime Mariabergi mäel autot – ei kuskil. Ühe sõiduvahendi jaoks on meid liiga palju ja Maimarkti laadale Stettelisse jala ei viitsi küll minna. Meie päeva päästis Barbara, kes tõttas oma isikliku auto ja mehega meid sõidutama ning ta tegi seda kõike oma vabast päevast. Oleme talle ja ta mehele väga tänulikud. Tänu neile oli meil päevaplaan paigas.

Maimarkt Stuttenis on kevadlaat. Laat väga ei erinenud Eesti omadest. Nuusutada võis käsitööseepe, maitsta švaabipärast kebabi, limpsida õuna proseccot ning osta pudi-padi. Lisaks sellele sai lasta imearmsatel laamadel oma mega pehmete huultega sinu peopesalt teri napsata. Laadal käidud, suundusime Tübingeni linna.

Tübingen on tudengite linn. Linn täis hipimeelsete tudengite elamuid ja ülikoolihooneid. Jalutasime sealses vanalinnas ning käisime kirikutornis. Margus väidab, et see oli Püha Georgi kirik (võib-olla on tal õigus). Lisaks kiikasime ühe lossi õuele. Linn nähtud, mille järel viidi meid väga uhkesse kohvikusse, kus saime kohvi ja spagetijäätist (jäätis, mis masinast välja tulles on spageti kujuga). Kõhud jätsi täis, suundusime “koju”, kus tegime päeva kokkuvõtte ja tegime järgmisteks seiklusteks plaane. 

Tegutsema! – esmaspäev 30.04.18

Kuigi osadel sakslastel oli täna vaba päev, olid nad siiski valmis meiega tegelema. Puidupoisid läksid oma töökotta ja abikokad suundusid kööki.
Poisid said teada oma tööpinkide asukohad ning neile anti esimene ülesanne, mis sisaldas mõõtmist ja hööveldamist. Tundus, et kõik said tööülesandest aru, kuid mine sa tea. Isegi viipekeeletõlk proovis midagi sae ja rööbitsaga teha, mis see täpselt oli, keegi ei saanud aru. Abikokad tutvusid köögiga ning tegid esimesi väiksemaid töid – hakkisid maitserohelist ja tükeldasid sibulat.


Hiljem tegi meile armas ja tore Teresa (kelle laps peaks sündima u 7 päeva pärast) Mariabergi asutustest väikese ülevaate. Käisime kirikus ja saime targemaks selle koha rikkast ajaloost. Ajalugu sisaldas nii aadlikke, nunnasid, erivadusega inimestele suunatud keskuse loojat tohtrihärrat, maailmasõdu ning tänapäeva. Lisaks saime kõmpida mäest üles ja alla tutvudes erinevate koolide ja asutustega nagu näiteks kaitstud töötoad. Ekskursioon tehtud, söök söödud ja meid võttis vastu saksa keelse nimetusega motopädagogik Winnie. Arvan, et eesti keeles võiks see olla midagi sellist nagu kehalise arenduse eripedagoog?


Winnie oli lahe! Temaga koos olid tema sotsiaaltöö õppijad, kes tegid nö praktikat (Mariabergis õpetatakse ka neid inimesi, kes siin tööle võiksid hakata). Mängisime mängu nimega vist oli “speedball”. Põhimõtteliselt oli tegemist nuiaga palli tagumisega, mille eesmärk oli lüües saada pall vastu vastase seina. Pall põrkas vastu seina ja said punkti. Võistkonnad olid segarühmad. Pärast mängu lasti õhku täis batuut, mille peal me imiteerisime loomi, jooksime, hüppasime ja mõnulesime niisama. Kõigil oli fun! Tegusatele tegevustele järgnes vaba aeg.


Otsustasime minna jalgsi poodi linna nimega Gammertingen, sinna oli 5 km. Ohh seda shoppamise rõõmu. Tagasi küll neid kotte keegi tassida ei viitsinud. Õnneks tuli auto meile järgi ja maiustusi täis kotid sai autole laadida. Vaatamata väsitavale päevale, viitsisid paljud ise oma jalgadega veel tagasi kõmpida. Tee peale jäi burksipeatus, kalade vaatlus (üks kala magas, teine ootas konksu) ja Maimarkt üritus (telk, kus hulga inimesi sõid ja õõtsutasid kehi kantrimuusika taktis). Üritus toimus seoses volbriööga.
Ja nii saigi päev vaikselt otsa.

Page 3 of 7