Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Õpiränded toimuvad Euroopa Liidu programmi Erasmus+ toel.

Rubriik: Töötajate õpiränded Page 1 of 2

Oulu õpiränne Arendus ja Suunajuhid

20. november

Kogunesime oma grupiga lennujaamas kell 8.30. Kahjuks selgus, et hooajalised viirushaigused olid oma osa võtnud ning kahandanud meie reisiseltskonna 4 liikmeliseks. Lennuki väljumine pidi olema kell 10.35, kuid praktiliselt kohe peale turvakontrolli läbimist selgus, et lend on üle tunni edasi lükatud. Lennujaam on muidugi parim paik, kus oma aega veeta, kuid ärevaks tegi tõsiasi, et meie maandumise vahele Helsinkis ja edasilennust Oulusse jäi napid 12 minutit. Maandudes selgus loomulikult, et Oulu lennuki värav on teises terminali otsas ning see sprint, mille ette võtsime, oleks au teinud ka täisverd sportlasele. Siiski jõudsime napilt lennule ja lootsime, et sellega päeva teravused lõppesid.

Oulus, kohe kui telefonid taas levisse jõudsid, saime sõnumi, et meie küll oleme Oulus, aga äraantav pagas otsustas Helsingisse jääda. Muid viperusi päevajooksul siiski ei olnud ning bussisõit hotelli ja majutus sujus tõrgeteta. Jõudsime ka lühikese jalutuskäigu ning õhtusöögi teha linnas ning enne kui õhtut oma tubadesse veetma läksime jõudsid ka kohvrid meile järgi. Lõpp hea, kõik hea.

21 november

Hommikul võttis meid vastu karge talveilm. Meie hotellist on ca 10 minuti jalutuskäik peahoone juurde, kus kell 9.00 võttis meid vastu Miia, kes on välissuhete koordinaator. Meie grupiga liitus ka õprändel Helena Prantsusmaalt. Esmalt anti meile üldine ülevaade keskusest ja aktuaalsetest teemadest. Paar aastat tagasi võeti vastu Soomes seadus, millega tõsteti kohustuslikku hariduse iga 18 aastani. Kui mõte on iseenesest hea (ja ka meil Eestis arutelul) siis väljakutse on kutsekoolidele see, et koormus haridussüsteemile on kasvanud aga rahastust ei anta Soomes mitte õppima asumise järgi vaid tagantjärgi. Koolidel seadusemuudatuseks valmisolekut ei olnud. Kutsekoolidesse jõuab palju rohkem suurema toevajadusega õppijaid. Näiteks on hetkel Oulu Luovis 17 Telma kursust, mis on sisuliselt Astangu KT kursused. Kursused on aga siin 3 aastased. Üldse on Luovi esindatud 30-s kohas üle Soome, siiski osades kohtades on tegu mõne kutsekooli juures olevate gruppidega, mitte eraldi koolidena. Ka on olemas satelliitõpe, kus õppetegevus toimub läbi vebi. Õpilastel on kohapeal toeks Luovi palgatud tugiisik. Sellist õpet viljeletakse aga ainult erijuhtudel, kui ei ole võimalust õpilast mõnda Luovi keskusesse õppima tuua. Palju õpet ei toimu keskuse ruumides vaid pigem eelistatakse praktilist õpet majast väljas ettevõtetes. See, millal õpilane majast välja läheb, oleneb õpilasest. See võib toimuda juba esimesel õppeaastal aga ka hiljem. Õppetöö korralduse ajaline mõõde on nagunii Soomes keeruline teema, kuna vastuvõtt ja lõpetamine ei ole seotud konkreetse kooli algusega vaid vastuvõtt toimub aasta läbi. Uusi õpilasi võetakse vastu 5 korda aastas ja lõpetamisi toimub aasta läbi iga kuu viimasel reedel. Ka õppegruppides on õpilased erinaval kaugusel oma õppetööga. Sellise õppetöö aluseks on individuaalne õppekava, mis tehakse igale õpilasele. Õppeplaan vaadatakse üle vajadusel või vähemalt 3 korda aastas koos õppenõustajaga. Sisendi annavad aga kõik meeskonnaliikmed. Õppimisel pole oluline ajaline mõõde vaid see, et õppekavas sisalduv on omandatud. Seetõttu 3 aastane õpe võib reaalses kujuneda nii lühemaks, kui ka pikemaks. Igal õpilasel on ümber oma meeskond, mis koosneb õppenõustajast, õpetajast (erialaõpetaja) rühmajuhendaja/abiõpetaja (on ühes rollis) tööhõivespetsialist, karjäärinõustaja, tugispetsialist, noorsootöötaja. Rehabilitatsiooni teenuseid keskus ei paku, kuid vajadusel aitavad teha koostööd KOV-iga teenuste saamiseks. Lisaks tehakse koostööd lähedastega ja teiste tugikeskustega, SKA-ga, Töötukassa jne asutustega. Teenusevajaduse hindamiseks on siiski majas näiteks psühholoog. Õpilaste sisseastumisel kasutatakse RUORI hindamismetoodikat, mille on Luovi ise välja töötanud. Metoodikaga hinnatakse õpilase tugevusi ja vajadusi, täpsemalt 4-s osas – enesejuhtimine ja motivatsioon; õppimise ja töötamise oskus; koostööoskus (sotsiaalsed oskused); igapäevaeluoskused. Täpsemalt kuuleme sellest homme.

Pärast lõunat tutvustas üks TELMA (KP) õppija oma õpet. Õppe eesmärk on õpilaste igapäevaoskuste viimine tasemele, kus ta saab oma võimete piires olla täisväärtuslik ühiskonna osa. Keskendutakse õpilase tugevustele ja konkreetsete lihtsate oskuste arendamisele, millel võib järgneda tööleasumine näiteks osakohaga lihttöödel. Luovil on leping Oulus asuva Zeppelini kaubanduskeskusega, kuhu on renditud ka ruum õpilaste jaoks. Õpilased kogunevad hommikul Luovi ruumis ja sealt koos juhendajaga minnakse erinevatesse poodidesse abitöödele. Näiteks pannakse välja kaupa Prismas, pestakse bowlingu kuule keeglisaalis, samuti tehakse tööd kirbuturul (kaltsukas). Teiseks tegevuseks on keeleõpe Oulu rahvusvahelises koolis, kus ta õpib Soome keeltja samas oli tugiisik algklassides. Ta lootis sinna kooli ka peale lõpetamist tööle saada. Üks päev nädalas on ka igapäevaelu oskuste õpe Luovi keskuses.

Päeva kolmandas osas tutvusime IT õppega. Õpetatkse 3 valdkonda – programmeerija/koodikirjutaja, it tugispetsialist ja elektroonik. Elektroonika õppes tutvusime kahe õpilasega, kes oma välimuse poolest oleks võinud olla vist vennad. Alguses aeglasele stardile järgnes ehe vabas vormis esitlus selle kohta, mida nad õpivad. Peab märkima, et miskipärast enamus näidatud asju ei töötanud. Õpetaja ütles, et see pole probleem vaid veel ülesanded, mida lahendada.

Tööpäev lõppes õpilaskodus. Kohti on õpilaskodus 120, õpilasi aga majutus ca 80. Tuppa majutatakse 2 õpilast, aga saab elada ka üksinda, kui see on põhjendatud. Iga korruse peal on ühisköök aga tubades on ka mikrolaineahi ja külmkapp. Õpilaskodu on õpilastele tasuta, muus osas kord on sarnane Astangule, keelatud on suitsetamine, narkootikumid ja alkohol. Ebakainelt tulles õpilaskodusse, saadetakse õpilane koju, kui seisukord võimaldab. Kui ei võimalda, siis lastakse kohapeal välja magada. õpilaskodus peab olema kell 10, õhtuti käib tubades kontroll, et õpilased õigel ajal magama läheksid. On eraldi nimekiri, õpilastest, keda kontrollitakse ka peale öörahu, et nad ei oleks arvutis.

Päeva lõpus paluti meid ühisele õhtusöögile. Õhtusöögile liitus ka prantsusmaa külaline ning saime vahetada kontakte, et arutada edasist koostööd õpirännete osas Prantsumaale.

22 november

Tänane päev algas Astangu tutvustamisega rahvusvaheliste suhete juhile, innovatsioonijuhile ja arendusspetsialist-analüütikule ja peadirektorile, Helsingist läbi veebi liitus ka peadirektori asetäitja. Täpsemat ülevaadet me siinkohal Astangust andma ei hakka.

Järgmises päevakorra punktis andis arendusspetsialist-analüütik ülevaate milliseid andmeid teenuse kvaliteedi analüüsimiseks kogutakse. Kutseõppes on olemas riiklikud küsimustikud alustavale ja lõpetavale õpilasele. Telma ja Tuva õpilastele (meie KUVA ja KT) jaoks on enda väljatöötatud küsimustikud, mis on lihtsamad. Riiklik küsmustik toimub läbi Vipunen nimelise keskkonna, mis võimaldab andmeid pärast vaadelda ja ka võrrelda muude kutsekoolidega. Jälgitakse põhinäitajaid, mis on juhtimisalusteks. Nendeks on kliendi rahulolu, avatud tööturule liikujate hulk ja töökohaga rahulolu ning töötajate rahulolu. Tööriistaks on tasakaalu tulemuskaart. Seal toimub mõõtmine läbi 4 aspekti: finantsvaade, kliendivaade, protsessid ja organisatsiooni areng. Kasutatakse programmi Power BI, mis on väga hästi jälgitav ja annab hea visuaalse ülevaate kogutud andmetest. Tagasiside tulemusi reflekteeritakse meeskondades, kuhu on kaasatud ka õppijad. Klientidele on suunatud ka rahuloluküsimustik kooli poolt pakutavatele tugiteenustele.

Peale päeva esimest osa lõunatasime ja külastasime samas kõrval korraldatud jõuluturgu. Jõuluturg on sarnane Astangu omale, kuid väiksem ja peamiselt olid seal esindatud Luovi enda õppe toodetud tooted, lisaks mõni asutus väljastpoolt. Kohtasime ka laadal Jõulutaati koos memmega, kes hea meelega tegid meiega pilti.

Laadal vestlesime puiduõpetajaga. Puiduõpe toimub ühes rühmas lähedalasuva kutsekoooli ruumides. Rühmas on segamini eri aegadel alustanud õpilased. Peamiselt käib praktiline töö paarides, kus on alles alustanud ja lõpujärgus õppega õpilane. Võimalusel käiakse töötamas ka ettevõtetes.

Pealelõunal jätkasime rahvusvahelise tööga. Kuna Luovi kaalub EPR-ga liitumist, siis liitus meiega läbi neti Veronika Kaska, kes andis peadirektorile ülevaate, mida me organisatsioonis teeme ja mis infot saame. Luovi omalt poolt soovitas meil liituda EFVET – (euroopa kutseharidus foorum), kus on liikmeteks väga paljud euroopa kutsekoolid ja ka 5 kutsekooli Eestist. Luovil on ka akrediteering Erasmus+ ga. Õpiränded on integreeritud õppe sisse. Koostööd tehakse erinevate euroopa riikidega aga partner on ka Kanadas. Selleks on kasutatud sellest aastatst tekkinud üle euroopa piiride võimaldatud rännete. On ka muid projekte, näiteks Luovi globaalne haridus, mille raames tehakse koostööd näiteks ka Aafrika riikidega. Aafrikas üritatakse üles ehitada Soome kontseptsiooni kutseõppe läbiviimiseks erivajadusega inimestele.

Päeva eelviimane osa käsitles arendusprotsesside juhtimist. See käib läbi Luovi Sparring süsteemi. Süsteemis toimub erinevate osaliste poolt protsesside planeerimine ja arendus ilma ametiastmeid arvestamata (samal tasemel). Eelis on see, et arendus viiakse läbi rohujuure tasandil ja seetõttu on välistatud juhtimine läbi liidergrupi vaate.

Päeva viimane tutvustus toimus HOKS metoodikast, mis on on õppija ühtne tegevuskava, kus on kirjas nii õppetegevus, meeskond, kes õpilasega tegeleb, toetused, mida õpilastele pakutakse, aga ka õppija oskused nii eriala kui ka sotsiaalses vallas. Kuna õppesse on võimalik asuda aastaläbi ja rühmades on eri kaugusel õpilased segamini, siis on igal õpilasel sisuliselt individuaalne õppekava. See ei ole omane ainult Luovile vaid tegu on riikliku süsteemiga kutsehariduses. HOKSi koostamine toimub meeskonnas, kuhu kuuluvad õppija, rühmajuhendaja/abiõpetaja, põhiõpetaja ja õppenõustaja, tööhõivespetsialist ja vastavalt vajadusele tugimeeskond. Kogu meeskond on ka plaanis kirjas ja kõigile meeskonnaliikmetele on ka tagatud ligipääs kavale. HOKS kava luuakse sisseastumisel ja seda täiendatakse 3 korda aastas või vajadusel tihemini. HOKS-is sisaldub ka õppetööpäevik koos tulemustega. Hindeid ei panda vaid kirjeldatakse saavutatud pärdevuspuktidega omandatud kompetentse. Pädevuspunktid on sarnased meie EKAPitele, samas kirjeldavad need saavutatud taset, mitte läbitud tundide mahtu. HOKS on ainuke dokument õppija kohta, kuhu kantakse ka õppetöövälised tegevused, näiteks õpilaskodu, vabaaja tegevused jne.

Tagasiteel Hotelli kohtasime Astangu endist õpetajat Aet Kala. Rääkisime maast ja ilmast ja lõime talle kontakti Luoviga õpetajaametisse kandideerimiseks.

Intensiivse päeva lõpetasime hotelli restoranis aurava kalasupitaldriku juures. PS, mõned sõid tegelikult ka majaburgerit.

23 november

Tänane päev algas kell 3, kui hotelli ümber öösel sadanud lund lükkama hakati. Kell 8.15 ootas meid hotelli ees juhiga minibuss, mis viis meid Luovi Muhose üksusesse. Muhos on 35 km kaugusel Oulust, kus õpetatakse logistikat, maamajandust, autoremonti ja ka ehitusviimistlust.

Kõige esimesena viidi meid simulaatori juurde, kus kõik saime proovida, kui “lihtne” on laadida metsaveoautole peale palke. Seejärel liikusime läbi maja ja tutvusime autoremondi, suurveokite ja väikeliikurite remondi ja hoolduse töökodadega. Peale väikest kohvipausi nägime logistikute ladu ja loomapidamise ruume. Keskuses suuri loomi ei peeta, selleks on koostöö lähedalasuva farmiga. Keskuses on ruumid koerte hoolduseks ning ruum, kus on väikeloomad – üks madu, rotid, hamstrid, sisalik ja akvaarium. Eesmärk on õpetada õpilastele loomade hooldamist. Loomadega samas majas asus põllumajandusmasinate töökoda, ruum maastikuhoolduse õppele ning sise- ja välisviimistlejatele. Viimasena kampuses on veel hoone TUVA ja TELMA õpilastele. Ekskursiooni ja lõuna vältel rääkisime ka õppetöösse puudutavat. Õpetajate tööajas on 75% planeeritud õppetööle ning 25% on jäetud õpetajatele paberitööks ja muudeks ülesanneteks. Viimast võib teha ka kodukontorist. Õpetajal on kutseõppes 28 tundi nädalas ja TUVAs ja TELMAS 24. Õpetajal on 12 nädalat puhkust. Esmaspäev algab õpilastele kell 12 ja reedel lõppevad tunnid ka kell 12. Muidu algab õppepäev kell 8.00. Rühmajuhendaja ja abiõpetaja amet on ühendatud, mis tagab rühmajuhendaja seotuse õppetööga. Seda kiidavad ka kõik meeskonnaliikmed. Kõige suurem väljakutse on õppijate madal motivatsioon. Seetõttu on probleemiks madal õppijate rakendumine avatud tööturul, mis jääb ca 36% juurde.

Päeva teisel poolel tutvusime maastikuhoolduse õpilastega, kes langetasid puid lähedalasuva kämpingu alal. Õpilastega olid metsas koos õpetaja ja rühmajuhendaja. Kasutati erinevaid traktorid, ATV-sid ja muid masinaid. Reegel oli, et töö teevad ära õpilased, seda nii saagimisel, kui ka masinate juhtimisel. Õpilasi oli ca 10. Õppijatel oli kogu vajaminev turvavarustus, töötajad eristusid teist värvi jope poolest. Langetatud puude tüved pidid saama endale Luovi. Ladvaosast tegi kämpingu omanik küttepuid ning oksad kogusid õpilased kokku ja need pidid minema purustamisse ja hiljem suusaradade põhjadeks. Päeva lõpus sõidutas minibuss meid lennujaama, kus jäi piisavalt aega omavaheliseks aruteluks ja blogi täiendamiseks. Seekord lennud väljusid õigeaegselt ning natuke enne kella 10 õhtul olime kõik õnnelikult koos oma kohvritega tagasi Eestis.

Gureak kaitstud tööga

Esmaspäev 6 nov.

Meie reisiseltskond kogunes kella 11-ks lennujaama, kus esimese hooga lendasime Münchenisse. Peale väikest lendu viis raudlind meid aga juba Bilbaosse Baskimaal Hispaanias. Otse terminalide ees ootas meid buss, et viia juba lõplikku sihtkohta Donistiasse /San Sebastiani. Kohale jõudes majutusime peale väikest jalutuskäiku Hotell Ilunioni ja sellega oli meie reisi esimene päev lõppenud.

Teisipäev 7 nov.

Natuke enne üheksat jõudsime Gureaki peakorterisse , kus meid ootas ees õppejuht Zigor. Päeva esimeses pooles tutvustas ta meile keskuse ajalugu ja tegutsemise põhimõtteid. Keskuse ajalugu on pea 50 aastat pikk. 1970-date keskel otsustas erivajadustega inimeste lastevanemate liit luua erafirma, mis toimib nagu iga teine ettevõte, kuid kus enamuses töötavad erivajadusega inimesed. Tööd alustati kahes kohas ja tegevusalaks oli tööstustootmine. Tegevusala põhiajendiks oli vanemate seotus oma töö kaudu selle alaga. Tööstus on Gipuzkoa provintsis, kus Donistia asub, väga arenenud. Tänasel päeval on keskuseid (tootmisüksuseid) üle provintsi ja põhimõte on, et erivajadusega töötaja saaks käia tööl kodust igapäevaselt ühistranspordiga ja mitte kaugemalt kui 20 km raadiusest. Tänaseks on kasvanud välja nendest 2-st kohast 6000 töötajaga piirkonna üks suurimaid tööandjaid. Tegevusvaldkondi on 4 – Tehnoloogiatööstus ; turundus (reklaamindus); teenindus (aiandus) ja koolitus.

Koolitus on kõige uuem osa, mis on põhimõtteliselt duaalsüsteemi kutsekool – nädalast õpitakse paaril päeval teooriat ja ülejäänud aeg tehakse praktilist tööd teistes valdkonna töökodades.

Gureaki 6000-dest töötajast 83% on erivajadusega. Erivajadused jaotuvad intellektipuude, psüühikahäire, füüsilise puude ja sensoorsete puuete vahel. Ei tegeleta vaegnägijatega. 17%, kellel pole erivajadust, jagunevad juhendajate, õpetajate ja juhtiva personali vahel, sh ka insenerid, kelle ülesanne on teha tootearendusi. Samuti ka müügiosakond. Gureak on mittetulundusühing, kuid nad peavad olema jätkusuutlikud. Kõik tegevusvaldkonnad peavad ennast ise ära majandama pikemas perspektiivis. Riigi või kohaliku omavalitsuse rahastus on 20% kogu keskuse eelarvest. Ise on nad uhked, et iga riigi poolt antud 1 euro kohta annavad nad riigile tagasi üle 2 euro maksudena. Kui ajalooliselt pakuti tööstuse suunas peamiselt allhanget koostamise vallas, siis praeguseks pigem üritatakse pakkuda terviklahendusi, kus ise toodetakse detailid ja siis koostatakse need. Praeguseks suurimaks omanikuks on siiani Lastevanemate liit, kuid lisaks neile kuulub omanike ringi ka provintsivalitsus, linnavalitsus, Ilunioni korporatsioon ja üks kohalik pank. Ilunion on samuti seotud erivajadustega osaliselt, kuid tegeleb vaegnägijatega. Näiteks kuulub neile ka hotell, kus me ööbime.

Päeva teises pooles külastasime koostetsehhi, kus valmistatakse juhtmeköidikuid. Näiteks oli liin, kus toodetakse juhtmeid autotööstuse esilaternate jaoks. Lindil liiguvad rakised, töötajate eest läbi ja iga töötaja lisab sinna oma komponendid. Lindi lõpus juhtmeköidik testitakse ja siis pakendatakse. Iga töötaja ees on ka pilt ning juhend mida ja kuhu ta peab panema. Teises tsehhi osas olid töölauad, kus suurema võimekusega töötajad koostasid lifti elektrikilbi juhtmeid. Töö käib tiimides, kus on erineva tasemega töötajad. Tugevamad tegelevad keerulisemate ülesannetega ja nõrgemad lihtsamatega. Enamik töötajaid on palgalised, kuid leidub ka neid, kes alles õpivad, või saavad tööteenust. Lepinguline töötaja peab saama täistööaja eest vähemalt miinimumpalga, mis on veidi üle 1000 euro kuus. Töö on 40 tundi nädalas, 8.00…17.00-ni. Lisaks 8 tunnile tööajale on 3 puhkepausi ja lõuna. Kahjuks ei lubatud siseruumidest pilte teha, kuna kaitstakse oma töötajate privaatsust. Kes soovib võib vaadata lingilt tutvustusvideot.

Peale külastuse lõppu suundusime Zigoriga lähedalasuvasse ülikooli lõunale ning sellega oligi päeva ametlik osa lõppenud. Õhtul kell 20.00 oodati meid aga kõiki vanalinnas asuvasse restorani õhtusöögile. Enne seda tegime tööd – 36 e-maili päevas on täiesti tavaline. Kui meilid vaadatud ja vastatud, tutvusime hotelli lähiümbrusega ja vaatasime ka ookeani üle.

Õhtusöögi lähenedes sõitsime bussiga paar peatusevahet mööda rannikuäärt vanalinna ja tutvusime sealse meluga. Kui olime kirikus patud andeks palunud ning ka kohaliku turuga tutvunud oligi kell ja kõht ühel nõul. Õhtusöök möödus lõbusalt vesteldes, lisaks Zigorile oli meiega liitunud veel kaks töötajat. Õhtu lõpetuseks nautisime väikese vihmaga jalutuskäiku tagasi hotelli.

Kolmapäev 8 november

Päev algas taas kell 9.00 Gureaki keskuses. Kuna jõudsime kohale varem tutvusime keskuse aiaga. Keskuses on neli maja, mille vahele jääb ristikujuline hoov. Hoov on pealt kaetus katusega ning selle all kasvavad igasugused taimed, näiteks banaanid ja palmid. Lisaks on seal paar väikest veesilma kaladega. Sellest tekkis võrratu idee, et ka Astangu hoovile võiks katuse peale ehitada ja sinna teha palmide ja tiigiga talveaed. Talveaia algatuseks panime tasku paar palmiseemet, mis nurupeal vedelesid.

Kuna Zigor pidi täna osalema Gureaki “strateegiapäeval”, siis meid võttis kell 9 vastu Nerea, kes töötab samuti koolitusosakonnas. See osakond on keskuse kõige uuem ja selle eesmärk on valmistada inimesi ette tulevaseks tööpõlveks. Ise nad jagavad õppe eri staadiumitesse lepingute järgi, mida õpilastega tehakse. Kõige madalam leping sarnaneb kõige enam Pikaajalise kaitstud tööga. Teise etapi leping sisaldab juba pooles osas tööd ning pooles osas õpet, ning viimane leping on juba sisuliselt täistöökoht aga õppeüksuse järelevalvega. Aeg, mis igale osale kulub on individuaalne ja võib ka olla, et jäädaksegi esimesse etappi. Ühine on aga see, et tehakse vajalikke asju, valmivad tooted ja/või teenused on tellitud. Näitena viidi meid video ja kommunikatsiooni tiimi juurde, kelle ülesanne on filmida üles ja kokku lõigata keskust tutvustavad videod ning ka kajastada keskuses toimuvat. Hetkel oli tiimis juhendajale lisaks 3 töötajat, tavapäraselt pidi tiimi suurus olema 2 võrra suurem. Näiteks on nende tehtud ka eile lisatud tutvustus video. Samuti tutvustati meile samast õppe poolelt aiandusmeeskonda. meeskonna üheks ülesandeks on hoolitseda kogu keskust ümbritseva aia eest. Lisaks Gureaki aiale oli neil leping ka ülikooliga, kus me lõunatame ning ka näiteks eraaedade omanikega. Tegeleti nii aedade hooldamisega – niitmine, riisumine, pügamine aga ka uute taimede istutamisega. Ülikooliga on koostöö tegelikult suurem, ka sööklas töötavad Gureaki kliendid.

Teine suur osa, millega tutvusime oli turundusosakond. Näiteks pakub Gureak teenust baskimaa haiglatele, kus nad digitaliseerivad haigete haiguslugusid. Samuti näiteks transkribeeritakse kohtu arutelusid. On ka leping lennukompaniiga, kelle puhul hallatakse kogu preemiapunktide süsteemi ning lahendatakse ka e-kirja teel ja telefonis saadud kaebuseid. Tegelikkuses küll Gureaki töötajad hindavad sisse tulnud kõne puhul olukorra tõsidust ja lahterdavad need kategooriatesse. Ainult kõrgema kategooria kõned suunatakse edasi lennukompanii juhtumikorraldajate poole. Töö toimub 24 / 7 ning tööd tehakse ka kodust olenevalt millises vahetuses töötad. Selles osakonnas töötasid peamiselt füüsilise puudega töötajad või siis psüühikahäirega kliendid kelle haigus ei sega mõtlemis- ja otsustusvõimet. Päeva lõpetasime trükikojas, kus toodetakse erinevaid trükiseid, reklaame aga ka näiteks tanklaketi ja muid kliendikaarte. IT osakonnas töödeldakse klientide avaldused, trükikojas trükitakse personaliseeritud kaaskirjad, millel kleebitakse samas valmistatud kliendikaardid ning pakendatakse need ka ümbrikusse. Pakendamine käib liinil, kus arvuti fotosilmaga kontrollib, et ümbrik, kiri ja kaart on kõik ühe ja sama inimese oma. Samuti pakendati seal osakonnas näiteks kottidesse spordivõistluste osavõtjaauhindu. Meile selgitati ka seda, et tööde – lepingute valimisel ei lähtuta lepingu hinnast vaid sobivusest ja pikaajalisusest. Kiirele ühekordsele aga tasuvale tööle eelistatakse alati pikaajalisi aga võibolla rahaliselt mitte nii häid töid. Tähtis on töötajate jaoks stabiilsus.

Peale lõunatamist ja hotelli tagasi jõudmist otsustasime linna edasi avastama minna. Donostia või siis SanSebastian asub lahe kaldal ning on ümbritsetud mägedega. Ühe mäe otsa saab sõita funikulööriga ning nautida vaadet. Otsustasime selle ära proovida, kuid kohapeal selgus, et novembris on just kolmapäev see, kui raudtee on kinni. Vast homme siiski õnnestub see soov teoks teha. Teiseks otsustasime vaatama minna teiselpool lahte vanalinnas asuvat Akvaariumi nimeist asutust. Et teemaga end kurssi viia, otsustasid enne seda kaks hüljest ka ookeanivee soolasust proovida.

Kui juursed kuivad ja meresool nahal pärlendamas võtsime suuna Akvaariumisse. Tegu on väikese meremuuseumi ning merekalade akvaariumite kooslusega. Suurimast akvaariumist sai ka tunneli kaudu läbi jalutada.

Peale akvaariumit proovisime röstitud kastaneid ning tutvusime edasi vanalinna ning seal asuvate turistilõksudega.

Neljapäev 09.november

Tänane päeva nagu ikka algas kell 09.00 Gureakis. Tänane päev oli pühendatud Itinerary osakonnale. See on osakond, kes tegeleb kliendiga tema esimestel sammudel Gureaki tulles. Esimesena peab klient esitama avalduse koos kõigi oma andmetega kaasaarvatud oma diagnoosiga. Edasi suunatakse klient ühele kuuest nõustajast, kes lepib kliendiga aja kokku vestluseks. Vestlusel selgitatakse välja kliendi keskselt tema soovid ja unistused oma töö suhtes. Nõustaja uurib kliendi eelnevalt ajalugu, kas ta on eelnevalt tööl käinud ja milline on tema haridus jne. Analüüsitakse kliendi oskusi ja vastavalt sellele suunatakse ta vastavasse kohta. Selleks võib olla tööharjutus keskus, kus kliendid õpivad tööelu. Samm-sammult harjutatakse tööl käimist, lihtsamate ülesannete tegemist jne. See periood võib kesta ka tööelu lõpuni. Tegemist on teenusega, mida osaliselt rahastab valitsus. Teine võimalus on see, et nõustaja saadab kliendi treeningprogrammi, kus toimub 50% teoreetilist tööd ja 50% praktiseerimist. Kui selgub, et klient on ülesanded piisavalt selgeks saanud, siis ta liigub edasi avatud tööturule. Kolmandana ongi võimalik nõustajal saata klient otse avatud tööturule, kui tal on selleks olemas piisavad oskused.

Edasi me külastasime ühte treeningprogrammi, mis toimub kaks korda aastas. Programm on orienteeritud Aspergeri sündroomiga inimestele, kus selgitatakse välja kliendi oskused. Hetkel oli selles grupis 3 klienti. Nelja nädala jooksul antakse klientidele erinevaid ülesandeid, mis on seotud tarkvara arenduse ja kodeerimisega. Näiteks esimesel nädalal on neil vaja kokku panna robot ja sellele programmeerida erinevaid tegevusi. Näiteks kuidas robot tunneb ära värvid ja ütleb, mis värvi mingi asi on. Või siis oli selline ülesanne robotile programmeerida otse liikumine, seinast 30 cm kaugusele seisma jäämine, ümber pööramine ja siis tooli ümber ringi tegemine. Seal olevad kliendid olid väga andekad ja kahe päevaga olid nad ära teinud suure töö.

Järgmisena tehti meile presentatsioon avatud tööturu rühma poolt. Nagu meie keskuses on tööhõive talitus. Avatud tööturu tiimi töö on suhteliselt sarnane meie tööhõive talituse tööga. Nad ise otsivad tööandjaid või tööandjad pöörduvad nende poole, et palgata endale erivajadusega inimest. Nimelt on Hispaanias seadus, et iga 50 töötaja kohta peab ettevõttes töötama vähemalt 1 erivajadusega inimene. Seetõttu pöörduvad firmad nende poole, et palgata erivajadusega inimesi. Pärast nende või tööandjate pöördumist ettevõtte poole toimub töökoha analüüs, kus Gureaki töötajad (Job Coaches) lähevad töökohal ja analüüsivad töö protsesse ja mõtlevad, kuidas seda mugandada erivajadusega inimesele. Valitakse välja mõned kandidaadid, kes võiks sellele kohale sobida ja ühele neist pakutakse seda tööd. Siis tehakse vastavad kohandused, et klient saaks seal tööle hakata. Kohandused on näiteks tööprotsesside lihtsamaks muutmine, vajadusel pildid tööülesannetest jms. Seejärel hakkab töötaja koos kliendiga käima töökohal tööl. Ta õpib koos kliendiga töö selgeks ja toetab teda selle juures. Vastavalt vajadusele kas üks päev või näiteks kuni kaks nädalat. Pärast seda eemaldus järk-järgult ja kliendi toetamine jätkub probleemide ilmnemisel või kord aastas uuritakse firmast, kuidas kliendil läheb. Selline toetus jätkub kuni kliendi tööaja lõpuni. Hispaanias sõlmitakse tööleping erivajadusega inimesele kuni 3x üheks aastaks ja pärast seda on võimalus saada tähtajatu tööleping. Edulooks loetaksegi seda, kui klient on saanud tähtajatu lepingu, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et tööturult välja langemisi hiljem ei oleks. Põhilise probleemina tuuakse välja seda, et tihti ei võta tööandjad kohe probleemi ilmnemisel nendega ühendust ja siis läheb probleem nii suureks, et seda on juba keeruline lahendada. Gureaki puhul oli huvitav see, et kui kliendil on muud probleemid näiteks sotsiaalsed või midagi muud, siis nemad lihtsalt teavitavad spetsialiste, kuid otsest koostööd nad nendega ei tee. Ilmnevad probleemid on sarnased meie klientide probleemidele.

Pärast väikest kohvipausi tehti Marguse ja Mariaga intervjuu Gureaki video tiimi poolt, kus küsiti erinevaid küsimusi meie asutuse kohta ja nende külastamise kohta. Video tegid erivajadusega inimesed ja see läheb üles nende uudistesse.

Edasi suundusime lõunale ja meie päev Gureakis oli läbi. Õhtupooliku veetsime funikulööriga üles mäkke sõites ja imelisi vaateid nautides. Põhja-Hispaania on ikka nii imeline maa, milline imeline loodus.

Reede 10.november

Täna külastasime Gureaki pesumaja, mis on ehitatud ühe teise ettevõttega kahe peale. Pesumajas töötavad erivajadusega inimesed kahes vahetuses ja seal on ka üks treeningprogramm, kus kuus erivajadusega inimest õpivad seda tööd ja neil on üks juhendaja, kes siis neid õpetab. Treening kestab kuus kuud ja pärast seda on neil võimalus pesumajja tööle jääda. Pesumaja on mega mega suur.

Pärast pesumaja külastust suundusime me Gureaki plasti tehasesse. Seal toodetakse erinvaid plasttooteid. Enamus toodangut läheb autotööstusele näiteks autode turvapadja plastik ümbrised, lisaks toodetakse ortooside plastikud ja muid erinevaid asju. Tehas on väga suur ja enamuses automatiseeritud. Selles tehases töötavad enamuses füüsilise ja psüühilise erivajadusega inimesed.

Õhtul suundusime Bilbaosse, et näha enne tagasi tulemist ka seda imelist linna. Koidu ja Margus käisid Guggenheimi muuseumis. Hiljem käisime ka vanalinnas ringi ja niisama uudistasime linna.

Laupäev 11.november

Täna suundume tagasi Eestisse. Tuleb pikk päev lennujaamades kella üheteistkümnest kuni õhtul kaheteistkümneni, kuni jõuame.

Erasmus+ kursusel “Digivahendid klassiruumist väljas õppel”

Eurokoolitus, kuhu olid põimitud peale äppide ja interaktiivsete keskkondade õpetamise ka koostöö ja kogemuste vahetamine osalejate vahel (kuuest riigist), kohaliku (Valencia ja Hispaania) kultuuri ja ajaloo tutvustamine, liikumine (ülesanded tänaval ja muuseumis), europrojektide ja kohaliku koolitaja (Europass Akademia) tutvustus (kuidas leida huvipakkuvaid koostööprojekte ja taotleda raha), vaba aeg (seda oli jäetud piisavalt ja kultuuritegevustes oli lubatud osaleda ka kaasas olevatel pereliikmetel).

Hispaania, nagu lõunamaad ikka, on üks äraütlemata lihtne koht olemiseks ja toimimiseks – ei ole liigset survet, aga kõik saab tehtud. Kui Valenciasse kuidagi lihtsamini, supsti ühe lennukiga kohale saaks, oleks see kindlasti paik, kus sügisel-talvel mõne päeva kaupa akusid laadimas käia. Ilm ööpäevaringselt 24-28 kraadi, vihma ei sadavat pea kunagi, meri on alati sõbralik, inimesed ka.

Lufthansa näitas saba ja minek. Kohale saabudes otse lennujaamas metroosse ja 30 minutiga jõuad kuhu iganes soovid kesklinnas.

Edasi võid liikuda kuidas soovid: tramm, buss, linnajalgratas (10 eurot nädal) või era (45 eurot nädal).  Linn on täis jalgrattateid ja rattureid, sest mägesid seal pole ja seega ka puudub vabandus, miks mitte vändata. Mulle sobis jalgsi, sest millal sa muidu ikka nii palju kõndida saad.

Astangu võiroos ja Türi ’Kuldrenet’ vahemere taustal.

Kui enamikes suurlinnades on oma suur jõgi, siis valenclased tüdinesid eelmise sajandi keskpaigas oma jõest ära – lihtsalt ebamugavalt märg oli, kui see otsustas aeg-ajalt üle kallaste tulla. Ja 1957. aastal saigi neil mõõt täis ja nad suunasid Turia jõe kesklinnast eemale ja jõesängi tegid 10 km pikkuse pargi – Turia aiad, kus leidub mida iganes ja keda iganes. Kõige rohkem lapsi, koeri, sportlasi, jalgrattureid, piknikutajaid.

Jõudes pargi ühte otsa, on tunne, et oled justkui Singapuris. Sinna joonsitas Valencias sündinud arhitekt  Santiago Calatrava (sama tüüp, kes kujundas New Yorgi kaksiktornide asukohta lendavat tuvi sümboliseeriva Oculuse transpordikeskuse) hulga modernseid hiigelhooneid, puha teaduse ja kunsti tarvis, nimeks Ciutat De Les Arts I Les Ciencies.

Et hariduse teema juurde tagasi tulla, siis üks valvsa silmavaatega koolipreili ühe kooli seinalt. Tänavakunsti üle on nad ise väga uhked.

Õige erasmuslasena jäi lihtsalt silma (foto all vasakul). Aga see ei olnud minu Erasmus. Minu oma oli tähistatud märksa tagasihoidlikumalt (foto paremal), kuigi siiski akadeemia!

Tähelepanu! Silt nende suurelehiste viigipuude juures annab teada, et “need eeskujuliku puud on kantud Generalitat Valencia monumentaalpuude kataloogi”. Võimsad tõepoolest, päritolult austraallased.

Ei ole mingi niisama juhuslikult juhtunud foto. Väga oluline pink kirikus, mille seest tuleb elekter. Juba Moosese teisest raamatust on teada, et “Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Miks siis mitte tänapäeval ei või tulla kivist elektrit. Aga kirik, tegelikult lausa katedraal oli ise ka väga ilus.

Kohustuslik keskväljaku 360 kraadi vaade ka.

Teel koolitusele – tund jalutamist hotelist. Nemad juba töötavad, kõik kolm, sest pügavat prouat on ju vaja toetada, kahekesi.

Ei saanud seegi koolitus ilma Erasmuse kohustuslike töövahenditeta. Spagette toetasid sedakorda vahukommid. Nii muuseas mainin, et minu ja sloveenia kekaõpsi torn võitis, 62 cm.

Väga pikad varjud, 4 krevetti ja veel midagi ehk arroz negro – üks soovitatud kohalikest spetsialiteetidest.

Digioskuste kaardistamine eurodigicomp tööriistaga. Igaüks võib teha, minnes lehele digital-competence.eu, et saada teada, milles kui tugev oled.

Õhtupoolik maal

Et kust need tomatid ja sibulad siis tulevad – ikka põllult, kuigi vihma ei saja. Selleks on kavalad lüüsidega kastmiskanalid, mis võimaldavad põllud üle ujutada ehk kasta.

Kuri puu – Ceiba Speciosa ehk kapokipuu. Nimi kõlab inglise keeles küll hoopis pehmemalt kui välimus – siidiniidi puu. Kiust tehakse voodipesu, täidetakse patju ja tekke. Pargi omadel olid okkad maha nühitud.

Astangu keskkonnatiimi liikmele kohaselt elasin keskkonnasäästlikult ehk teavitasin hotellipersonali väljapoole ukse lingi külge jäetud sildiga, et ma ei vaja toateenindust. Tänutäheks ootas mind iga õhtu ukse alt sisse libistatud vautšer. Google’i tõlge lubas sellega järgmist.

Flipgrid – üks vahva vahend nii õues, kunstimuuseumis või kus iganes õppeks. Tule ja küsi!

Ei ole suveniir, on menüü. Kes oleks arvanud, et kivi ja digi saavad kunagi kokku. Pall kivil viitab rahvuslikule spordialale, mille pallisaali külge restoran kuulus. Traditsiooniline paella, mida enamasti üksi ei õnnestu tellida. Nad lihtsalt ei tee sulle, kui oled üksi. Sloveenia kehalise õpetajad ja traditsiooniline paella (kana ja küülikuga), mis ongi pärit Valenciast. Mereäärse piirkonnana on neil olnud võimalus kasvatada riisi.

Hästi palju koeri, igal pool, ka kärudes.

Raske valik ja pärast valikut

ChatGPT ja teised AI-vahendid on tulnud, et jääda. Need võivad sulle meeldida või mitte, aga ühel hetkel kasutad sa neid nagunii, nagu Internetti näiteks. Juba praegu võid leida neist midagi, mis su elu lihtsamaks teeb.

Tänavajänesed, mida Gosechase’ga (jälle üks tore õuesõppe äpp) taga ajasime.

Kohatud ujumissessiooni ajal, tavaline Vahemere meduus, rahvasuus praemunameduus. Google Lens oleks sel hetkel vees abiks olnud.

Tunnistatud. Ja pärast tunnistuste kättesaamist tuuril anyway-guys-giidiga.

Kunst ja kuidas seda mõista Google Lensi abil.

Vasakule või paremale? Kui on kavas tutvumine Valencia ümbrusega, siis vasakule minnes saad Sagunto ja mäed, paremale minnes Albufera ja järve.

Olles õpetaja Valencias, tuleb sul õpetada klassis kolmes keeles: valencia, hispaania ja inglise keeles. Nõnda on ka muuseumites.

Koer, kes mängis käpapalli.

Rahvariiete päev. Tegelikult tänuüritus või midagi sellist suurel laeval.

Ja hästi, hästi palju merd ….

Üks õpiränne, kaks kutsekooli Lääne-Saksamaal. Uute partnerite külastamine 5.-11.03.2023

Märtsikuu alguses, lõputunu tunduvate viimaste talveilmade ajal sõitsime Erasmus+ programmi raames õpirändele Saksamaale, et külastada ühe reisi raames kahte Lääne-Saksamaal asuvat kutsekooli. Õpirändel osalesid Astangu Keskuse tehnoloogia õppesuuna juht Margus Koolme ja välissuhete koordinaator Annemari Parmakson. Meid olid Saksamaale kutsunud Europäisches Berufsbildungswerki (Euro-BBW) ja Berufsbildungswerk (BBW) Mosbach-Heidelbergi töötajad, kes käisid eelmisel poolaastal Astangu Keskuses õpirändel ja kellega näeme ühiselt potentsiaali koostööks. Sõitsime vaatama nende koole, et tutvuda nende süsteemi, erialade ja õppetingimustega ning arutada võimalusi vastastikusteks töötajate ja õppijate õpiränneteks tulevikus.

1. päev, esmaspäev

Päev algas vara, olime lennujaamas juba kell 5 hommikul ja startisime Frankfurdi poole. Frankfurdis saime veidi linna avastada, jalutada Maini jõe jääres ja külastada kommunikatsiooniteemalist muuseumi. Pärast esimest saksapärast lõunasööki võtsime suuna Heidelbergi poole, mis asub Frankfurdist vaid tunniajase autosõidu kaugusel. Heidelberg on umbes 150 000 elanikuga linn, mis asub Neckari jõe kallastel mägedevahelises orus. Meid võttis vastu meile juba tuttav Frank Weiland, kes õpetab BBW Mosbach-Heidelbergis logistika erialal matemaatikat. Frank tutvustas meile linna ja koos võtsime Heidelbergis esimesed 303 trepiastet, et näha kohalikku suurimat vaatamisväärsust –  Heidelbergi lossi –, ja jalutada lossipargis.

2. päev, esmaspäev

Päeva peaeesmärk oli tutvuda BBW Mosbach-Heidelbergi selle osaga, mis asub Heidelbergi linnas. 11 aastat tagasi otsustati algselt vaid Mosbachis asunud koolile luua filiaal Heidelbergi, kus nüüd õpetatakse jalgrattatehnikuid, köögimööblikolimisabilisi (Möbelküchenumzugshelfer), logistikuid ja juuksureid. Seejuures oli jalgrattatehnikute õpe meie jaoks uudne: see on Saksamaal rattakultuuri populaarsuse tõttu spetsiifiline ja nõutud amet ning Heidelbergis oli see eriala hästi välja arendatud.

Koolis võttis meid koos Frankiga vastu Nils Fischer, kes on BBW Mosbach-Heidelbergi õpetaja ja Erasmus+ programmi koordinaator. Saime põhjaliku ülevaate erivajadustega õppijatele mõeldud kutsekoolide süsteemist Saksamaal: erivajadustega õpilastele on mõeldud eraldi kutsekoolid – Berufsbildungswerk’id, kus pakutakse nii kutseõpet kui ka kutseõppe-eelseid kursusi. Üldiselt toimub kutseõpe Saksamaal kaksiksüsteemis (mis sarnaneb meie õpipoisiõppele): praktiline kutse-eriala õpe toimub ettevõtetes, paralleelselt õpitakse teooriat paaril päeval nädalas kutsekoolis. BBW-de eripära on see, et ka praktikaõppe jaoks on loodud töökojad kooli sees. Mosbachis ja Heidelbergis kestab kõigil erialadel õpe 3 aastat.

BBW Mosbach-Heidelbergis on kahte tüüpi kutseõppe-eelseid kursusi: BvB ja VAB. Mõlemad on 1-aastased kursused ja nende peamine vahe seisneb rahastajas ja praktika osakaalus. Saime ülevaate kogu koolist, õppijate toetamise süsteemist ja tööle siirdumise toetamisest. Suurem roll õppija toe korraldamisel on sotsiaaltöötajal, kes on ühtlasi juhtumikorraldaja ülesannetes.

Peale sisutiheda tööpäeva lõppu siirdusime Mosbachi poole, mis asub Heidelbergist umbes 50 km kaugusel, ja külastasime teepeale jäävaid losse. Järgmisse linna jõudnud, ööbisime OM-Mosbachi külalistemajas, mis oli kena peatuspaik ja sobiks tulevikus hästi majutuseks ka meie õppijate välispraktikatel.

3. päev, teisipäev

Hommikul kohtusime Mosbachi koolis taas Nilsiga, et tutvuda BBW Mosbach-Heidelbergi kooli teise, suurema osaga. Saime ülevaate IT, puidu, kontoriabilise ja e-kaubanduse erialadest. IT-s paistis eriti silma erinevate 3D-printerite kasutamine õppetöös. See on teema, mida soovime ka Astangul õppesse sisse tuua, ning meie õppijad ja neid saatvad õpetajad saavad Mosbachis olevate võimalustega tutvuda juba peatselt, aprillis-mais toimuval IT süsteemide nooremspetsialisti eriala õppijate välispraktikal. Huvitav oli tutvuda ka e-kaubanduse erialaga, mille raames arendatakse kooli oma e-poodi ja koostööd ettevõtetega.

Tugiteenused olid Mosbachis korraldatud sarnaselt Heidelbergiga. Lisaks sotsiaaltöötajale hakkab 3. kursusel õppijatega töötama ka tööhõivespetsialist, kes aitab leida töökoha ja valmistab õppijat ette kandideerimiseks ning hoiab õppijatega kontakti ka aasta jooksul pärast kooli lõpetamist.

Jagasime BBW Mosbach-Heidelbergi Erasmus+ koordinaatoriga kogemusi õpirännete ja välisprojektide korraldamisest ning arutasime võimalusi vastastikusteks õpiränneteks ja ühisteks noortevahetusteks. On hea meel, et oleme leidnud meile sobiva ning huvitatud uue partneri!

Päev lõppes tuuriga Mosbachis ja jalutuskäiguga piirkonna kõige kõrgema mäe, kunagise vulkaani Katzenbuckeli tippu. Nägime ka endise kaevanduse asemele tekkinud maalilist veesilma, Katzenbuckelsee järve. Külastatud linnade ning linnu ühendava Neckari jõe lähistel on hulgaliselt looduskauneid kohti ja matkaradu, nii et tegu on tõeliselt võimalusterohke piirkonnaga matkasõpradele.

4. päev, kolmapäev

Päeva siht oli jõuda Mosbachist ligi 300 km kaugusel asuvasse Bitburgi linna. Meid võttis vastu Euro-BBW Erasmus+ ja välisprojektide koordinaator Anne Unfried, kes näitas meile linna. Jalutasime veidi vihmasevõitu õhtuses Bitburgis ja külastasime Euro-BBW-le kuuluvat teepoodi, kus õppijad müüvad teed ja muid kooli ja kohalike firmade tooteid, sh kooli oma mesitarudest pärinevat mett.

Anne tutvustas meile Euro-BBW eripära: kool asub Lääne-Saksamaal Luksemburgi, Belgia ja Prantsusmaa piiride lähistel, olles nii justkui Euroopa keskpunktis. Koolis on nii õppijaid kui ka töötajaid kõigist neist riikidest. Euro-BBW kuulub Saksamaa Punase Risti organisatsiooni alla, mis on ainulaadne, kuna reeglina kuuluvad BBW-d Saksamaal kirikutega seotud organisatsioonidele. Punasel Ristil on Saksamaa sotsiaalsüsteemis laiem roll: lisaks haiglatele ja esmaabile tegeleb Punane Rist piirkonniti ka erivajadustega inimeste toetamise ja hoolekandeteenuste korraldamisega.

5. päev, neljapäev

Neljapäeval läksime külla Euro-BBW majja, või õigem oleks öelda – mitmetest eri hoonetest koosnevasse linnakusse. Seal ühines meie seltskonnaga veel üks külaline Eestis, Amanita Töökeskuse eestvedaja Indrek Linnuste. Saime ülevaate Euro-BBW-st, tutvusime nii õpetatavate erialadega – eelkõige IT ja puiduõppega –, aga ka tugiteenuste, õpilaskodu ja vabaajaveetmise võimalustega. Kooli õppehooned ja õpilaskodu neli hoonet moodustavad suure kampuse, lisaks on koolil õppijate majutamiseks ka kortereid lähedalasuvates majades. Ehitamisel on ka viies õpilaskodu hoone. Õppehooned on avarad ja valgusküllased, ehitatud 1990ndatel spetsiaalselt sellele kooli vajadusi ja nende peamist sihtrühma ehk psüühikahäiretega inimesi silmas pidades.

Kutseõppe kursused Euro-BBW-s on 2–3,5-aastased, lisaks pakutakse 1-aastaseid kutseõppe-eelseid programme. Erialad varieeruvad IT-st kuni aianduseni, esindatud on kõik Astangu Keskuse kutseõppe suunad – IT, abikokk, puit –, mistõttu võiks Euro-BBW meile väga hästi tulevikus Erasmus+ partneriks sobida.

Kampuses asub ka suur erinevaid spordi- ja vabaajavõimalusi koondav hoone, kus asuvad spordisaal, bändiruum, teraapiatuba, meeltetuba ja lisaks ka baar, kus täisealistel õppijatel on võimalik õhtuti paar õlut osta. Meeltetoas, kuhu õppija saab muust kärast eemalduda, olid muuhulgas kiik, raskustekiga voodi ja raskustega kott-tool, mille abil saavad õppijad leida rahustavat tegevust.

Nädala jooksub toimuvad erinevad huvitegevused, näiteks hip-hop tants, lauatennis, keraamika, jooksmine ja rattasõit, samuti saab mõnel õhtul ühineda ühise õhtuse jalutuskäiguga. Spordirajatise kõrval on veevõtutiik, kus ühtlasi harjutatakse kanuutamist. Õpilastel on võimalus vajadusel võtta õppetööst vabu päevi, misjuhul kutsutakse neid osalema loomingulistes tegevustes. Koolil on ka oma mesitarud, mille hooldamine kuulub aiandusõppe juurde ning mille saadust müüakse kooli oma teepoes Mosbachi kesklinnas.

6. päev, reede

Reedel külastasime lähedalasuvat kaitstud töö keskust DRK-Sozialwerk, mis kuulub samuti Saksamaa Punasele Ristile. Keskuses tehakse väga erinevaid töid: neil on oma viinamarjaistandus ja veinitehas, hobuhotell, puidutöökoda, aiand jne. Puidutöökojas valmistati põhiliselt veinikaste ja muid veinimüügiga seotud tooteid, kuna keskus asub viinamarjaistanduste ja veinitööstuse piirkonnas. Keskusel on ka oma pood, kust on võimalik veini ja teisi tooteid osta.

Saksamaal on ettevõtted kohustatud kas palkama erivajadustega inimesi, tegema koostööd kaitstud töö keskustega või vastasel juhul maksma trahvi. Seetõttu on ettevõtted huvitatud koostööst. Klientidele makstava tasu summa ei ole seadustes kirjas, vaid iga keskuse nõukogu kinnitab tasu suuruse järgmiseks aastaks (tasu ei ole seotud alampalgaga). Kliente esindab nõukojas klientide endi seast valitud esindaja.

Päeva teises pooles külastasime Trieri linnas nn „küla keset linna“ – Schammatdorf e.V.-d, mis on 1980ndatel ehitatud kortermajades toimiv omalaadne kogukond. Kogukond valib endale nõukogu ja külavanema, kelle ülesanne teha demokraatlikult ühiselu puudutavaid otsuseid ning leida rentnikud vabanevatesse korteritesse. Peamine põhimõte seejuures on, et küla elanikkond oleks võimalikult mitmekesine: et igas kortermajas ja külas tervikuna oleks nii erivajadustega inimesi, lastega peresid, eakaid, rikkamaid ja vaesemaid. Eesmärk on, et naabrid saaksid vastastikku üksteist toetada. Otsuse selle kohta, kes saavad külla elama tulla, teevad külavanem ja klooster, kellele küla maa kuulub. Tegemist ei ole sotsiaalteenuseid pakkuva asutusega, vaid vabatahtlikkuse alusel toimiva kogukonnaga, kus omal moel luuakse mudelit ühiskonnast, kus erinevad inimesed üksteist toetades koos elavad.

7. päev, laupäev

Viimasel reisipäeval jõudsime enne tagasilendu vaadata ringi ka Trieri vanalinnas, mida peetakse vanimaks linnaks Saksamaal ning mis oli omal ajal Rooma impeeriumi kõige põhjapoolsem kants. Sellest iidsest ajast on säilinud mitmeid varemeid, näiteks Porta Nigra ehk Must Värav. Põnev oli näha kirikute ja teiste hoonete arhitektuuris eri ajastute kihte kõrvuti ja kohati ka kokku sulamas, nii et vääriks kindlasti omaette ajalooteemalist reisi, et selle linnaga põhjalikumalt tutvuda.

Reisile panime punkti ühise söömaajaga kohalikus pitsarestoranis koos Anne ja tema abikaasaga. Tundsime rõõmu lahkest vastuvõtust ja heast seltskonnast. Seejärel asusime, mõtted nädala muljetest tulvil, tagasiteele Frankfurdi lennujaama poole.

Psühholoogid ja eripedagoogid Ateenas – Theotokos Foundation´i külastus (20-23.03)

Epiloog

Varajane hommikutund lennujaamas. Tuju on hea ja ootused suured. Pagasit ära andes käis korra peast läbi mõte, et meil ju kõigil pagas selles mõõdus ja kaalus, et võtta kaasa lennuki salongi. Aga pagasi tasu makstud ja mõte, et pead siis lohistama oma kohvrikest lennujaamas ühest väravast teise, summutas selle uitmõtte minna lennukisse oma pagasiga. Vahel aga tasub oma uitmõtteid usaldada. Kui jõudsime Ateenasse, siis lint muudkui keerles kohvritega, kuni viimnegi oli omaniku leidnud. Me polnud ainukesed, kes tabloole ilmuva kirja peale, et pagasi üleandmine on nüüd lõppenud, ehmatusega reageerisime. Tundus pisut sürrealistlik see olukord. Kohalike targal juhtimisel suundusime siis leti taha, kus sai esitada oma avaldus kadunuks jäänud pagasi kohta. Tundus, et kohvri kohta oleks isegi kõik mõlgid pidanud üles lugema. Aga saime kinnituse, et pagas tuleb järgmise lennuga ja tuuakse hotelli järgneval päeval. Ega muud, kui hotelli poole teele. Ka seal ootas väike segadus, kuid saime hotellist esmavajalikud hügieenitarbed ja hea õhtusöök kustutas kogu ehmatuse mälust.

I päev

Katrin Saaremägi: Esmaspäeval tutvusin hommikul üleminekuosakonnaga (Transition Program). Sellest kohtumisest on meelest hommikuring, kus meenutati nädalavahetusel toimunut ja mõeldi ja arutleti küsimuste üle, mis on olulised täiskasvanueluga alustamisel (kes ma olen, kuhu ma tahan jõuda, mida ma elus ei sooviks). Üleminekuosakonnas on projekti raames kliendid, kes on osalenud keskuses mõne osakonna töös (puidutöö, käsitöö, disain) ja soovivad nüüd iseseisvat elu alustada.

Katrin Tomberg-Tohter: Minu esmaspäev algas graafilise disaini osakonnas (Graphics Arts Department), kus minu kaaslasteks oli ka rühm Saksamaalt. Kujundati parasjagu saksa grupi märkmikku. Nemad olid olnud juba ka eelneva nädala praktiseerimas. Kujundajate grupp koosnes peamiselt autismispektrihäirega noortest. Selle rühma tublimate ja kiiremate poolt valmisid siis kaks võimalikku märkmiku kaane varianti. Vahepeal haarati mind kaasa keskuse tutvustusringile, kus käisime läbi keskuse kõik erinevad osakonnad. Saime hea ülevaate keskuse toimimisest, eesmärkidest ja osakondadest. Päeva jätkudes liitusin saksa grupiga graafilise disaini osakonnas. Selleks ajaks olid märkmiku kaaned välja trükitud ja sain koos teistega märkmikke komplekteerida. Meelde jäi, kuidas osati ka kõige väiksemat töölõiku väärikalt läbi viia ja keegi õpilastest ei jäänud märkamatuks.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Psühholoogid said nädala avapauguna vaadelda grupikohtumist psühholoog Penelope ja muusikaterapeudi eestvedamisel. Grupikohtumise teemaks oli emotsioonide taju ja väljendamine läbi muusika. Grupis osalejate jaoks on need teemad päris keerulised, kuid kannatliku ja toetava lähenemise kaudu said kõik proovida väljendada erinevaid emotsioone ning kaardistati, millised on konkreetse emotsiooni näo- ja kehalised väljendused. Kohtumise lõpus käsitleti ka isiklike piiride seadmist – osalejad lahkusid rühmatunnist ükshaaval ja valisid ühe inimese rühmast, kellega soovivad sel korral põhjalikumalt hüvasti jätta, enne luba küsides, kas võivad tal kätt suruda või teda kallistada.

Selle järgselt tegi (Chief of Diagnostics and … Department) diagnostika ja sekkumise/teraapia osakonna juht ja psühholoog Afrodite meile kõigile ettekande Theotokose keskusest. Ettekanne oli põhjalikult koostatud inglise keeles ning me saime infot nii Theotokose keskuse sünniloost (keskuse vanus on ca 60 aastat!), tema arenemise ajaloost ja käeoleva aja tööstruktuurist ning põhimõtetest. Huvitav oli teada, et keskus töötab nii eelkooli vanuses lastega (varajase märkamise ja sekkumise eesmärgil) ja seejärel teismeeliste ja täiskasvanutega, kes on vähemalt põhikooli lõpetanud. Kooliealistel lastel on kohustus õppida tavalistes koolides ja see vanusegrupp ei saa Theotokoses viibida. Samuti oli ettekandes põhjalikult seletatud psühholoogide roll ja nende vajalikud kompetentsid. Kõik keskuses töötavad 4 psühholoogi on arengupsühholoogi spetsialiseerumise ja kindla teraapia väljaõppega – kõige hinnatum on süsteemne pereteraapia ja kognitiiv-käitumuslik lähenemine. Psühholoogide ülesannete hulka kuulub klientide iga-aastane intellektitaseme testimine ja teiste vajalike diagnostiliste vahendite rakendamine, samuti erinevate gruppide läbiviimine ja vestlusringide juhtimine erinevatel teemadel, keskuse personali toetamine ja nõustamine, ning regulaarsetel iganädalastel meeskonna kohtumistel osalemine jmt. Praktiseeritakse palju interdistsiplinaarset tööd erinevate spetsialistide ja osakondade vahel. Ettekandele järgnes põhjalik majatuur.

Päeva lõpetas keerulise juhtumi tutvustus psühholoogide Penelope ja Afrodite ning sotsiaaltöötaja poolt. Juhtum oli meie auks tõlgitud inglise keelde ja oli tajutav, kui põhjalikku, professionaalset ja mitmetahulist tööd teevad sealsed spetsialistid. Sekkumine keskendus kogu perele ja eesmärgid olid suured – toetada klienti iseseisvumisel. Töö spetsiifika üldse eeldab palju võrgustikutööd klientide perekondadega ja nende nõustamist. Kuigi ajaliste ressursside piiratuse tõttu ei jõua psühholoogid siiski kõigile põhjalikku süsteemset pereteraapiat pakkuda ja seda rakendada vajavatele perekondadele.

II päev

Katrin Saaremägi: Teisipäeval oli mul terve päeva ulatuses võimalik tutvuda toitlustusüksusega (Catering Department). Selles osakonnas oli mitu lüli: toiduvalmistamise osakond, pakkimise, toiduainete sorteerimisosakond ja triikimisosakond. Esmalt tutvusin ja jälgisin toiduvalmistamise osakonna tööd. Nende töö oli kohvikusse igapäevaselt pirukaid ja küpsiseid valmistada. Tööd juhendas väljaõppinud kokk ja abis oli ka õpetaja rollis psühholoogiat eelnevalt õppinud neiu. Kliendid olid toimekad, iga ühel oli oma tööjagu mille tegemist klient õppis ja harjutas, teinekord kuid, enne kui uus ülesanne anti (üks raputas pitsale juustu, teine rullis taigna ümmarguseks jne). Meelde jäi ka üks noormees, kellel faktide osas hea mälu. Ta soovis minuga vene keelest vestelda (kuna oli lisaks inglise keelele seda iseseisvalt õppinud) ja mäletas, et Eesti oli kunagi osa Nõukogude Liidust ja seepärast kõnetas ta mind ka vene keeles (selline oli tema seletus). Edasi nägin ära komplekteerimisosakonna, kus kohalikust toidupangast annetatud kaup läheb siis õpperühmade vahel ära jagamiseks vahepala ajaks. See töö oli täppistöö! Võrdselt oli vaja jaotada toodud kogus kaupa kõigi rühmade vahel, pidada arvet palju oli rühmades seepäev kliente ja mõnikord ka täpselt teada, mitu küpsist või vahvlit ühes karbis oli. Osakonnatöö vaatluse lõpetas triikimisosakond, kus eripedagoogist õpetaja kasutas tunni läbiviimiseks palju viipeid, kuna rühmas oli kliente, kes rääkisid vaid üksikuid sõnu. Seega oli see hea ühine keel, mille kaudu üksteist mõista, kuna inglise keeles õpetaja räägitud ei osanud. Ja tegelikult oli ka neljas osakond cateringis, mis oli kohviku osakond. Ehk siis, kell 11, kui oli aeg vahepealaks, olid kohvikus abis teenindamas kliendid. Kohvikus teeninduse osas abis olla, oligi nende ülesanne. Kohvikupidaja (juhendaja) oli üks ääretult soe ja tore naisterahvas, kes jagas lugusid Kreeka poliitikute korrumpeerumise tasemest ja üleüldisest Kreeka eluolust.

Katrin Tomberg-Tohter: Teisipäeva hommikupoolikul üleminekuosakonnaga (transition) tutvumas. Selles rühmas siis need, kes soovivad tööle minna ja iseseisvat elu alustada. Kuid minu grupp oli Katrin Saaremäe grupist erinev. Päev algas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Hämmastav rahulikkus ja aeglane tempo iseloomustas neid paari tundi. Samuti märkasin, kui „tähtsad“  olid need õppijad, kes saadeti vahepala toidukorvidele järgi. Või siis ka mingit pakikest teise osakonda viima. Ja kuidas elati üksteisele mängus kaasa, püüti igati toetada ja vihjeid anda. Oldi siiralt õnnelikud, kui kellelgi õnnestus mäng. Päeva teises pooles taas graafilise disaini osakonnas. Sel korral sai proovitud siiditrükki ja nii mulle kui ka saksa grupile tehti ülevaade, kuidas see protsess algusest lõpuni toimib.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Teisipäeva hommik algas samuti grupikohtumise vaatlusega. Sel korral oli grupi eesmärk arendada sotsiaalseid oskuseid ja seksuaalharidus, läbiviijateks psühholoog Penelope ja sotsiaaltöötaja. Konkreetse kohtumise teemaks olid taaskord emotsioonid, kuid pisut teise nurga alt. Samuti oli sihtgrupp taseme poolest erinev. Tüdrukud käsitlesid kohtumise jooksul erinevaid olukordi, mis panevad neid mingit kindlat emotsiooni tundma ning proovisid seejärel seda emotsiooni pantomiimis edasi anda. Oli tajutav, et grupis on loodud väga turvaline ja toetav õhkkond, kuna õppijad avanesid ja olid teemadega kaasas, koostööaldis ning avanesid kergelt. Kuidas me sellest aru saime? Kreeka keelt me paraku (eriti) ei oska, kuid Penelope tihti tõlkis ja selgitas meile, mis parajasti toimis. Samuti saime kohtumise lõpus temaga eraldi arutada ja küsimusi küsida. Lisaks on emotsioonidega seotud teemad ka nii kultuuri- ja keeleülesed, et paljutki tajusime õppijate nägudest ja kehakeelest :).

Päeva teisel poolel ootas meid töövarju kohtumiseks veel üks psühholoog Jorgos. Tema kabinetis oli meil võimalus pealt vaadata ühe autismispektri häirega noormehe nõustamise protsessi, loomulikult kliendi eelneval nõusolekul. Paraku nõustamine, nagu oli eeldada, toimus kreeka keeles, kuid õnneks selle teema, sisu ja seletuste osas oli meil võimalik küsida pärast psühholoogi käest. Keskuse kliendid tihti vajavad juhendamist, seletamist, tegude ja nende võimalike tagajärgede valgustamist nn psühhoharimist jmt. Aga alati küsitakse ja peetakse tähtsaks kliendi enda unistusi, soove ja eesmärke ning alati toetakse tema enda autonoomia arendamist ja iseseisvumise tugevdamist.

III päev

Katrin Tomberg-Tohter: Kolmapäeval olin plaani kohaselt cateringi osakonnas ehk siis selle osakonna kohviku grupis. Päev algas taas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Suure juhusena sain kutse osaleda muusikateraapias. Seal loomulikult haarati mind ka kohe ringi ja pidin tegema kiire otsuse, kas soovin koos juhendajaga mängiga klaverit, soleerida klaveril või siis trummidel. Iga teraapiast osavõtja pidi oma emotsiooni tutvustama ja andma ülevaate, kuidas tal läheb. Imeliselt soe ja toetav tunne oli. Ja nagu ikka siin keskuses kombeks ja  külalislahkuse märgiks sain pika aplausi osaliseks. Taas kord tunnetasin seda üksmeelt ja üksteisele kaasa elamist. Peale vahepala käisin külastamas pesupesemise ja triikimise osakonda. Silma jäi iga tööoperatsiooni kohta seintele paigaldatud piktogrammid. Sealsete õppijate seas olid mitmed kõnepuudega ja raske intellektipuudega. Kogu keskuse pesu (köögist, kohvikust, käterätid kõikidest osakondadest) pesti seal ja ka triigiti. Lisaks oli osakond saanud iganädalase tellimuse juuksurisalongilt. Ja lähipäevil oli kogu see grupp oodatud sinna salongi kas juukseid lõikama, meikima või maniküüri. Pealelõunal aitasin komplekteerida keskuse majanduslikult kehval järjel olevatele õppijatele toidupakke. Pakkide sisu vastavalt sellele, mida nende Toidupank nende keskusele toonud oli. Komplekt koosnes sel päeval 8 erinevast ühikust.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Kolmapäeva hommiku veetsime töövarjutades tegevusterapeut Mariat, kes sel hommikul kohtus kahe minigrupiga (3+3), et KINEMS metoodika abil arendada õppijate füüsilist ja kognitiivset võimekust, aga ka sotsiaalseid oskuseid (koostöö ja teistega arvestamine). KINEMS metoodika on arvutipõhiste multisensoorsete hariduslike mängude kogum, mille kaudu saab arendada mängijate (peen)motoorikat ning keelelisi ja kognitiivseid võimeid (https://www.kinems.com/). Pealt vaadates oli näha terapeudi sekkumist, tema suhtlemise ja kaasamise stiili, konkreetsete inimeste eripäradega arvestamist, üksikindiviidi ja grupi juhtimist. Psühholoogina oli eriti huvitav jälgida kognitiivsete protsesside arendavate mängude töötamist ja mõju, tegevusterapeudi poolt saime ka palju seletust. Grupikohtumiste järgselt saime ka ise proovida, kuidas on porgandeid juurida või sarnaseid lihavõttemune leida – see ei olnud üldse nii lihtne.

Päeva teisel poolel osalesime veel ühe grupitöö töövaatluses. Seekord see oli „Me and You“ kommunikatsiooni ja sotsiaalsete oskuste arendamise rühm, mida juhtisid psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Teemaks oli erivajaduste inimeste õigused ja võimalused ning milliseid oskusi on vaja arendada oma õiguste kasutamiseks või millist abi siis saada, kui oma võimalused on piiratud. Huvitav oli vaadata ka paaritööd selliste gruppide läbiviimisel, kus nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja teadmised ja oskused on vajalikud ja täiendavad üksteist.

Lõpuks õnnestus meil osaleda ka interdistsiplinaarsel meeskonnatööl ühes osakonnas, kus arutati rühma keerulisi juhtumeid ja väljakutseid. Näiteks, kuidas toetada klienti, kellel ei ole lõplikult arenenud söömisprotsess – söögi mälumine ja läbi närimine. Imelik oli näha, et ka psühholoog osaleb sellistes diskussioonides, tuli aga välja, et perekonna ja keskuse vahelise suhtlemise soodustamiseks ja parendamiseks ongi vaja kaasata ka vastavat spetsialisti. Meile oli alguses lubatud, et ka psühhiaater osaleb sellistes meeskonnatöödes ja meil on võimalus temaga tuttavaks saada ja rääkida psühhiaatri töö eripärast vastavas keskuses. Kahjuks aga ei õnnestunud meil siiski kohtuda kreeka psühhiaatritega, võib olla järgmisel korral kunagi 🙂

IV päev

Katrin Tomberg-Tohter: Neljapäeval oli minu kord olla siis köögis ja vaadelda seal toimuvat. Sel päeval oli kohviku grupp kinos ja seetõttu oli neil ka toodangut vähem. Mõned eritellimusel lõunasöögid erinevate osakondade juhendajatele. Ja siis küpsised, mida tehti järgmiseks päevaks varuks. Kõik olid nii või teisiti tegevusse haaratud. Mõni küll minimaalselt, aga see-eest tegi ta seda väga väärikalt. Mõned valmistasid küpsiseid mõnusa grupitööna, keegi elegantses üksinduses. Ennast „king of the kitchen“ nimetanud autistlik noormees valmistas küpsiseid sellise väljapeetuse ja vilumusega, et kaunistaks ilmselt oma kohaloluga igat pagaritöökoda. Kui vaid poleks neid keerulisi suhtlusolukordi. Vahepausi järgselt anti mulle võimalus viibida grupi juures, kus õppijad erinevaid ehteid tegid. Neid võib müüa vaid keskuse heategevuslikel laatadel (jõulud, lihavõtted), sest neil puudub seaduslikult võimalus oma toodangut müüa. Selle rühmas olid keeruliste diagnoosidega noored, neist nii  mõnigi kõnetu jne. Kuid juhendaja oli soe ja hooliv ning kõik probleemid, mis hakkasid tekkima, suutis ta juba eos lahendada. Seal joonistasime siis koos pilte ja kaarte ning kinkisime üksteisele kallistuste ja komplimentide saatel. Taas märksõnad: RAHULIKKUS, AKSEPTEERIMINE, TOETAMINE, HOOLIMINE.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Viimane neljas päev Theotokosel kulges väga sisukalt. Päev algas keskuse psühholoogide koosolekuga, mis kujutas endas kovisiooni moodi juhtumi üle arutamise ja üksteise toetamisega ning administratiivsete küsimuste info vahetumisega. 2 psühholoogil oli võimalus rääkida oma kliendi juhtumist ja raskustest sellega seoses ning ühise arutelu vormis olid leitud võimalikud lahendused. Keskne probleem, mis tihti esineb erivajaduste inimestega tegelevate inimeste töös on raskused koostöös klientide perekondadega ning eesmärkide erinevus keskuse ja pere vahel seoses erivajaduse inimese iseseisvumise ja tema toetamisega. Samuti olid arutatud ka mõned administratiivsed küsimused ja probleemid.

Peale seda oli meil võimalus tutvuda Theotokose andmebaasi süsteemiga, kus on klientide andmed ja kõikide spetsialistide hinnangud, tagasiside, testimise tulemused jmt info hoitud. RFK süsteemi ja vastavate koodide kasutamine on keskuses juurutatud direktori enda algatusel, mitte kohustuse tõttu nagu Eestis praegu üritatakse sisse juurutada. See info annab rohkem võimalusi arvestada klientide toimetulekuga ja planeerida vastavaid sekkumisi. Samas aga esineb ka teatud subjektiivsus erinevate spetsialistide hinnangutes, mis võib erineval määral mõjutada kliendi tuleviku perspektiive.

Päeva teisel poolel kohtusime Theotokose õpilasesinduse liikmetega. Õpilasesindus koosneb seal iga õpperühma poolt valitud esindajatest ning lisaks valitakse ka osakondade esindajad. Kohtumiste käigus kaardistatakse, millised on õpperühmade mured ja rõõmud ning milliseid lahendusi võiks ellu kutsuda, et õppijate elu Theotokoses parandada – üks oluline algatus oli keskuse esisele tänavale ülekäiguraja loomine, mis paraku ei ole veel lõpplahenduseni jõudnud. Õpilasesinduse kohtumisi suunavad psühholoog ja logopeed. Meie kohtumine toimus mõnusas vabas vormis, saime esitada küsimusi esindajatele ning kohtumise lõpus said osalejad küsida ka meilt küsimusi – neile pakkus huvi see, milline on Astangu keskuse hoone ja saime selgitada, et meie maja on neljakordne ja ühes hoones, mitte mõnusasti suure muruplatsi peale laiali laotatud nagu Theotokos.

Kokkuvõte

Katrin Saaremägi: Üldiselt jään meenutama keskuse rahulikku kulgemist ja töötempot. Hommikul sotsiaaltranspordiga keskusesse jõudes on õpilastel veel tund aega, et päeva rütmi sisse elada. Siis kahe tunni pärast on keskuse klientidel jälle tund, et süüa vahepala ja natuke lõõgastuda. Ja siis kell 1 saab peamistes üksustes klientidel päev läbi ja aeg bussiga jälle koju sõita. Lisaks tuli toreda üllatusena see, et kõikidele keskuse klientidele õpetatakse inglise keelt. Enamus neist oskas öelda: tere, oma nime ja kuidas läheb inglise keeles. Ja viimaseks eripäraks tooks välja pusled, mis olid iga nurga peal, et neid kokku panna või siis, kui juba kokku oldi saadud, olid need raamitud ja seintele pandud. Lisamärkusena ütlen, et hästi soe vastuvõtt oli nii keskuse klientide poolt, kes olid meie osas väga uudishimulik ja töötjate poolt, kes olid väga abivalmid. Kuna Astangu õppijad olid Kreekas käinud praktikal, siis paljud mäletasid meie endi õpetajaid ja saatsid neile soojasid tervitusi. Lisaks oli keskuses sama aegselt kamp sakslasi, kes nüüd õppeaasta lõpus samuti Astangule tulemas. Kreeka ja Eesti vahel on loodud tore koostöövõrgustik :).

Katrin Tomberg-Tohter. Nõustun eelnevalt mainituga. Mina võtan sealt kaasa pühendumise, koostöö, aktsepteerimise. Ning mõtte, et rühmajuhendajana jagan järgmisel aastal enda 2 akadeemilist tundi osadeks, et pakkuva toetavat päeva alustamist ja õppenädala lõpetamist.

Agne Põlder: Theotokose keskus mõjus väga inspireerivalt. Palju oli märke tihedast koostööst meeskonna ja võrgustiku vahel ning individuaalset lähenemist, mis pakkus suurt äratundmisrõõmu. Samuti oli väga innustav näha, kui professionaalse väljaõppega ja mitmekülgne on sealne psühholoogide meeskond.

Tatjana Neborjakina: Kuna palju spetsilistidelt oli õppinud välismaal, k.a. UK-s, siis nende inglise keele tase oli loomulikult kõrge ja selle tõttu oli meil suurepärane võimalus saada igakülgseid seletusi, tõlget ja juhtimist. Inspireeriv oli ka see fakt, et Theotokose keskus võtab vastu palju praktikante, vabatahtlike ja teistest riikidest vahetusspetsialiste. Meie 4 päeva jooksul kohtusime nii psühholoogi praktikandi, tegevusterapeudi vabatahtliku kui ka Saksamaa kooli õppijate rühma ja nende õpetajatega. Nad kuidagi suudavad kõikidega tegeleda, juhtida ja nõustada, samas ka kasutada väljastpoolt abivõimalusi.  Keskuse külastamise järgselt on tekkinud mõned uued ideed, mida mina psühholoogina saaksin rakendada enda töös, näiteks, rohkem gruppide juhtimist vastavalt erinevatele teemadele ja vajadustele.

Page 1 of 2