Rubriik: Õppijate õpiränded Page 2 of 7

EL – kolmapäev 09.05.18

Hommikul pidid abikokad olemas valmis juba enne kella seitset ning puidupoisid said startima hakata kella kaheksa ajal. Seda kõike sellepärast, et täna oli meid kutsutud ühte kooli Reutlingeris Euroopa päevale, sealse nimetusega „Europa mit allen Sinnen“.  Kooli nimi oli Theodor Heuss Schule, mis on oma nime saanud Saksamaa esimese presidenti järgi. 

Kuna kogu päev ja sealsed diskussioonid olid saksa keeles, siis tegelikult ei saanud peaaegu mitte keegi meist sõnagi aru millest räägiti. Inglise keelset tõlget ei olnud, ammugi mitte eesti keelset. Mitte keegi meist ei osalenud töötubades ja veel vähem oskas keegi sõna sekka öelda diskussioonides. Nii palju kui aru saime, kujunesid sealse arutelu teemade märksõnadeks näiteks: avatud riigipiirid, reisimine, andmekaitse seadused, kanep, ebaõiglus rikkamate ja vaesemate riikide vahel jne. Teemad olid olulised ja õpilased diskuteerisid hea meelega. Kohale oli kutsutud ka mõned tähtsad ninad poliitikast ja isegi kooli direktor. Õnneks saadi kiiresti aru, et sellised olukorras võib meil natukene ugav hakata ning meile korraldati ringkäik nii sealses koolimajas kui ka kõrval asutustes. Tegemist oli koolide kompleksiga (kokku u kuus kooli). Koolides sai õppida näiteks ehitus tisleriks, pagariks, juuksuriks, puhastusteenistust, raamatupidajaks, pangatelleriks, turismi jne. Saime harukordse võimaluse näha kaht puiduklassi, kus õpilased valmistusid ette eksamiks. Eksami harjutusülesandeks oli keerulise konstruktsiooniga katus – kõik tuli teha käsitsi.

Mitte kellelgi ei tulnud mõttesse teha meie poolt pakutavate suupistetega kaetud lauast pilti. Laua kujundus ja pakutavad suupisted olid nunnu – ilus, kaetud Astangu Keskuse logoga lina ja selle kohale seinale oli kinnitatud Eesti lipp.  Suupistete valikus oli karask vürtsikilu munavõi kattega, singirullid, täidetud munad, Eesti Kalevi kommid, valeri küpsised, juustupallid ning metsaseenesalatiga täidetud leivakorvikesed. Pausi ajal taustaks mängis Eesti muusika. 

Üritus sai läbi kell 13:30, mille järel saime Reutlingeris linnaaega poolteist tundi. Kõik läksid oma teed laiali. Osad poodidesse ja osad jäid niisama istudes puhkama, ilusat ilma nautima. Tänutäheks Cateringi eest, lasi Barbara igalühel valida ühe pehme jäätise, mis maitses sooja ilmaga veel eriti hästi. Koju tulles viskasime asjad tuppa ja hakkasime sööma. Söögilauas valitses vaikus, sest tühi kõht ahmis endasse praekartulit, viinerit ja salatit. 

PS! Kõige popim suveniir, mida kõik miskipärast osta soovivad on Saksamaa lipp. See, kellel see juba olemas, võib ennast tegijaks nimetada. Kellel veel puudu, võiks nurgas häbeneda.

Ettevalmistused – teisipäev 08.05.18

Tänaseks meil plaane, kuhu minna ja mida teha, väga ei olnudki. Mõtlesime, et küll need mõtted tulevad päeva jooksul iseenesest.

Poisid lõpetasid puidutöökojas oma pooleli olevad tööd. Kes oli masina taga, lihvis aknaluuke või nikerdas omaette nurgas. Ivar ja Artjom said veel ekstra ülesande – vedada killustikku meie reedesele grillplatsile. Õnneks tuli ülesandeid juurde ning õue tuli tassida mõnusalt raskeid betoonist pinke. Poistel ei tulnud pähegi vinguda. Pausi ajal tegi Rudi suured silmad, kui kuulis, et me ei ole veel ühtegi Bretzelit söönud. Bretzel on traditsiooniline Saksamaa saiake, mille kuju sarnaneb kuju number kaheksale. Švaabimaale kohaselt müüakse Mariabergis veidi ebaühtlase paksusega Bretzeleid. Selliseid mille taguots on paksem ja esiots peenem ning krõbedam. Saiakese vahele lasi Rudi müüjal määrida võid. Tõsi, väga hea suutäis oli.

Abikokkadel oli väga tegus päev. Nad tegid ettevalmistusi homseks Euroopa päevaks, kus nende ülesandeks jäi ürituse lõunapausi ajal suupiste laua (nö fingerfood) tegemine. Tänutäheks tubli töö eest köögis, valmistati meie abikokkade meeskonnale pidulikum söömaaeg. Abikokad said võimaluse õppida peakoka juhendamisel kuidas puhastada valget sparglit, mida siin maal kasvab palju. Hiljem spargel keedeti vastavas marinaadis, mille kõrvale valmistati Hollandi kaste. Seda kõike maiustati koos, sinna hulka väga hästi sobiva, Grepiga.  

Õhtul tegime viie kilomeetrise matka poodi. Ei oskagi öelda, kui hea mõte see oli, sest päike paistis lagi pähe ja õues oli 20+ kraadi. Tee viis külast läbi ja siis üle lageda heinamaa. Mmm.. hästi mõnus palav oli paksude teksapükstega rännata. 10 km käidud ja kokkuvõttes võisime tegelikult rahule jääda, sest tuju oli hea. Kahju ainult, et Janek pidi teekonna läbima oma plätudes, mistõttu õhtuks tema jalgu ilutsesid katkised villid.

Õhtul võisid asjahuvilised vaadata oma telefonist Eruovisiooni.

Teeme tööd – esmaspäev 7.05.18

Täna oli üks töine päev. Puidupoisid karestasid aknaluuke selleks, et neid saaks uuesti üle värvida. Kõikide käed ja isegi näod olid sellest rohelised. Osad poisid lõpetasid oma pooleliolevaid töid. Lõunapausi ajal veetsid mõned meist aega puuke välja tõmmates. Ka Saksamaal leidub puuke (vähemalt kaks leidus küll).  

Abikokkadel oli tähtis päev, sest nemad said ülesandeks sööklas pakkuda Eesti toitu. Söökla külastajad said valida Saksa toidu ja meie hea mulgipudru, sealiha ja peedisalati vahel. Kui vaatasid mulgipudru sööjate nägusid, siis sealt kahjuks väga suurt naudingut vastu ei peegeldunud. Aga, siiski saime siiraid kiidusõnu ka. Õnneks jäi putru veidi alles, mistõttu saime mõnusat õhtusööki nautida.

Kõik olid täna kuidagi uimased. Ilmselt eilne sõitmine ja pidev tegutsemise andsid veel tänagi tunda. Otsustasime, et õhtul kuhugi sõitma ei lähe ja igaüks leiab endale ise tegevuse. Mängiti jalkat, jalutati, käidi lammastel külas ja Janek viitsis veel poodigi minna.

Lolitaga Alpides – pühapäev 06.05.18

Pühapäevale kohaselt alustasime vara, juba kell pool üheksa tankisime autosid, kuna eesmärk oli kõrgele seatud. Tahtsime minna Alpidesse ja vallutada vähemalt ühe mäetipu. Sõit Saksamaal on tore, tee käib üles ja alla ja iga natukese  aja tagant sõidad läbi mõne unise väikeküla, kus kindlasti on kirik. Pikapeale muidugi muutub tüütuks eriti, kui su istumise all on vananev Itaalia meistriteos nimega Fiat – millel pole isegi raadiot, mootorist rääkimata. Sõit oli küllaltki pikk. Meie eesmärk oli jõuda Oberstorfi ja sealt veel edasi Mittelbergi. Kuskil 30 km enne eesmärki läks ilm äkki pilve ning juba kartsime, et saame vihma kaela. Seda siiski ei juhtunud ning pilvede vahelt hakkasid järsku paistma lumised mäetipud. Isegi Artjomil olid silmad suured. Mäetippu me siiski omal jalal vallutama ei hakanud, vaid otsustasime köisraudtee kasuks. Peab ütlema, et see asjandus pole sugugi nii hull, kui eemalt vaadates tundus. Aga see vaade, mis tipus avanes oli vägev – täpselt nagu postkaardil.  Hoolimata sellest, et olime pea 2 km kõrgusel ja lund igal pool veel külluses, küttis päike õhu nii soojaks, et võis vabalt särgiväel kevade esimest jumet nahale praadida. Kuskil tunni pärast siiski laskusime maapeale (tegelikult 1200 m kõrgusele) tagasi ning pidasime väikese pikniku mäejalamil. 

Sealt edasi viis meid tee Lennumuuseumisse (https://www.dorniermuseum.de/en/), mis asus Friedrichsashafeni linnas. See sõit Alpidest lennumuuseumi oli isegi Fiatiga unustamatu. Tee viis kord mäest üles ja siis taas alla. Eriti unustamatu oli 3 km kurvilist laskumist orgu, mis on iga vähegi sõitmist nautiva inimese unistus. Lennumuuseumi jõudsime küllaltki hilja ja meil jäi vaid 45 minutit aega sellega tutvumiseks. Väikese ülevaate küll saime, kuid väga süveneda ei jõudnud. 

Edasi siirdusime linna sadama piirkonda, kus poisid said vägeva elamuse. Järsku oli kuulda parimate Itaalia hobuste hirnumist ning praami järjekorda ratsutas Maseratti, Ferrari ja Lamborghini. Nii suuri tõllarattaid pole ma ammu näinud – räägin siis poiste silmadest. Veetsime sadamas mitu tundi, sõime õhtust ja jalutasime promenaadil. Seejärel ootas taas ees pikk sõit tagasi Mariabergi, kuhu jõudsime alles peale päikeseloojangut. Sellega päev ka lõppes. Ah jah, et kes see Lolita on – see on meie väike Fiat, mis hoolimata kõigest siiski kõik mäed vallutas ja meid ilusti tagasi koju tõi. Andsime selle nime talle lihtsalt sellepärast, et igav oli. 

Shoppama! – laupäev 05.05.18

Täna sõime pannakaid! Margus oli nõus praadima, Tiivi ja Alina nõus taigna tegema. Idee tekkis sellest, et Marguse kodus on laupäev pannkoogipäev, kus laps aitab tal „segada“.

Täna käisime veel ühes lossis nimega Hohenzollern. See oli kõrgemal ja suurem, kui juba nähtud Liechtensteini loss. Parklasse jõudes pidi mäetippu lossini saamiseks pikalt kõndima, see ei olnud lihtne. Lossi sisenedes pidime oma jalanõude peale panema sussid. Niimoodi susse lohistades järgnesime saksa keelsele giidile. Midagi eriti aru ei saanud, mis ta rääkis. Väga palju oli juttu kõigist seal elanud keisritest, kuningatest ja nende naistest, kellest üks abiellus 17 aastaselt ning 27 aastaselt (nii vanalt ta ka suri) oli tal juba 10 last. Lossi hoovipeal sai friikaid süüa ja vaadata üht kohe abielluva paarikese ümber  tegutsemist. 

Meil ei ole enam kahte suurt autot. Üks suurem ja teine väiksem Fiat. Sellest Fiatist võiks juba lausa raamatu kirjutada. Kui auto saime, siis esimene küsimus, mis tekkis oli: „Kus on auto mootor?“ Selle autoga sõites tunneb iga tagumikurakuga, kui raske tal (autol) on edasi liikuda. Me ei kujuta ette, kui homme on Alpidesse minek, kuidas Fiat ennast üles jõuab vedada. Tema ähkimist ja puhkimist on igal nõlval kuulda. 

Loss vaadatud ja me läksime shoppama Metzigeni Outletti. Seal asuvad poed nagu Armani, Cucci, Escada, Calvin Klein jne jne, kuid samas on seal ka Nike, S.Oliver ja näiteks Esprit. Teadsime, et tegemist on kallite poodidega, kuid vaadata ja katsuda võib ju ikkagi. Arvasime, et võib-olla midagi ikka jõuab endale/teistele osta. Ikkagi outlet, mis peaks olema odavam. Jõudsimegi. Kes ostis šokolaadi, kes jäätist ja mõni üksik mõne pluusi või midagi. 

Õhtuseks toidupoeks valisime outleti lähedal oleva Lidli. Kes oleks seda arvanud, et seal hakkab alles suur shoppamine pihta. Ostukorvides võis näha nii kleiti, plätusid, päikeseprille ja isegi aluspesu. Muidugi oli korvides veel lisaks söögikraami, sest täna ei jaksa keegi enam õhtusööki valmistada.
Kodus kerge snäkk ja tuttu.

Page 2 of 7