See kool saigi õpirände sihtkohaks, et saada juurde teadmisi juuretisega küpsetamise kohta. Juuretisega küpsetamine on jõuliselt lisandumas Eesti pagariõppe õppekavadesse kuid käesoleva õpetaja õppimise ja töötamise ajal seda üldse ei käsitletud. Seega enesetäiendamine on hädavajalik ning kus mujal seda siis õppida kui selle teema kõige autentsemas kohas- Itaalia pagarikojas!
Lisaks on plaan uurida kuidas käib pagariõpe Itaalia kutsekoolis. Kas seal on nippe mida tasuks üle võtta või arendusi mida rakendada meilgi?
Praegu on kohvris vaid tööriided aga tagasi tulles on see pungil teadmisi.
Reisi tipphetked ✈️
Avastada, et Stockholmi lennujaamas on suur pagarikoda!!
sõit monorelssiga e. ühe rööpaga elektriraudteega on kiire kui 🚀 aga logisev nagu üks vana vanker;
silmi avav oli visuaalselt näha kui rikkalik on erinevate traditsiooniliste toorainete ja toodete valik Itaalia piirkonnas kuhu ma lähen:
Tooraine ja teooria.
Päev koolimaja pagaritöökojas andis ülevaate toorainetest, mida on vaja hea traditsioonilise Itaalia küpsetise jaoks, mis temperatuuril ja kui kaua taigent hoida ning kuidas vormida ja küpsetada.
Tehisintellekt saab nüüd kõvasti harjutada itaaliakeelse pagarialase sõnavara tõlkimist eesti keelde, et kaasa saadud retseptid Astangu õpilastele arusaadavaks muuta.
Õpilased olid uudishimulikud, õpetajad abivalmid- tundsin ennast oodatult ja toetatult 🤗
🤔 Huvitav oli see, et ühtegi naissoost eriala õpetajat koolis ei ole!
Harjutamiseks loodud õpperestoran- mille ainsateks ja lubatud klientideks on kooli õpetajad või külalised, võttis kooli sööklaga harjunu lihtsalt sõnatuks. Valge linaga laua taga täis vormiriietuses kelnerite serveeritult kõiki 3 käiku ei olnud mina küll võimeline sööma!!
Kuna õpilased toitlustavad 3 x päevas ise kõiki õpilasi ja õpetajaid saadakse väga suur ja praktiline töökogemus ning tagasiside on vahetud. Suurepärane viis eriala õppida! 👍
NB! Kehakeelt tuleb palju kasutada sest võõrkeelte oskus on siin üldiselt kehvapoolne ja moodsad tõlkeprogrammid jäävad kättesaamatuks kui mäed või paksud majaseinad levi kinni püüavad.
Öös on asju…
Kui mina läbi paksu pimeduse, mööda käänulisi teid kokkulepitult kella 2.30ks kohale jõudsin oli üks togi ( see on ca.2 m kõrge küpsetusplaatide käru) juba saiatooteid täis 🍞🥖
20 aastat pagaritena töötanud Lucca 1 ja Lucca 2 võlusid üksnes tunniga üle mitmesaja saiatoote.
🪄 Võlukepi asemel oli neil aga kasutada tõelist varandust väärt masinad:
Taigna segajad.Kuklimasin.Laminaator e. taignarull.Doseerija-vormija.Imemasin mis jagab rullib ja vormib taigna loetud minutitega.
Põnev oli näha kuidas masinad lihtsustavad saiategu ja see, mis vanasti võttis tunde, on tänu tehnoloogiale saavutatav tunduvalt kiiremini.
Päev nagu laste laulusalmis: “Aias sadas saia!”
Kolmanda aasta õpilaste saiategu oli lust vaadata! Tunne oli küll, et kuhu iganes vaatan saiad muudkui vupsavad välja. Paljudel oli olemas kindlus ja selge tahe seda tööd teha.
Olin eelmise päeva retseptid läbi töötanud ja oma tekkinud küsimustele sain pagariõpetajalt vastused. Oskasin uute toodete puhul juba märgata kitsaskohti Eestisse üle toomisel ja uurisin kohe, kas nendele on lahendusi.
Praktika on tarkuse ema!
Huvitav oli teada saada, et Rooma pitsa jaoks küpsetatakse põhi kõigepealt ära, siis pannakse soovitud pealdis ja küpsetatakse uuesti saavutamaks eriti krõbedat põhja.
Täielik üllatus oli, et kohalike noorte lemmik pitsa on rosmariini kartulite ja vorstiga!!! 😁
Tähelepanu, valmis olla….
ENGIM kutsekooli õpetajad jagasid meelsasti enda retsepte ja seletasid kõik arusaamatu lahti -või lasid õpilastel seletada. ( Päris kaval viis teada saada kas nad teavad 😏)
Astangu Erasmus+ õpirännetelt ja praktikatelt kaasa toodud autentsete retseptide kogumik saab minu õpikogemuse kaudu kõvasti täiendust. Kindlasti on plaanis säilitada originaal retseptide kujundus ja ülesehitus, mis annavad väga hea visuaalse ülevaate valmistamise järjekorrast.
Nii mõnegi toote puhul tekkis retsepti kõrvale detailne fotodega illustreeritud ajajoon.
Retsepte on ka kondiitriklassist:
Seega ASTANGU abipagarid olge valmis! Itaalia tuleb!
Varahommikul võtsime suuna Islandi poole, põgusa 4-tunnise peatusega Stockholmis. Arlanda lennujaamas tähistasime kaneelisaia päeva (väikse hilinemisega) ja mõned meist tegid katkematult tööd. Ajaränne: -1 tund (Eesti ajaga võrreldes).
Lennul Reykjavikki saime nautida ootamatult avarat jalaruumi ja tundus, et kohalikele oli lennuk meeldiv kohtumispaik, sest äriklassis otse meie ees jätkus juttu kauemaks. Ajavahe: -3 tundi.
Esimene vaatepilt, mis avanes Islandil lennukilt väljudes, oli suitsev vulkaan. Saime teha esimesed avastusjalutuskäigud hubases õhtuses Reykjavikis. Seejuures märkasime, et ka tänavapildis tunneb selgelt ära, kes on turistid, sest turistidel on seljas matkariided ja paksud mantlid, kohalikel aga sügisesed vihmariided. Võib öelda, et meie grupp paigutus rohkem turistide kategooriasse.
Ajavahe võtab harjumist: õhtul kella 9 paiku on juba uni silmas ja tuled kustus.
Esmaspäev, 6. oktoober: Esimene tutvus islandi nimedega ehk Hääldusharjutused
Saabusime meid vastuvõtvasse kooli Fjölbrautaskólinn í Breiðholti (FB), kus taaskohtusime juba tuttavate õpetajatega, kes kevadel Astangut külastasid. Saime teada, et kool tähistas just möödunud nädalavahetusel oma 50. sünnipäeva, mispuhul saime ka meie kooli sümboliga muffineid maitsta. Maja kaunistasid igal sammul uhked lillekimbud.
Esimese ülevaate koolist andis meile direktori asetäitja, kes selgitas meile ka üldisemalt haridussüsteemi Islandil:
Koolis käimine on kohustuslik kuni 15. eluaastani ehk põhikooli lõpuni.
Põhikoolijärgne haridus jaguneb kaheks: keskharidus gümnaasiumis ja erinevate suundadega (sh kutseõppesuundadega) keskharidus.
FB on üks Islandi suurimaid omataolisi kutsekoole – seal on kokku 1900+ õppijad, sh päevane ja õhtune õpe. Töötajaid on kokku 140, sh 110 õpetajat. Kutseõppeerialadest õpetavad nad iluteenindajaid, elektrike, hooldajaid ja puidutöötlejaid.
Kooli logo, mis kujutab paljude okstega puud, sümboliseerib kooli paljusid erinevaid õppesuundi ja õppijatele pakutavate valikute paljusust.
Õppijad panevad oma õpitee ise kokku, valides paljude erinevate kursuste seast, mida soovivad õppijda. Nii on õppijail suurus vastutus oma õppe eest. Valikus on kursused kolmes suuremas põhisuunas: akadeemiline, kunstikursused ja kutseõppe kursused.
Islandil on aastaid kehtinud kaasava hariduse põhimõte: FB kutsekoolis õpivad ka erivajadustega õppijad, konkreetselt erivajadustega õppijate osakonnas (NIMI) õpib ligi 60 õppijat. Ka nemad panevad oma õppekava kokku omale kursuseid valides. Sellises süsteemis saavad iga õppeaine tunnis kokku erinevad õppijad, kes küll osalevad kõik nt matemaatika tunnis, kuid teevad seejuures erinevaid, oma tasemele vastavaid ülesandeid. Koduklasse FB-s ei ole, tunnid toimuvad erinevates kohtades ning õppija navigeerib päeva jooksul majas, et õigetesse klassidesse jõuda. Meid hämmastas, kuidas toimub sellises süsteemis tunniplaani kokkupanek – selgus, et seda tehakse tarkvara abiga, kuid … osakonnas tuleb siiski õpetajatel see käsitsi üle vaadata, et tagada vajadus õppijate vajadustele.
Õpe kestab minimaalselt 3 aastat ja võib olla ka pikem, olenevalt õppija edasijõudmisest. Erivajadustega õppijad võivad liikuda … osakonnast ka üle teistesse osakondadega ning vajadusel liiguvad tuge vajavad õppijad ka … osakonda, et saada vajalikku tuge.
Õppijaid kaasatakse läbi õppijate esinduse, kus osaleb üks õppija igast suunast. Esindus kohtub 3x semestris kooli juhtidega, kes tutvustavad olulisi otsuseid. Õppijate esindus vaatab üle ja kinnitab näiteks õppeaasta ürituste kalendri.
Õppijatel on infokirja asemel hoopis koduleht, mida haldavad õppijad ise: nfb.is, kus on uudised, sündmused jm info.
Kord aasta toimub nn Day of Joy, kus iga õppija saab valida osalemiseks õppekäigu, sportliku või kultuurilise tegevuse vms. Sel päeval osalemisega saab seejuures kompenseerida õppetööst puudumisi.
Rääkisime ka tugispetsialistidega ja saime ka ülevaate koolis pakutavates tugiteenustest. FB on uhke oma tugiteenuste tiimi üle, mis on suurem kui tavapäraselt Islandi kutsekoolides. Tiimis on:
3 nõustajat, kes aitavad õppijatel valida õppekursusi ja panna kokku oma tunniplaan;
psühholoog, kelle juurde saavad õppijad ise läbi õppeinfosüsteemi aegu broneerida;
coach, kes aitab õppijail seada eesmärke;
õde;
eripedagoog, kes pakkus õppenõustamist ja tuge koduste ülesannete lahendamisel;
raamatukogutöötaja, kes nõustab õppijaid ka esseede kirjutamisel;
IT-assistent, kes pakub tehnilist tuge.
FB on rahul oma tugitiimiga ja õppijad saavad toetatud.
Väljalangevus koolist on siiski umbes 20-30 %, erivajadustega õppijate osakonnas on aga väljalangemine väga keeruline.
Eraldi noorsootöötajat koolis ei ole, kuid õppijate esinduse tegevustel hoiab kätt pulsil üks kooli õpetajatest.
Vastuvõtul kutsekooli on riigil kohustus tagada õppekoht kõigile värskelt põhikooli lõpetanutele, mistõttu võib FB olla kohustatud ka võtma vastu rohkem õppijaid, kui nad oli planeerinud. Õppijaid kandideerib FB.sse üldiselt rohkem kui õppekohti on.
Kooli üks uuemaid ja põnevamaid osi on FabLab (Fabrication Laboratory), kus on 4 töötoas 3D printerid, suur CNC pink, laserlõikur ja palju muid masinaid. Õppijad omandavad masinatel töötamise oskusi erinevate kursuste raames, samuti on FabLab avatud kõigile ja seda taskukohase tasu eest. Nad on osa FabLabide võrgustikust Islandil ja teevad koostööd ka teiste sarnaste kohtadega Skandinaavias.
Pärast programmi koolis avastasime linna, jalutasime mere ääres ja nautisime ootamatut rahesadu Happa kontserdimaja juures. Päeva jooksul saime ka nii päikest, vihma, kui ka vikerkaart, mistap tõdesime, et ilm võib siin muutuda iga 5 minuti järel. Heitliku ilma eest pakkus varju mõnus Micro kohvik makro hindadega, kus olemine oli siiski tõeliselt Hygge.
Teisipäev, 7. oktoober: Ajavahe, juhhei!
Kell on 4:10: esimestel õpiränduritel lähevad silma lahti – valmis tegudeks! Võiks minna jõusaali (üks kolleegidest), aga see pole veel avatud. Kodus on kell juba 7 ja võiks olla väga tegus, kuid siin tuleb veel hommikusöögini oodata.
Teisipäeva esimene sihtpunkt oli rehabilitatsioonikeskus Reykjalundur – Islandi suurim taastusravikeskus, mis loodi 1945. aastal tuberkuloosihaigete taastusravikeskusena. Täna tulevad patsiendid üle Islandi, et saada interdistsiplinaarset taastusravi. Rehabilitatsiooniprogrammid on 5-6 nädalat, millele eelneb 1 nädala pikkune hindamine, mille lõpus seatakse personaalsed eesmärgid. 2.-5. nädalal toimuvad grupitegevused ja individuaalteraapiad.
Suurim erinevus Eesti süsteemiga on see, et füsioterapeutidele lisaks töötavad keskused spordiõpetajad (sports scientists), kes viivad läbi grupitegevusi basseinides, saalis ja iga päev õues kaunis looduses keskuse lähistel. Iga päev on patsiendil 1 tund jalutamist õues. Enne programmi algust ja programmi lõpus viiakse läbi hindamised, mille raames hindab ka patsient ise oma tervisest sõltuvat elukvaliteeti (health related quality of life). Samuti kaardistatakse programmi lõpetanud patsientide käekäiku 6 kuud pärast programmi lõppu.
Keskuses on 8 rehabilitatsioonisuunda: vaimne tervis, reumatoloogia, krooniline valu, toitumine ja ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, hingamisteede haigused, neuroloogiline rehabilitatsioon ja akuutne abi.
Oluline koht rehabilitatsiooniprogrammides on grupisekkumistel ja teadlikkuse arendamisel, näiteks tervisliku toitumise, valuga toimetuleku ja liikumise teemadel. Patsiendid saavad valida 53 eri teemadega grupi seast, lähtuvalt oma eesmärkidest.
Keskus lähtub tugevalt tõenduspõhisusest ja kasutab CARF kvaliteedisüsteemi. Tehakse ka koostööd ülikoolidega, näiteks keskuse kogutud andmete põhjal tehakse teadusuuringuid, ning on sageli praktikabaasiks tudengitele.
Keskuses on 150-180 töötajat ja päevas umbes 140 patsienti keskuses sees, lisaks ambulatoorsed patsiendid. Patsientide keskmine vanus on 49,9 aastat. Spetsialistidest on keskuses 12 arsti, 17 tegevusterapeuti, 20 füsioterapeuti, 8 psühholoogi, 5 sotsiaaltöötajat, 1 logopeed, 2 toitumisnõustajat, samuti spordiõpetajad. Patsientide seas on nii töövõimetuspensioni saajaid kui ka täiskohaga töötavaid inimesi.
Igal patsiendil on oma individuaalne nädala plaan, iga päev u kl 9-15.30, ning enamik patsiente käib keskuses kodust.
Keskuses elamisteenusel elavad 8 inimest teevad oma rehabilitatsiooniprogrammi raames ka lihttöötoas iga päev paar tundi töötegevusi, samuti tehakse hindamise ja rehabilitatsiooniprogrammide raames loomingulisi käsitöötegevusi.
Pärast Reykjalunduri külastust liikusime tuttavasse FB kutsekooli, kus ootas meid väga põnev arutelu tehisintellekti kasutamise üle hariduses. Oma kogemust tutvustasid IT- ja matemaatikaõpetaja Hjorvar ja erivajadustega õppijate osakonna õpetaja Fjalar, kes katsetavad paljusid erinevaid tehisintellekti rakendusi ning on käima pannud isegi temaatilise uudiskirja ning koolitavad ka kolleege ja töötajaid teistes koolides.
Kõige huvipakkuvam oli see, kuidas nad kasutavad NotebookLM-i õppetöö läbiviimiseks: materjalid laetakse rakendusse üles ning nende põhjal genereerib TI eri formaatides sisu, mis hõlbustab õppimist ja materjali omandamist. Näiteks saab luua heliformaadis vestlusi, flashcard’e, kokkuvõtteid, mõistekaarte, videoformaadis esitlusi jpm. Seejuures suudab TI edukalt ka luua materjali ja vastata küsimustele 100+ keeles, mis on suurepärane abivahend olukorras, kus koolis õpetatakse erineva keele- ja kultuuritaustaga õppijaid.
Ühiselt tõdesime, et Eestis ega Islandil pole palju TI koolitajaid, kes oskaksid õpetajaskonda koolitada just õpetamise konteksti vajadustest ja näidetest lähtuvalt. Seetõttu tekkis meil kohe soov kogenud kolleegid Islandilt ka Eestisse kutsuda, et nende praktikatega lähemalt tutvuda ja neid ka Astangul kasutusele võtta.
Õppetöös FB-s panime tähele, et tunnis on sageli koos väga erineva tasemega õppijad. Tehnoloogilised vahendid on tihti abiks, sh näiteks ka nägemispuudega õppijate kaasamisel õppetöösse klassis. Õppetööd viiakse sageli läbi kahekesi – kaks õpetajat, kes on sageli erineva profiiliga, ja seda olenemata rühma suurusest. Näiteks ühte igapäevaeluoskuste tundi, kus teemaks olid erinevad tunded, viisid koos läbi kehalise arendamise ja jooga õpetaja ning tantsu ja teatri taustaga õpetaja.
FB-s on märgata, et väljakutsed on need, mis panevad õpetajate silmad särama – leitakse võimalused kõigi õppijate jaoks ja iga õppijani jõudmiseks.
Kolmapäev, 8. oktoober: Tuulega ümber maja ringid
Ilm on meid siin Islandil muidu väga hoidnud, aga täna saime tunda tuuleiile kuni 28 meetrit sekundis. Tundub, et kohalikke see aga üldse ei häiri.
Olles teinud oma traditsioonilise aja parajakstegemise auringi ümber tänahommikuse sihtkoha, astusime sisse Menntaskólinn í Kópavogi (MK) kutsekooli. Tegu on Islandi ainsa spetsiifilised toitlusvaldkonna kutsekooliga, kus alates 1999. aastast on ka erivajadustega õppijatele mõeldud õppeprogramm. Programmi alguses oli 4 õppijat ja 4 töötajat, nüüdseks on see kasvanud 40 õppijaga ja 8 töötajaga programmiks. Õppijatest enamik on autismidiagnoosiga ja/või arenguhäiretega. Töötajate seas on 2 osakonna koordinaatorit, 1 eripedagoog, 1 õpetaja, 2 arenguterapeuti (sarnane sotsiaalpedagoogile) ja 3 abitöötajat. Erivajadustega õppijatele õpetavad kursusi ka teised kutsekooli õpetajad teistest osakondadest ning erivajadustega õppijad saavad soovi ja võimete sobivuse korral osaleda ka teiste õppeprogrammide ainetes. Õpe erivajadustega õppijate programmis kestab üldjuhul 4 aastat.
Eriprogrammi õppijatel toimuvad nii tunnid grupis kui osad õppijad teevad õppetööd ka individuaalselt. Mitmetele noortele on eraldatud oma tööruum, kus ta saab segamatult ja vaikuses oma ülesandeid teha. Ülesanded on samad, mis teised teevad grupis klassiruumis. Eriprogrammi õpetajad aitavad õppijaid ka kodutööde tegemisel, vajadusel nõustades ja julgustades.
Tunnid kestavad iga päev umbes kl 8-st kuni kella 12-ni, ehkki õpetajad sooviksid noori kaasata koolis veidi pikemalt, et nad osaleksid ka sotsiaalsetes tegevustes, näiteks lauamänge mängides või osaledes kogu kooli õpilastele mõeldud pidudel. Tunniplaan on seejuures korraga paika pandud kogu semestriks.
Peale koolipäeva läheb osa õppijaid mõnele teisele teenusele, mis pakub neile päevaks tegevust, aga enamik läheb koju.
Koolil õpilaskodu ei ole ning see on Islandil tavapärane, vajadusel kolivad pered koolile lähemale. Käiakse oma piirkonna koolis.
Õppijate peresid hoitakse jooksvalt kursis õppijate toimetulekuga, kuid kohtumisi tehakse vajaduspõhiselt, keskmiselt korra 6-8 nädala kohta.
MK-s on kooli peale 1 psühholoog, kellega kohtuvad ka eriprogrammi õppijad esimese semestri jooksul, et luua kontakt.
MK eriprogrammi töötajad teevad vajadusel koostööd ka laiema võrgustikuga, nt lastekaitsega.
Üldised tähelepanekud Islandi kutsekoolidest
MK-s kui toidusuunaga koolis õpetatakse toiduvalmistamist, pagarieriala ja teenindust. Islandil on valdkonna kutsekoolide vahel ära jaotatud ehk teistes koolides sellises mahus toitlustuse erialasid ei ole.
Panime tähele, et inglise keelt õpetatakse Islandil kõigile: meiega suhtlesid vabalt inglise keeles nii noored kui täiskasvanud, samuti toevajadusega inimesed. Inglise keele tunnid on kavas ka MK eriprogrammis. Islandlased tunnevad muret islandi keele tagaplaanile jäämise pärast – on noori, kes eelistavad rääkida ainult inglise keeles. Kuigi sarnast muret on kuulda ka Eestis, tundub Islandil see probleem olevat akuutsem.
Islandi asutuste külastamise vahepeal võtsime ühendust kolleegidega Astangul, et teha ettekanded personali infotunnis.
Seejärel seadsime tuule kiuste virgad sammud VIRK-i poole.
VIRK on Islandi kutserehabilitatsiooni (vocational rehabilitation, sisulises mõttes tööalase rehabilitatsiooni) fond, mis pakub tööalast rehabilitatsiooni vähenenud töövõimega inimestele. Virk tähendab islandi keeles aktiivset – ehk siit leiab üllatava sarnasuse eesti keelega.
VIRKi kliendid on inimesed vanuses 16-70 aastat (NB! Huvitav fakt – avalikus sektoris ei tohi Islandil pärast 70. eluaastat enam töötada), kes on kaotanud töövõime haiguse, õnnetuse või vaimse tervise raskuse tõttu. Eesmärk on, et nad taastaksid töövõime ja saaksid uuesti tööturule naasta, mitte ei jääks pikalt töötuks või töövõimetuspensionile. Seejuures on kriitiline periood sekkumiseks 3-6 kuud pärast töölt eemale jäämist ning väga kriitiline ja raske on tööellu naasta pärast 6 kuud eemal oldud aega.
VIRKil on korraga umbes 3000 klienti ning 150 töötajat üle Islandi. 1,2% Islandi tööjõust osaleb VIRKi teenustel ning tagasiside klientidele teenusele on väga positiivne.
VIRKis kasutatakse töölesaamise toetamise metoodikaga IPS mudelit (Individual Placement and Support), mis on neil kasutusel juba 10 aastat. Peamiselt on kasutusel n-ö IPS light ehk mõnevõrra lihtsustatud versioon, sest eesmärk on inimesi mitte n-ö üle rehabiliteerida ehk üleliigsete teenustega koormata. Islandi töötukassa on samuti IPSi kasutusele võtmas.
Hindamisel kasutatakse RFK-põhist kodeerimist.
Viimastel aastatel on VIRK arendatud kahte uut suunda: ennetav sekkumine, kus nõustatakse töölt kõrvalejäämise ohus inimest ja tööandjat, et vältida töölt väljalangemist; ning NEET noortele suunatud programm Young VIRK. Kui tavaliselt on kohtumine nõustajaga 1x kuus, siis Young VIRK programmis 1x nädalas ning eesmärgiks on pigem tagasi kooli kui tööle jõudmine.
Tugiteenuseid ostetakse sisse ca 600 teenusepakkujalt üle riigi.
VIRKil on koostöölepingud paljude tööandjatega (ühel Return to Work nõustajal on umbes 50 tööandjat, kellega kontakti hoiab), kes võtavad tööle rehabilitatsiooniprotsessis olevaid inimesi, vajadusel osalise tööajaga.
VIRKi teenusele suunab inimese perearst: selleks on vajalik töövõime vähenemise põhjusena diagnoos, inimese enda motivatsioon ning potentsiaal tööle tagasi suundumiseks. VIRKis hindab perearsti suunatud kliente spetsialistide tiim, kuhu võivad kuuluda arst, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja coach (üldjuhul on tiimis 3 liiget). Igat klienti hinnatakse individuaalselt ja koostatakse tegevuskava. 6 kuud pärast VIRKi teenuste kasutamist tehakse vahehindamine.
80% VIRKi klientidest kas läheb tööle, otsib aktiivselt tööd või on lõpetamas töötamist võimaldavat haridust. 20% liigub edasi sotsiaal- või muule teenusele.
Islandi süsteemis on põhimõte, et enne VIRKi teenuste kasutamist inimesele kestvat puuduvat töövõimet ei määrata.
Neljapäev, 9. oktoober: Looduse rüppe!
Täna viisid meie armsad kolleegid FB koolist meid linnast välja, et näha kogukonnas elamise ja töötamise võimalusi. Sõit viis meid 50 km Reykjavikist välja, kus asus ökoküla Sólheimar.
Sólheimar asutati 1930. aastal naise poolt, kes luua kodu orbudele. Täna elab seal 100 inimest, neist 45 on erivajadustega teenusesaajad, ning lisaks käib veel mitukümmend töötajat perioodiliselt kohapeal tööl. Nagu külas ikka, elab ka Solheimaris igas vanuses inimesi, lastest eakateni. Seejuures mõnedele elanikele on Solheimar olnud koduks juba mitukümmend aastat.
Elanikud tegutsevad erinevates töötubades: kunst, tekstiil, keraamika, puit, küünalde tegemine ja kasvuhoone, kus kasvatatakse tomateid, baklažaane, banaane, kõrvitsaid jm. Värsked tomatid olid ülimaitsvad! Taimekasvatus käib keskkonnasäästlikult, näiteks ei kasutata taimemürke. Nende asemel olid kasvuhoones kanad.
Kasvuhoones kohtusime Reynir Pétur Ingvarssoniga, kes 1985. aastal kõndis esimese inimesena ümber Islandi saare, et koguda raha Sólheimari jaoks ja näidata, et erivajadustega inimesed suudavad teha suuri asju. Jalutuskäik kestis 32 päeva ja kogus 5 miljonit Islandi krooni. Tema teekonda jälgis televisiooni vahendusel terve Island. Teele jäävates linnades kogunesid tuhanded inimesed temaga kohtuma ja koos kõndima.
Solheimari elanikud valivad ise oma individuaalse päevakava ja tegevused, töötubades töötamine ei ole omaette eesmärk, vaid soovi korral võimalus eneseväljenduseks (läbi kunstitegevuste või aedviljade kasvatamise). Nägime palju omanäolist kunsti. Näiteks üks naisterahvas tikkis kauneid Islandi maastikke, teine meesterahvas kõrval oli leidnud eneseväljenduse läbi muusikute kujutamise tikandites (nägime nii Ed Sheeranit kui ka Bob Marleyt). Kunstitöid müüakse aktiivselt ning näidatakse ka näitustel nii kodu- kui välismaal.
Keraamikas olid kõigil esemetel oma lood ja stiil, näiteks on valmimas 500+ öökulli, millest iga ööküll sümboliseerib 1 kilomeetrit, mida öökullide valmistaja kõndis, et koguda raha uue põletusahju jaoks. Raha saadi kokku ja veel rohkemgi ning noormees korraldas ka suurejoonelise ahju ristimise ja avaürituse.
Kuna küla tooteid soovitakse osta nii palju, siis selleks, et elanikel poleks survet toota suuri koguseid, on tehtud elanike loodud toodetes vormid, mille abil saab kergesti teha müügiks originaaltoodete koopiaid.
Puidutöökojas nägime puidust tehtud nukumaja, mis oli sisustatud nii keraamilise ja puidust mööbli kui ka tekstiilist ja lõngas elanikega. Majal oli traagiline minevik: ühel ööl tungisid majja hiired ja sõid ära kõik, kes olid valmistatud polüestrist. Paar elanikku, kes olid tehtud puuvillast, olid siiski majas alles.
Külas on näha väga loovat mõtlemist, kuidas taaskasutada asju – näiteks aedviljakonservide purkidesse tehakse küünlaid, mis imiteerivad purgi kunagist sisu – näiteks saab osta konserveeritud ubade moodi küünla.
Igaüks elab Solheimaris omas tempos ja oma valikute järgi. Elamiskohad on jaotatud abivajaduse järgi, enamik omaette korterites, mõned ka ühises korteris oma tubades, aga see viimane ühe korteriga maja on plaanis ühel hetkel ümber ehitada samuti eraldi korterite formaadis elamiseks.
Pärast Solheimaris ringi vaatamist ootames meid väga tore lõunaüllatus, mis oli valmistatud meie FB kolleegide poolt: laud oli kaetud kohalike toitudega. Saime maitsa hailiha, kuivatatud turska, Islandi lagritsat, skyri, sülti ja maitsmiseks ka kohalikku vägijooki.
Sellega meie päev veel ei piirdunud – FB kolleegid sõidutasid meid avastama Islandi vaatamisväärsusi nn kuldsel ringil. Nägime suurejoonelist Gullfossi kosk ja käisime vaatamas ka Strokkuri geisrit. Ootasime koos kümnete teiste turistidega põnevusega, kas õnnestub näha ka geisri purkamist, ja õnnestus! Islandi maastik oma aurava veega tundus müstiline.
Sel päeval saime tunda korralikud Islandi ilma ehk sadas vihma ning päevareisi lõpuks olime külmast ja niiskusest läbi vettinud. Soe supp ja fish & chips juba tuttavas söögikohas kulus marjaks ära.
Reede ja laupäev, 10.-11. oktoober: Lisapäev ja tagasisõit
Juba reisibroneeringuid tehes otsustasime, et kuna tõenäoliselt nii pea Islandile uuesti ei satu, siis võtsime Islandiga tutvumiseks ühe lisapäeva (oma kuludega 🙂 ).
Islandi loodus on erakordne, seetõttu otsustasime rentida auto, et põrutada lõunarannikule. Nagu eelmiselgi päeval (ja nagu ka järgmisel päeval), sadas vihma üsna lakkamatult.
Teekonnal peatusime kõigepealt Seljalandsfossi juures, et vaadata mitut erinevat fossi, st koske (sealhulgas salajane kosk Gljúfrabúi). Saime ka korralikult kastetud ja tundsime omal nahal, miks olid teised, meist targemad, pannud selga korralikud vihmariided. Õnneks siiski päästsid meid mõnevõrra fossi juurest osteteud emergency vihmakeebid.
Edasi võtsime suuna Reynisfjara Black Sand Beach randa, mis oli tõeliselt sürreaalne ja suurejooneline ja aukartustäratav elamus.
Laupäeva varahommikuks võtsime plaani end enne pikka tagasilendu turgutada Sinises Laguunis, mida peetakse üheks praegustest maailmaimedest. Helesinine vesi laavakivide vahel tuleb laguuni 2000 m sügavuselt maa alt, seda on 9 miljonit liitrit ning vesi puhastub ise 40 tunni jooksul.
Hulpisime 38-kraadises vees ja olime maksimaalselt lõõgastunud. Sellega panime oma õpirändenädalale väga ilusa punkti.
Lõpetuseks suur südamliktänu meie vastuvõtjatele FB kutsekoolist: Guðrún, Hrefna, Hrafnhildur ehk Happa, Hrafnhildur ja Sigurður Fjalar. Tundsime igal sammul, et olime oodatud ja hoitud ning kõik meie küsimused said vastused. See oli imetore aeg Islandil ja ootame neid taas meile Eestisse külla!
Enamike õpirändel osalejate jaoks algas päev 10.30 Astangul, kust suunduti lennujaama ja kohtuti teiste kaasatulijatega. Lend väljus oodatust veidi hiljem (15 minutit), jõudsime õnnelikult Frankfurti. Seejärel läksime oma rendiautode järele. Seal saime mõnusa üllatuse osaliseks, sest meie poolt broneeritud kahe väikse auto asemel pakuti meile 9-kohalist avarat bussi. Sõit Bitburgi kestis ca 2 tundi, mille käigus muutusid vaated üha imelisemaks – mäed ja orud vaheldusid ning avarus võttis sõnatuks. Saksamaal oli juba suur kevad – puud rohelised, kastanid õitsesid ning toomingad juba lõpetanud. Soojem kui Eestis ja poisid vahetasid jalanõud plätude vastu.
Jõudsime Euro BBW -sse, majutasime end ära. Uus kodu kaheks nädalaks on meil avar ja privaatne. Kõigil on oma tuba, lisaks avarad köögi-ja puhkeruumid.
Õhtu lõppes meil kohalikus kebabisöögi kohas, kus meid kostitati suurte ning maitsvate praadidega.
Märkamisi – metsad olid ilusad ja paksud; lennukisõit oli huvitav ja vahva.
/Teine päev
Hommik algas pudru söömisega ja siis läksime kooliga tutvuma. Seal toimus tutvustamine, mis toimub koolis ja mis toimub piirkonnas. Kõik olid väga külaslislahked ja sõbralikud. Seejärel suundusime puidutehasesse Notte, kus tutvusime praktikakohaga. Teel tagasi võtsime kaasa ka Saksamaal tavalise käitumise ehk tänavale jäetud tarbetute asjade hulgast väikse kodutu laua, mis leidis uue kodu meie vastuvõtja Anne juures. Siis käisime kooli puidutöökojas ja läksime lõunale. Toit oli suurepärane ja väga maitsev. Abikokad tutvusid oma praktikakohaga ehk suure köögiga. Meid viidi ka kohalikku teepoodi, kus oli äärmiselt rikkalik valik väga erinevaid teesorte. Seal veetsime üsna pikalt aega.
Seejärel suundusime tutvuma kohaliku marketiga. Õhtul oli meid kutsutud kohalike õppijatega tutvuma õppelinnakus olevasse noortekeskusesse vastuvõtupeole.Seal pakuti süüa ja ka meie pakkusime omalt poolt Eesti toitu – kiluvõileibu ja kamakreemi. Noortekeskuses saab mängida piljardit, videomänge, noolemänge, teha sporti jne. Homme ootab meid juba tõsine tööpäev.
/Kolmas päev
Hommikusöök oli kell 7, mille tegid Karl ja Raiti ning tööpäev algas juba 7.50. Abikokad valmistasid kana-juurvilja roa alustades juurviljade puhastamisest ja tükeldamisest kuni serveerimiseni. Lisaks tegid vahvleid ja kirsikompotti. Pärast lõunat toimus väga põhjalik köögi koristus. Puiduõpilased Euro BBW-s valmistasi tappe ja Nottes olevad alustasid koristamisega ja hiljem said freesida ja saagida.
Pärast tööpäeva istusime oma bussi ja startisme Trier’i linna poole, mis asub ca 30 km kaugusel ning kuulub maailma kultuuripärandi hulka olles lääne poolseim Rooma pealinn Euroopas. Seal saime imetleda Rooma aegseid linnaväravaid, milles ka sees ära käisime. Lisaks nägime hiigelsuurt Trieri Püha Peetri katedraali nii seest kui väljast. Jalutasime linna peal ning seejärel suundusime tagasi Bitburgi. Õhtu lõppes kohalikus pubis süües ning toidukauplust külastades.
/Neljas päev
Tänane tööpäev algas samuti vara. Igaüks läks oma tööpostile. Karl ja Raul puhastasid kõigepealt kalast luud välja, siis puhastasid nad baklažaani, sibula ja kartuli. Toit oli tänagi imemaitsev.
Mark ja Sten jätkasid käsitööga – valmisid ilusad tapid. Juba varsti algab uus töö. Lauri ja Raiti valmistasid ukseraame ja said sealhulgas vestelda pikemalt ettevõtte juhiga.
Peale tööpäeva tegime väikese pausi ja tõttasime vaatama Saatana kanjonit. Vaated olid nagu muinasjutumetsas, aga ronimist oli palju. Tegemist tundus olevat nõiametsaga, sest plaanisime olla seal 45 minutit, ent välja jõudsime 3 tundi hiljem. (Tõele au andes juhtus nii, et printsessid eksisid ära ja välja tõid neid 2 kohalikku, müriseva raudse ratsu seljas).
Õhtu lõppes ühise toidutegemisega ja me polnud tükk aega söönud nii maitsvaid makarone hakklihaga ning Raiti poolt valmistatud pannkooke.
/ Viies päev
Päev algas traditsioonilise hommikusöögi valmistamisega ning tööle suundumisega (ikka armutult liiga vara). Abikokkadele oli juba valmis pandud eesti keelde tõlgitud šokolaadi-pähklikoogi retsept, mida asusime usinalt tervele koolile valmistama. Muna asemel oli küll sõna “omanik”, kuid paraku sellist koostisosa me laost ei leidnud. Puidu õppijad hakkasid tegema puuhaamrit ja said lõpuks kasutada ka masinaid, mis erinevalt Astangu masinatest on elektriliselt seadistatavad ning kuigi oli uudne kogemus, siis saadi nende mugavusest kiiresti aru. Nottes tehti heakorra tööd – põletati kõnniteed gaasipõletiga umbrohu ja sambla eemaldamiseks.
Täna pakuti lõunasöögiks klassikalist bradwursti koos currykastmega, niiet saime süüa traditsioonilist saksa toitu.
Peale tööpäeva istusime kiiresti oma bussi, et jõuda Bernkastel-Kuesi Moseli jõe ääres, et külastada vanade saksa autode muuseumi ning väga armast vanalinna. Linn asub sügaval jõe orus, mida ümbritsevad kõrged mäed, mida katavad viinamarja istandused. Vaatepilt on lummav ja võimas. Nii automuuseum kui linnajalutuskäik olid täpselt paraja suurusega, et jõuda veidi varem oma praegusesse koju ning õhtu lõpetada taas ühise õhtusöögiga.
/Kuues päev
Päev algas ikka veel liiga vara 🙂 Kui toit söödud, liikusime töökohtadele.
Peale 3 päeva jahtimist, saime pagaritöökojast ka lõpuks brezeleid, mis on traditsioonilised Saksamaa soolakringlid.
Abikokad valmistasid täna cannelloone, mis teisisõnu on hakklihaga täidetud suured makaronid. Puidu töökojas valmisid puidust haamrid ja ettevõtte poisid eeltöötlesid põrandat alusvaibaga, et saaks varsti panema hakata parketti.
Peale tööpäeva sõitsime lossi – Burg Eltz. Selles lossis on elanud 60 generatsiooni ja kuulub tänini samale suguvõsale, kes peab seda lossikest oma suvekoduks.
Karmen valmistas meile jälle õhtusööki – seekord ristotot – aitäh, kõht sai täis.
Juba homme ootavad meid uued seiklused.
/Seitsmes päev
Päev algas tavapärasest pool tundi hiljem, kuid juba kell 8 oli väljasõit Luxembourgi poole. Esimesena suundusime Notrhe-Dami katedraali, seejärel jalutasime mööda hertsogilossist ning läksime külastama Casemates de Bocki, mis kujutas endast kunagist kindlusemüüri ja vanglat. Seal pidime ronima üsna kitsastes käikudes, kuid vaated olid kaunid. Jalutasime veel vanalinnas ning otsustasime ka minna vaatetorni, mis andis ülevaate tervele linnale.
Seejärel oligi aeg öelda hüvasti Luxembourgile ja võtta suund Prantsusmaale Metzi linna. Seal oli meil 2 eesmärki: moodsa kunsti muusem ehk Pompidue keskus ning Metzi katedraal. Katedraal oli äärmiselt võimas ja muljetavaldav. Moodsa kunsti muuseumis avaldas kõige rohkem muljet seina külge teibiga kinnitatud banaan, mille kunagine müügihind oli 6,2 miljonit dollarit. Tegu oli maailmakuulsa itaalia visuaalkunstniku Maurizio Cattelani näitusega.
Prantsusmaal käisime kohalikus passeries ja ostsime kaasa nii baguette, makroone kui ekleere. Oligi aeg tagasi suunduda Saksamaale, mida seekord läbisime läbi Schengeni asula, et uudistada kolme riigi piiripunkti.
/Kaheksas päev
Kaheksas päev algas nagu ikka hommikusöögi valmistamisega, pärast mida võtsime suuna Belgia poole, et külastada Tongereni linnas Euroopa suurimat igal pühapäeval toimuvat antiigiturgu. Tongeren on Belgia vanim linn. Külastasime seal ka kohalikku katedraali (selleks reisiks oleme neid näinud piisavalt).
Edasi suundusime Hollandi poole. Eesmärk oli külastada Maastichti linna, mis asub kohe Belgia piiril. Seal käisime omalaadses raamatupoes, mis oli üllatus-üllatus – kirikus. Lisaks külastasime Illusioonide muuseumi ning nautisime mõnusat söömaaega õues (28 kraadi).
Lisaks enne Bitburgi tagasi pöördumist sõitsime veel Aacheni lähedal asuvasse kolme riigi (Saksamaa, Hollandi ja Belgia) piiripunlkti, kus oli kõrge vaatetorn ning mitmed restoranid. Kahjuks oli suletud juba seal asuv põõsastest labürünt, kuid eks midagi võib jääda ka tulevikuks.
Kõik on oma reisiga rahul, kuigi oleme juba üsna väsinud intensiivsetest päevadest ning suundume täna varakult puhkama.
/Üheksas ja kümnes päev
Eile oli meil lühem tööpäev. Kohe lõunast startisime lõbustusparki nimega Phantasyland. Algus oli rahulik, teine sõit läks hullemaks, aga kolmas juba ületas taluvuse piiri. Õpetajad alustasid kolmandast. Õpetajad rahustasid end seejärel lastekarusselil ja saksa estraadi vaadates ning tegid hiirtejahti. Õppijad tegid veeprotseduure ja hirmutasid ennast hiina õuduste toas, mis päriselt oli hoopis naljaks. Pärast enda loksutamist suundusime tutvuma endise Lääne-Saksa pealinna Bonniga ning oligi aeg tagasipöörduda oma armsasse Bitburgi.
Tänane päev algas äärmiselt töökalt – abikokad puhastasid ja tükeldasid tohutud kogused porgandeid ja kartuleid ning tegid kahte erinevat juustukooki. Puidupoisid valmistasid koolis ette CNC – pingi jaoks materjalid ning hakkasid seal välja freesima karpe. CNC tundus põnevam kui tegelikult on. Nottes freesiti CNC peal pleksiklaasi ning aitasid transporttööl.
Pärast tööpäeva võtsime vastu otsuse käia omal soovil kauplustes ja Bittburgi linnaga tuvumas. Enne seda tegime oma selle reisi suurimad sisseostud kooli kohalikus teepoes.
/Üheteistkümnes päev
Päev algas töiselt: abikokad tükeldasid savoia kapsast, seejärel sibula ettevalmistus, kartuli tükeldamine, kartulipüree ja kaiserschmarrn’i valmistamine. Puidutöökojas toimus pliiatsikarpide valmistamine (kaante tegemine), Nottes pandi korteri põrandale parketti ning lõigati pleksiklaasi.
Peale tööpäeva sõitsime tagasi Luxembourgi, et külastada Viandeni lossi. Võrreldes eelmise lossiga, oli tegu modernsema lossiga. Sees oli vähe vaadata, sest ruumid olid küll avarad, kuid tühjad. Selle põhjustas ilmselt II Maailmasõda, mille käigus loss oli saanud kahjustada. Pärast jalutasime veel veidi mööda linna, kus tee lookles mäest alla ja üles. Sõime jäätist ja vaatasime jõge.
/Kahetistkümnes päev
Ühise hommikusöögi järel suundusime taas tööpostile. Abikokad aitasid lõunaks valmistada praetud tursafileed, valmistasid ette köögivilju ning lõikasid homseks guljašš-supiks loomaliha sisefileed. Lisaks said proovida köögiviljastruudlit. Puidupoisid lõpetasid koolis pliiatsikarpide valmistamise, alustasid kalasabatappide valmistamist. Nottes tehti heakorratööd, korteris lõpetati parketi paigaldus.
Pärast tööd oli meil kokkulepitud kohaliku kuulsa Bitburgi õlle muuseumi ekskursioon, mis lõppes degusteerimisega. Bitburgi linn on tugevalt seotud Bitburgi õllega. Alloleva pildiga tervitasime ühtlasi sünnipäeva puhul õpetaja Tarmot. Ekskursioon oli huvitav ja hariv, andis ülevaate ajaloost ning õllevalmistamise protsessist. Seejärel külastasime kohalikku parimat kebabi kohta.
/Kolmeteistkümnes päev
Viimane tööpäev Bitburgis oli tavapärasest lühem ja lõppes enne lõunat. Abikokad olid selleks ajaks aidanud ettevalmistada guljašš-supi jaoks köögiviljad (paprika, sibul ja kartul) ning teha capuccino-kreemi desserdiks. Hüvastijätt köögiga oli südamlik ning korduvate tagasikutsetega. Puidutöötajad lõpetasid oma tapid ning koristasid lauad. Neist jäi maha Eesti silt. Pärast lõunat toimus veel kohtumine Sonjaga, kes küsis meilt tagasisidet.
Seejärel otsustasime sõita veel kohalikku elamusparki nimega Eifelpark, kus olid nii lõbustusatraktsioonid kui sai vaadata ning isegi jalutada looduses loomade vahel. Õnneks siiski mitte karude ja ilvestega koos. Lisaks külastasime kohalikku sauna- ja veekeskust. Nüüd oleme kõik valmis kojusõiduks.
/Neljateistkümnes päev
Laupäeval ootas ees viimane hommikusöök, sõit Frankfurti lennujaama, meie bussi tagastamine ning lend tagasi armsasse Tallinna.
Meie start oli seekord tagasihoidlik, ei mingeid lennukeid. Istusime rahulikult autosse ja sõit Kaunase poole võis alata.
Pärast pikka sõitu tulid meie esimesed peatused lätis hesburgeris ja peale rämpstoidu hommiku sööki läksime Munchhauseni Muuseumisse. Meie arvamused muuseumist: Natukene oli igav, kuid ka natukene põnev ka.
Peale muuseumist oli väike poes käik Pauska linnas , et ennast hommiku söögiga varustada. Hiljem olimegi Kaunases, saime maja võtmed ning seadsime ennast sisse. Natukese aja pärast läksime välja sööma jälle rämpstoitu Burger Kingis.
Homme alustame oma tööga kell 9:00 .
Esimene tööpäev !
Kell 9.00 olime kohal ja päev algas kooli tutvumisega, peale tutvumist alustasime pehme mööbli valmistamisega, tegime diivani patju, saime padjad valmis ning joonistasime poroloonile kuusnurga peale ja lõikasime poroloon saega välja, peale seda liimisime porolooni detailile.
Peale tööd tegime MEGA päeva. Jõudsime MEGA keskusesse , ning sealt edasi läksime Mini Golfi mängima, peale Mini Golfi läksime Bowlingut. Enne mänge ka täiendasime toiduvarusid. Siis tulime tagasi koju et teha söök valmis. Õhtu lõppes Sandra valmistatud kartulivormiga maiustades. Loomulikult kadusid kausist ka päeval ostetud kilo komme 🙂 Ütleb ju vanasõnagi, et hea asi kaua ei püsi. Homme saab olema tõsisem tööpäev.
Täna saime ka tööriided selga.
Täna meie tööd oli: otsisime sobivas mõõdus plaatmaterjali, lõikasime sae ketta peal pikkuseks/mõõtu, järgmiseks läksime lahkamis sae peale, järgmine ülesanne oli höövel pingi juures peale seda läksime paksus masina juurde et õige paksus oleks, seejärel läksime tagasi sae ketta juurde ja lõikasime uue detaili mõõtu.
Väike näks Pead sai kokku pandudLõvid lossi ukse ees !
Täna oli meil plaanis külastada Mokslo salat ehk Eesti keeli Teadussaart. Pärast pikka ja väsitavat jalatuskäiku saime halva üllatuse osaliseks, nimelt on Leedu analoog meie Ahaa keskusele väga populaarne ja sinna oleks pidanud piletid nädal aega enne ette tellima. Olgu nii, ostsime siis kuuendaks maiks piletid ja mõtlesime mida edasi teha. Järgmiseks valikuks oli Laser lahing, kohale jõudes kordus sama asi, palun tellige ette piletid ja lisaks ei saa või ei tohi väidetavalt alla nelja inimese mängida ( miks ei saanudki aru ) olgu nii, jäi üle plaan c, mis oli minna peatänavale jalutama ja see oli täiesti tasuta. Kui 10 000 sammu täis sai oligi aeg sammud kodupoole seada. Peale õhtusööki viis Sandra meid taas jalutuskäigule ( tule taevas appi) ja järgmised 10 000 sammu oligi meie tänase päeva rekord. Ah jaa harjutasime natuke ka Bolti tõuksidega linna avastamist 🙂
30.04.2025
Tänased tegemised : Täna panime klambri püstoliga karkassi kokku mida eelmisel päeval mõõtu/pikkuseks lõikasime. Järgmiseks panime mõõdud suure papi tüki peale ja lõikasime kääridega välja. Panime välja lõigatud pappi klambri püstoliga kinni. Võtsime porolooni ning sinna panime ka mõõdud ja lõikasime välja. Liimisime porolooni karkassi ümber. Viimaseks ülesandeks oli kaks korda paksem poroloon peale liimida. Ning siis hakkas Armand meid kiusama ja küsima kuidas siiani välispraktika kulgenud on. Sandra ütles: siin on liiga palav. Tuju on alati hea, leedu on ilus. emotsioonid on naiss naiss. Aga toidud leedu kooli poolt pole kõige lemmikumad. Andre ütles: siin on mõnus ilm ja samas ka rahulik koht , töö pole nii rasked veel olnud aga pole ka kerge samuti
Õhtuseks meelelahutuseks oli makaronide keetmine ja Need for speed . Sandra arvamus: Oli mega lõbusad sõitmised, sai palju naerda. põnev ning mulle täiega meeldis. tore oli. Andre ütleb et see on põnev ja lõbus koht mis ma olen Leedus käinud.
Käes on esimene mai ja vaba päev. Päeva otsustasime veeta toredas väikelinnas nimega Anykščiai kus asus bobirada väikesel mäel nimega Kalita hill . Pärast korduvaid üles/alla sõite läksime puude otsa ronima. Lõpuks leidsime kuskilt metsavahelt puuskulptuuride raja mis oli väga muljetavaldav. Seal oli ka Guinessi rekordi vääriline kõige kõrgem puuskulptuur.
Jäime kõik kolmekesi pildile !
Märkamatult on kätte jõudnud 2 mai. Meie tänased tegemised: alustuseks joonistasime ning lõikasime papist ruudu kuju ümartatud nurkadega, siis valisime erinevaid kangaid Armand valis punase , Andre valis beezi Ja mina valisin hele pruuni. Peale valimist kopeerisin selle välja lõigatud kuju kangale( mina pidin lisama 1cm juurde kuna oli õhuke kangas) ja lõikasin välja, kuna Andre valis paksema kanga siis ta pidi 2cm rohkem juurde panema ja õmblema rohkem. Peale välja lõikatud detaili õmblesime kokku ja tuli tumba kott, ning sikutasime juhatajaga selle tumba peale, peale seda kui tumba kott oli paigas ,kinnitasime tumba koti tumba põhja alla klambri püstoliga kinni. Viimaseks klammerdasime mingi musta tugeva riide põhja alla.
Peale tööd oli sõitmine köisraudteel, trepijooks ja kaubanduse kammimine. Õhtul oli taas Sandra tubli perenaine ja valmistas kanakoiva riisiga. Armandi ja Andre unistused dieedist unistusteks ka jäävad. Homme plaanime minna ja avastada ka natuke Poola riiki. Põnevust tekitab, et seal ei olegi rahaks euro. Täna on meil meeleolu lõbus, huvitav, igatsus astangu toidu järgi, Soojad tervitused Alinale kogu Astangu köögipersonalile.
Laupäeval tegime kauaoodatud sõidu järgmisesse välisriiki, milleks oli Poola:) külastasime Augustowi linna kus vaatamata külmale tuulele käisime laevaga kanalil sõitmas, hiljem jalutasime kanali ääres ja nautisime kohalikke maitseid. Ööbima jäime Hotelli ABRO ! Kui keegi peaks tulevikus seal kandis öömaja vajame siis meie igatahes soovitame. Väga hea teenindus, väga head toidud ja ka hommikul lahkudes anti suur tops kohvi tasuta teele kaasa. 🙂
Ärkasime Abro hotellis, sõime hommikust siis pakkisime asjad ja hakkasime sõitma Klaipeda poole,et minna delfinaariumisse ja meremuuseumisse. Peale pikka sõitu jõudsime kohale. Ostsime pileteid praamile ning läksime praamiga Kurasäärele. Muuseumi juurde viis meid autorong. Jõudsime kohale ning läksime esimesena muuseumisse. Vaatasime ringi ja nägime palju erinevaid kalu, saime minna kuulide alla.
Delfinaariumis esinesid meile delfiinid ja merelõvid. Esitlus kestis 35minutid. Delfiinid ja merelõvid tegid igasugu trikke ja pritsisid inimesi veega. Delfiinid hüppasid läbi rõngaste, tõid rannapallid tagasi õpetajate juurde , ning ka hoidsid palli nina peal. Keerutasid vees nina veest väljas. Merelõvid püüdsid rõngaid ümber oma kaela, tegid muzi. Etendus haaras nii kaasa, et väga palju pildistada ei jõudnudki. Koju saabudes ootas meid kooli kohal kõrguv vikerkaar.
Pärast pikka ja väsitavat nädalavahetust saime tavarutiini tagasi ja asusime töötama endale tuttavatel puidutöö pinkidel. Õhtu on täna rahulik kodune, et leevendada kergelt tekkima hakkavat koduigatsust.
Eelmise nädala töö ja vaev on teie ees
Ja töö jätkub. Täna valmistasime liimkilpi. Alustuseks võtsime materjali ja tassisime järkamis sae peale, siis järkasime materjali juppideks. Peale järkamist liikusime lahkamis sae peale , tegime seal töö ära ning liikusime höövel pingi juurde ja höövel pingi peal hööveldasime kaks külge tasaseks. Peale hööveldamist liikusime paksus masina juurde ja lasime materjali paksus masinast läbi, et saada sobiliku paksust. Kui paksus masina juures sai töö tehtud, siis viisime materjali liimimis lauale ja märkisime kolmnurgad peale ,ning keerasime selle külje kuhu liim minema peaks ,siis liimisimegi kokku ja paigaldasime pressi vahele. Lõunat käisime söömas uhkes restoranis Talutti. Portsud olid suured ja maitsvad.
Avastasime, et meie Urmas näeb Leedus hoopis teistsugune väljaMaitsev amps lõunaks
Peale tööd käisime täna Teadussaarel. Nägime palju huvitavaid vidinaid, ning saime tunda mis tunne on olla purjus peaga roolis, hüppasime kõrgust, kontrollisime reageerimise kiirust, karjusime kuskile tünni, kõige kõvema häälega oli Sandra, Saime katsuda silikonis putukaid mida Armand ei julgenud puutuda. Proovisime maaärinat, mängisime liivaga kus Armand viskas pisikest jupikest Sandrale ja siis Armand põgenes aga kui hiljem tagasi tuli siis võtsin suure kuhja ja tegin tünga. Jäi uskuma ka. Krutisime erinevaid asju ja vajutasime kõike nuppe mis oli võimalik. Kahjuks ei saanud proovida auto avariid. Õhtu lõpetuseks käisime Kaunase kõige kõrgemas punktis.
Sandra otsustas Armandi pärjata võilillekuningaks 😉
Tänane töö jätkus sellega et võtsime eelmisel päeval liimitud kilbi pressi vahelt ära, ning hakkasime hööveldama ühe külje tasaseks , üks järkas ka otsad tasaseks aga see käis väga kähku. Peale hööveldamist lasime paksus masinast läbi, kuna paksus masin jättis mingid jäljed peale siis läksime lai liht lihv pingi juurde ja lasime need läbi. Järgmiseks võtsime materjali ja tassisime käsitöö klassi, sealt edasi toodi meile sabloonid, et peale joonistada, peale kopeerimist lõikasime kujud tiksaega välja, siis kasutasime lihv linti et saada kumerused ilusamaks ja kõik muud koledad kohad, need mida masinaga teha ei saanud tegime käsitsi. Tuli lõuna ja peale lõunat läksime Freda ettevõtet külastama, mis oli igav kuna ei saanud muhkagi aru mida räägiti. Saime vaid teada, et ettevõte toodab IKEA le mööblit.
Peale tööd natukene puhkasime ja siis rändasime korvpalli võistlust vaatama. Seda oli põnevam otse vaadata, kui telekast. Lõpp seisuks jäi Zalgiris 84 – 49 Neptunas. On teada, et Leedus on kaks usku Katoliiklus ja korvpall, täna võime öelda, et saime välispraktika ajal näha mõlema usu pühakodasi.
Täna Jätkasime jätkuvalt tööga. Läksime klassi ning võtsime oma tööd ja hakkasime lihvima. Lihvisime kuni õpetajatele sobis.
Peale tööd kasutasime viimast võimalust, et üle vaadata Vilniuse südalinn. Esimene koht kuhu läksime oli Vilniuse Cathedralis, Ja siis käisime Gediminase tornis kus Armand meiega ei roninud. Jõudsime üles ja nägime vaate pildi ära ja tatsasime tagasi alla ja liikusime sealt edasi Muusika purskkaevu juurde, kus muusikat ei tulnud. Peale muusika purskkaevu läksime sööma ja siis koju.
Käes on üheksas mai ja meie eelviimane päev toredas Leedu riigis. Hommikust kuni lõunani tegime koos kohalike õpetajatega kokkuvõtteid meie praktikast. Andsime tagasisidet ja saime Sandrale ja isegi Armandile tööpakkumise Leetu. Pärastlõunal surusime kätt, kallistasime ja, et mitte niisama aega surnuks lüüa, otsustasime sõita imekenasse Palanga linna. Teepeal avastasime et Dinosauruse park on avatud ja seal oli ka tagurpidi maja. Dinosauruse pargis nägime erinevaid dinosauruseid, paar jänest ja ka Alpakaid. Peale dinosauruse parki läksime oma ööbimis kohta vaatama ja kui vaatasime ära kus ööbime siis läksime linna peale, jalutasime ka pikka silla läbi ehk Palanga Pier-i. Peale jalutamist läksime sööma ja siis hotelli blogi kirjutama.
Sandra ja Andre välispraktika kokkuvõttvad emotsioonid
Sandra : Tuju on koguaeg hea olnud tänu Armandile, ei kahetse et kandideerisin ja osa võtsin. Kõik oli hea ja väga lõbus, aga mitte leedu kooli toit. Meeldis uutes kohtades käija ja oli põnevad. TÄIEGA meeldis igastahes.
Andre: enne ma arvasin et välispraktika ei hakka meeldima aga selgus et hakkas igapävased meeldima ja oli tore küll, oli ka põõneb
Viimasel päeval külastasime Leedu Ristimäge ja siis oli vaid pikk ja väsitav tagasisõit.
Sellega on läbi saanud meie kahe nädalane seiklus Leetu.
Edgari tiim külastas eelmisel nädalal Hollandis, ‘s-Hertogenboschis asuvat Kuningas William I kolledžit, et tutvuda, kuidas neil on korraldatud muukeelsete õppijate keeleõpe ja kutseõpe.
Suurema osa meie õpirändest veetsime linnas nimega ’s-Hertogenbosch, mis tähendab hertsogi mets. Linnal on ka teine nimi Den Bosch, ametlikult võibki kahte nime kasutada. Den Bosch on tuntud ka selle poolest, et seal elas kuulus kunstnik Hieronymus Bosch, kelle mälestussammas kaunistab keskplatsi:
Ühel pärastlõunal külastasime ka kunstnikule pühendatud kunstikeskust ja linnaruumis oli näha väga palju tema maalidelt tuntud tegelasi.
Den Bosch on väga ilus ja hubane, omanäolise arhitektuuriga. Kuna linnas on palju veekanaleid, siis on tavaline, et keset linna jalutavad haned. Nende pärast tihti liiklus seisis. Neile saab isegi väga ligi minna ja nad ei karda:
1. Päev OSS
Esimesel päeval sõitsime rongiga lähedal asuvasse linna Oss, kus asub üks Kuningas William I kolledži kampustest. Üldse on sellel kolledžil kokku 13 kampust neljas eri linnas ja kokku õpib neis 19 000 õppijat.
Oss on tuntud ka selle poolest, et seal seal asub suur farmaatsiatehas Organon, kus leiutati esimesed antibeebipillid. Selle auks oli püstitatud isegi skulptuur, millest kahjuks unustasime pilti teha. 🙂
Ossis kohtusime oma võõrustaja Georgiaga, kes viis meid kohe ringkäigule koolimajas. Hoone arhitektuur järgib antroposoofilist lähenemist, mistõttu ei leia siin klassikalisi täisnurki — kõik ruumid, uksed, aknad ja isegi õppijate kapid on orgaanilise kujuga või paiknevad ebatavaliste nurkade all.
Kuningas Willem I kolledžis saab õppida kõiki Hollandis pakutavaid kutseõppe erialasid ja tasemeid. Ossi kampuses koolitatakse näiteks laboriassistente, kaubanduse abitöötajaid, koduabilisi, koristajaid, hooldajaid ning kokkasid. Koolil on ka oma õpperestoran, kuhu kutsutakse regulaarselt sööma kohalikke pensionäre. Lisaks söömisele mängitakse nendega erinevaid mänge ja vesteldakse — et nad ei peaks kodus üksi olema.
Samas kampuses asub ka keeleõppekeskus hiljuti Hollandisse saabunud sisserändajatele, kes hollandi keelt veel ei oska. Keeleõppega alustatakse nii kiiresti kui võimalik — mõned õppijad olid Hollandis olnud vaid paar kuud. Õppijate keeleõppeteekonnad on väga erinevad ja kujundatud vastavalt nende olemasolevale keeleoskusele ja õppimisvõimekusele.
Näiteks Z-teekond on mõeldud aeglasema õppetempoga õppijatele, samas kui O-teekonna õppijad on kiiremad ja suunduvad pärast keeleõpet edasi 2.–4. taseme kutseõppesse. Z- ja B1-teekonna õppijad alustavad õppimist enamasti kutseõppe 1. tasemelt. Eesmärgiks on, et kõik õppijad jõuaksid 2–3 aasta jooksul vähemalt A2–B1 keeleoskustasemeni. Samas on lähenemine väga individuaalne: kui kellelgi on vaja rohkem aega või lisaabi mõnes aines, siis seda ka võimaldatakse.
Osalesime ka kahes erinevas hollandi keele tunnis. Ühes neist õppisid Z teekonna õppijad kuidas hollandi keeles ilmast rääkida.
2. Päev Veghel
Teisel päeval sõitsime bussiga Vegheli linna, kus külastasime sealses kampuses erinevaid õppeüksusi. Silma paistis suur ja kaasaegne automehaanikute töökoda, aga lisaks tegutsevad kampuses ka puidutöö, tehnoloogia ning koduhoolduse ja õenduse osakonnad.
Koolikeskkond on väga tihedalt seotud kohaliku töömaailmaga — paljudes kampusehoonetes tegutsevad ka erinevate ettevõtete esindused, kes võtavad õppijaid otse praktikale või tööle. Praktikakoha leidmine ei ole seal üldiselt probleem — tööjõudu on pidevalt vaja. Õppija valib endale sobiva eriala ja sellele leitakse tavaliselt kohe ka sobiv praktikakoht. Soovi korral saab praktikakohta jooksvalt vahetada, kui esialgne valik ei osutu sobivaks.
Selles kampuses õppisid ka uusisserändajad, siin olid neil kombineeritud keeleõpe ja kutseõpe.
Osalesime ühes B1 teekonna kultuuri ja ühiskonna tunnis, kus õppijad olid erinevatelt erialadelt (kaubandus, õendus, metalli tehnoloogia). Tunnis õppijad arutlesid hollandi keeles selle üle, et millised on nende jaoks olulised väärtused, mille järgi nad valimistel valivad erakondi.
Samuti osalesime z teekonna õppijate hollandi keele tunnis, kus õpilased õppisid õppemängu abil, kuidas moodustada lauseid hollandi keeles. Mäng oli nii kaasahaarav, et tõmbas ka meid endaga kaasa!
Vegheli kampuses tutvusime X-teekonna kursusega, mis on mõeldud noortele, kes on haridusteelt kõrvale jäänud või tunnevad, et valitud eriala ei sobi. Kursus kestab 5 nädalat ja selle jooksul koostatakse portfoolio, mis aitab õppijal paremini mõista oma huve, tugevusi ja arenguvajadusi. Pärast kursust suunatakse õppija praktikale kuni õppeaasta lõpuni.
Iga klassiruumi sissepääsu juures on taskupaneel mobiiltelefonide jaoks, kuhu õpilased jätavad oma telefonid tunni ajaks. Need asuvad kõikides kampustes.
3. päev `s-Hertogenbosch
Kolmandal päeval jäime ‘s-Hertogenboschi linna, kus külastasime kahte erinevat Kuningas William I kolledži kampust.
Esimese kampuse ruumides, mis asuvad suure staadioni kõrvalruumides, pakutakse ainult keelõpet uusisserändajate. Siin on eraldi ka O-suund, mis on Hollandi keele, matemaatika ja inglise keele õpetamine motiveeritud ja kiiretele õppijatele. Õppijaid valitakse sinna rühma kognitiivse võimekuse testide ja keeletestide alusel. Selle suuna õppijad ei käi praktikal, nad õpivad viis päeva nädalas täiskoormusega. Üldse testitakse seal õppijaid pidevalt. O-suuna õppijad liiguvad enamasti peale keeleõpet kohe 2-4 taseme kutseõppesse.
Osalesime O-suuna matemaatika tunnis, kus meid väga lahkelt vastu võeti ning kus õpilased olid väga uudishimulikud ja aktiivsed – esitasid meile rohkelt küsimusi. Mõned ei teadnud, kus asub Eesti, aga aitas see, kui mainisime, et oleme Soome ja Rootsi lähedal. Iga õpilane tutvustas ka ennast lühidalt, rääkis, kust ta tuleb ja mis on tema hobid. Paljud neist olid pärit Süüriast ja erinevatest Aafrika riikidest. Õpetaja selgitas, et see on nii-öelda kiirete õppijate grupp, kus suur osakaal on iseseisval tööl. Õpilastele antakse matemaatika sõnavara hollandi keeles, ülesandeid peavad nad lahendama ise, sh kasutades spetsiaalset arvutiprogrammi. Õppijad on erinevatel keeletasemetel ja uusi õppijaid lisandub igal ajal. Õpetajad teevad palju teste ja korraldavad õppimist väikestes gruppides vastavalt iga taseme tunniplaanile. Grupis töötab ka Türgist pärit abiõpetaja, kes on hariduselt ka matemaatikaõpetaja ja kes aitab vajadusel ülesandeid selgitada. Tema tunneb ka õppijate kultuuriruumi, et see toetab ka õppijaid.
Tunni lõpetasime toreda ühispildiga — jäädvustus sellest inspireerivast kohtumisest!
Teine tund — ühiskonnaõpetus — toimus juba järgmise grupiga. Õpilased jagati väiksematesse rühmadesse ning meid paluti igaüht ühe grupi juurde istuma. Iga rühma ülesanne oli rääkida meile inglise keeles Hollandi kultuurist, kommetest ja seadustest. Ka see oli nn „kiirete õppijate“ rühm.
Mõned õppijad olid kursusega liitunud alles neli kuud tagasi, kuid juba oskasid üllatavalt hästi hollandi keelt nii rääkida kui mõista. Samas tunnistasid nad, et õpe on väga intensiivne — paralleelselt õpitakse nii hollandi kui inglise keelt, lisaks ka matemaatikat. Nagu nad ise ütlesid: „Teist võimalust pole — kui tahad edasi õppida kutseõppe kõrgematel tasemetel, tuleb pingutada.“
Tiheda õppegraafiku tõttu saavad paljud töötada ainult nädalavahetustel, kui üldse. Inglise keeles suudavad vabalt vestelda vaid mõned õpilased. Omavahel suhtlevad nad enamasti hollandi keeles, kuna on pärit väga erinevatest riikidest ja neil pole sageli ühist emakeelt — hollandi keel on saanud nende ühiskeeleks.
Teine külastatud kampus oli muljetavaldavalt suur ja väärikas — kunagise kuningliku sõjaväelinnaku alale rajatud kompleks koosneb mitmest hoonest.
Meie külastuse auks oli heisatud eesti lipp.
Siin asuvad ka kooli enda õpperestoranid (kokku 4 tükki), kus saavad oma oskusi praktiseerida abikokad, kokad, ettekandjad, baristad ja restorani mänedžerid.
Kokkade väljaõppes kehtivad selged ja läbimõeldud reeglid: igas roas peab olema maksimaalselt 20% liha või kala ning vähemalt 80% peavad moodustama juurviljad. Lisaks võib toiduvalmistamiseks kasutada vaid kohalikku toorainet – näiteks ananassi menüüst ei leia. Õpitee alguses saadetakse tulevased kokad kohalikesse farmidesse, et nad õpiksid tundma ja hindama kohalikke tooraineid ja nende päritolu.
Neljanda taseme kokad peavad väljaõppe lõpuks olema võimelised iseseisvalt kogu restorani tööd korraldama: tooraine tellimine, töötajate graafikute koostamine, menüü loomine — kõik kuulub nende vastutusalasse. Nii saavad nad juba koolis reaalse kogemuse ja harjutavad teenindamist päris klientidega.
Ka meie sõime ühes nende õpperestoranis — õpilased valmistasid meile kohapeal maitsvaid wok-nuudleid, mitmekesiseid võileibu ja baristad tegid kohvi. Lisaks toiduvaldkonnale on selles kampuses esindatud mitmed loomingulised erialad, nagu disain ja näitlemine, samuti praktilised suunad nagu müügitöö, hambaravi assistendid, koduhooldus, medõed, apteekrid, juuksuritöö ja iluteenindus. Samuti oli eraldi osakond ettevõtluse ja kommunikatsiooni erialadele.
Kampuses on olemas ka oma aed, mille eest kannavad hoolt erivajadusega õppijad:
Kuigi kampuse ala on suur, õppija orienteerub kohapeal hästi, sest tema õpib ainult ühes hoones, mis on tema eriala oma. Igas hoones on nii klassid kui ka ruumid praktilise töö jaoks. Näiteks, juuksurite eriala hoones on ka salong, kuhu saavad tulla ka kohalikud inimesed. Ühes hoones toimub ka kutsekooli õpetajate väljaõpe. See programm on mõeldud valdkonna spetsialistidele, kellel puuduvad pedagoogilised pädevused. Tegevõpetajad pakuvad neile metoodilisi koolitusi kohapeal kampuses.
Õpilased, sh erivajadusega õppijad, hea meelega osalevad õpirändes nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopa Liitu. Õpetajate mobiilsus on ka väga populaarne, aastas osaleb õpirändes vähemalt 50 õpetajat. Töötajate õpirännet kasutatakse ka meeskonnatöö tõhustamise jaoks, kuna reisidele tulevad spetsialistid, kes töötavad erinevates kampustes ning igapäevaselt koostööd ei tee.
Meelde jäi veel ka, et Hollandi kutsekoolid ei paku õpilastele õpilaskodu teenust. Mõni õpilane sõidab igal hommikul kooli 2.5 tundi ja sama palju tagasi koju peale tunde. Õppijal on oma sõidukaart. Kui ta õpib teises linnas, siis kaart annab talle tasuta sõiduõiguse nädalapäevadel. Need, kes elavad ja õpivad samas kohas, saavad tasuta ringi sõita nädalavahetusel. Õpetajatel ja töötajatel on ka nn business sõidukaart, millega nad saavad kasutada ühistransporti tasuta.
Samuti liigeldakse seal Hollandile omaselt palju jalgrattaga.
Saime tiimiga väga väärtusliku kogemuse ja palju inspireerivaid ideid! Oli huvitav näha, kuidas Hollandis on kutseõpe üles ehitatud nii paindlikult ja õppijakeskselt — olgu tegu keeleõppe, toevajadustega õppijate kaasamise või praktiliste oskuste õpetamisega. Eriliselt jäi meelde ka väga vaba ja avatud õhkkond, nii klassiruumides kui õpetajatega omavahel vesteldes.
