Koolis võeti täna meid vastu väga soojalt, kohale tulid kõik IT kursused ning tellisime Aasia toitu. Heleri andis meile selged käsud tuua poest Coca-Colat ja sularaha. Sõime ka palju saiakesi ja jäätist, kõht sai päris täis. Me printisime viimase 3D idee, veel üks kaheksajalg, mis seekord oli punane ja kõige väikseim. Nüüd on meil kaheksajala perekond. Meile kingiti palju šokolaadi ja huvitavaid jooke nende kooli poolt. Loomulikult oli meil kinke oma koolist ja Eesti šokolaade, mis saime neile tänuks vastu kinkida. Meile väga meeldis käia nende koolis ja osa võtta tegevustes ja kahjuks peame juba lahkuma.
Homme stardime kell 11:00 Frankfurti poole, jalutame sealses linnas ringi ning siis juba lennujaama. Maandume Tallinnas 00:25 öösel (06.05), puhkame välja ja üritame kohaneda taaskord Eesti elu ja kohustustega.
Kolmapäev algas töiselt – jätkasime koolis enda projektide ja 3D modelleerimisega uuel ning huvitaval moel. Stefan näitas meile projekti, mille kallal on kooli õpetajad töötanud oma kaks aastat. Nende projekt koosnes kolmemõõtmelisest inimsuurusest skännerist. See sisaldas u. 120 eraldiseisva kaamera ning eredat valgust. Brent ja Henri olid valmis olema katsejänesed. Masinat käima panna võttis 20 minutit. Brent miskipärast arvas, et ta peab kogu selle aja poosi hoidma. Henri oli väga huvitatud, kuidas valmisid 3D mudelid. Kohalik õpetaja Reinhold seletas, et pildid kõik pannakse ühte programmi, mis kompileerib pilte valgusepeegeldumisega ehk Ray Tracing.
Lisaks tegeles Rait oma veebilehe projektiga, mis läks täiesti katki, näitas kahjuks ainult valget lehte. Aga ta oli väga tubli, paigaldades MySQL andebaasiserveri, veebiserveri, kirjutas koodi, ja pani need kõik koos töötama. Henri oli Raidiga kokku leppinud, et tema tegeleb veebilehe disainiga, õppides esimest korda CSS ja HTML programmeerimist, kus ta suutis tegeleda kaks tundi veebilehe hägustamise efektiga (ta oli saanud abi 4 erinevalt õpetajalt aga nemad ei saanud ka hakkama). Brent õppis selgeks HTML-i ja CSS-i, Raymond aga ainult looderdas ja vaid lubas tööle hakata.
Õhtu lõpetasime väga populaarses ja kiidetud Tai restoranis, kuhu pidi laua ette broneerima ja mille Google arvustused on kõik taevani kiitvad. Toit oli väga hea ning teenindajad väga sõbralikud.
11 päev
Tänane päev oli vast veidike põnev – käisime roadtripil! Kogunesime hommikul koolis ning alustasime kahetunnist sõitu õpilastega Yullbe virtuaalreaalsuskeskusesse. Sõit oli pikk ning veniv. VR-keskuses kogesime kõik erinevaid kogemusi. Raymond ja Heleri ning kaks teist õpilast käisid meiega western-stiilis mängus. Pidime ootama tund aega, et isegi meie kord jõuaks. Meile pandi palju varustust selga, seega kindlasti ootused olid väga kõrgel. Mäng oli väga põnev, kuid Raymondi VR-prillid suutsid kokku joosta, ning ta pidi enneaegselt lõpetama. Rait käis 2x korda sama mängu mängimas, et oma oskusi lihvida, sest esimesel korral mängides üritades hüpata üle takistuse, kaotades tasakaalu ja kukkus…
Keskusest lahkudes märkasime, et keegi oli enda kaks suurt koera kuuma autosse jätnud. Kutsusime politsei ning loodame, et koerad pääsesid kuumast autost.
Kui me jõudsime tagasi Mosbachi, käisime poes, et reisikotid maiuseid täis ikka pakkida. Kuna kotid olid rasked, kasutasime juhust ja läksime bussiga tagasi oma hotelli(Heleri suutis maksta 111 € ostu peale, aitasime tal muidugi kotte tassida). Einar oli valinud samal ajal jala minna. Tee peal märkasime pitsa masinat, millest me olime kogu reisi mööda läinud. See masin oli täiesti automaatne ning tegi pitsa viie minutiga valmis. Einar jõudis meile ikkagi järgi, kuid oli samuti väga huvitatud võõrast masinast. Me tellisime kamba peale pitsa, mida hetkel naudime selle blogi kirjutamise ajal.
Esmaspäeval otsustasime viia käiku pühapäevased plaanid minna Prantsusmaale Strasbourgi linna. Hommikuses söögilauas otsustas Heleri, et ta ei ole veel oma jala pärast valmis tulema pikale reisile. Seejuures tuli Henri meiega kaasa, ehk nüüd üritasime viiekesi kõik ühte autosse mahtuda. Alustasime oma pikka reisi peatusega Saksa linnas Karlsruhes, kus tutvusime ilusa arhitektuuriga ja sõitsime kodumaise Bolti tõuksiga. Pärast seadsime oma sihid Prantsusmaa poole! VIVE LA FRANCE!
Prantsusmaale sõit oli pikk ja väsitav. Peatusime Strasbourgi linnas, kus oli raske ringi sõita ja parkimiskohta leida. Lõpuks leidsime koha ja seadsime suunad Strasbourgi katedraali poole. Hetke pärast saime teada, miks leidub nii palju mundrites mehi tänavate peal. Olime sattunud töörahva püha rahutustele. Igal tänavanurgal jälgisid meid valvsad sandarmite pilgud, vahepeal otsisid nad meid isegi läbi. Õnneks olime piirkonnas, kus ei leidunud eriti karmi vägivalda. Rahvamasside keskel üritasime leida Strasbourgi kuulsaima vaatamisväärsuse, Cathedral Notre Dame de Strasbourg. Kõndisime üle mitmete sildade ja lõpuks leidsime vanalinna, kus ilm oli väga tormiseks läinud. Õnneks leidsime varju poodide all ja lõpuks katedraali sees.
Peale katedraali ilusate vaadete sisse elamist ja pilte tegemas, olime otsustanud leida endale süüa, hiljem avastades ühe saiakeste müügikoha. Suutsime peale saiakeste minna veel ühte restorani, mitte isegi 5 minutit hiljem, kuid tüüpiliselt Henri polnud nõus tellima sealt midagi. Restorani ettekandjad olid väga ilusad ning rääkisid väga ilusat prantsuse keelt.
9. päev algas oma projekti edasi tegemisega koolis. Tänane päev oli täis mõtlemist ja tõeliselt põnevat vaheldust koos finantsjuhiga, kes tegi väikese ekskursiooni ringkäigu ja pärast tegi kohvikus meile välja.
Kahjuks pidi Heleri käima hambaarsti juures oma hambavaluga. Peale selle tegelesime oma tööde kallal, õppisime programmeerimis keeli ja lahutasime meeli male ja noole visetega. Raymond oli lõpuks jaksanud teha midagigi, Henri istus oma istmes ja imetles oma mõõka, Rait tegi head tööd. Kell 7 tulime kokku ja kirjutasime blogipostituse ja otsustasime minna Brahausi õhtusööki sööma.
Praktikat on saanudki juba nädal! Tegime hommikusöögilauas plaane sõita Prantsusmaale, et maksimaalset õpikogemust ja kultuurset elamust selle kahe nädala jooksul saada. Kuid siiski mitte ükski päev ei lähe plaanipäraselt. Henri oli väga kurb, et ta ei saanud Prantsusmaale minna (tegelikult palus ta ise, et kas võiks koju jääda). Hommikul just enne minekut suutis Heleri trepist alla kukkuda. Saime hoopis kogemuse minna Saksamaa erakorralise meditsiini osakonda, kus mitte keegi ei osanud inglise keelt. Kuna Heleri jalg oli väga haige, siis Rait kandis tema ühte jalanõud. Oli näha, et kõik olid väga abivalmid ja toetavad, välja arvatud Henri, kes ei tahtnud meiega kaasa tulla. Pärast EMO külastamist võtsime kohe sihi Heidelbergi kummikommipoodi. Kahjuks ei olnud kummikommipood suur ja keegi kogu linnas ei kasutanud kaardimakseid. Linnas käisime veel jäätist võtmas, valuvaigisteid ostmas ja lõunat söömas, mis kõik oli tore peale kõrgete hindade. Samas saime tõelise Saksa toiduelamuse ning avastasime Heidelbergi vanalinna. Tahtsime käia ka Botaanika showle Mannheim pargis, aga kahjuks oli park liiga suur ja järjekorrad parklasse liiga pikad. Kimasime seejärel kohe koju, külmkapis ootavate hõrgutavate roogade ja jookide juurde. Henri julges minna kahte poodi samal ajal, et Helerile vett tuua. Homme proovime siiski taas võtta suuna Prantsusmaa poole.
Laupäeva hommikul asusid Einar ja Heleri varakult liikvele, et tuua autod, milles järgnevad päevad Saksamaad avastada saame. Läksime edasi loomaaeda Wilhelma, Stuttgart, mis oli väga elamusterohke. Seal vaatasime palju kalu, roomajaid, kilpkonni, elevante, veel kalu, taimi ja kuidas pardi ema jooksis oma pardi lastest eemale lõvi territooriumis. Sõime kohvikus väga kallist toitu, mis oli just inimestele mõeldud. Jäätise hind oli lihtsalt ropp, seda me ei söönud.
Peale einestamist pani Henri ja Einar esimesena jooksu aga kohtusid teistega hiljem ahvide juures. Lisaks nägid Einar ja Henri väga põnevat pingviinide toitmist. Loomaaed oli lisaks põnevatele loomadele ka imelise loodusega. Sinnasõidul ning tagasisõidul saime tunda ka Saksamaa kiiruspiiranguta kiirteed. Saksamaal sõitmine on huvitav ka seetõttu, et kõik on väga looduskaunis ja mägine.