Eurokoolitus, kuhu olid põimitud peale äppide ja interaktiivsete keskkondade õpetamise ka koostöö ja kogemuste vahetamine osalejate vahel (kuuest riigist), kohaliku (Valencia ja Hispaania) kultuuri ja ajaloo tutvustamine, liikumine (ülesanded tänaval ja muuseumis), europrojektide ja kohaliku koolitaja (Europass Akademia) tutvustus (kuidas leida huvipakkuvaid koostööprojekte ja taotleda raha), vaba aeg (seda oli jäetud piisavalt ja kultuuritegevustes oli lubatud osaleda ka kaasas olevatel pereliikmetel).
Hispaania, nagu lõunamaad ikka, on üks äraütlemata lihtne koht olemiseks ja toimimiseks – ei ole liigset survet, aga kõik saab tehtud. Kui Valenciasse kuidagi lihtsamini, supsti ühe lennukiga kohale saaks, oleks see kindlasti paik, kus sügisel-talvel mõne päeva kaupa akusid laadimas käia. Ilm ööpäevaringselt 24-28 kraadi, vihma ei sadavat pea kunagi, meri on alati sõbralik, inimesed ka.
Lufthansa näitas saba ja minek. Kohale saabudes otse lennujaamas metroosse ja 30 minutiga jõuad kuhu iganes soovid kesklinnas.
Edasi võid liikuda kuidas soovid: tramm, buss, linnajalgratas (10 eurot nädal) või era (45 eurot nädal). Linn on täis jalgrattateid ja rattureid, sest mägesid seal pole ja seega ka puudub vabandus, miks mitte vändata. Mulle sobis jalgsi, sest millal sa muidu ikka nii palju kõndida saad.
Kui enamikes suurlinnades on oma suur jõgi, siis valenclased tüdinesid eelmise sajandi keskpaigas oma jõest ära – lihtsalt ebamugavalt märg oli, kui see otsustas aeg-ajalt üle kallaste tulla. Ja 1957. aastal saigi neil mõõt täis ja nad suunasid Turia jõe kesklinnast eemale ja jõesängi tegid 10 km pikkuse pargi – Turia aiad, kus leidub mida iganes ja keda iganes. Kõige rohkem lapsi, koeri, sportlasi, jalgrattureid, piknikutajaid.
Jõudes pargi ühte otsa, on tunne, et oled justkui Singapuris. Sinna joonsitas Valencias sündinud arhitekt Santiago Calatrava (sama tüüp, kes kujundas New Yorgi kaksiktornide asukohta lendavat tuvi sümboliseeriva Oculuse transpordikeskuse) hulga modernseid hiigelhooneid, puha teaduse ja kunsti tarvis, nimeks Ciutat De Les Arts I Les Ciencies.
Et hariduse teema juurde tagasi tulla, siis üks valvsa silmavaatega koolipreili ühe kooli seinalt. Tänavakunsti üle on nad ise väga uhked.
Õige erasmuslasena jäi lihtsalt silma (foto all vasakul). Aga see ei olnud minu Erasmus. Minu oma oli tähistatud märksa tagasihoidlikumalt (foto paremal), kuigi siiski akadeemia!
Tähelepanu! Silt nende suurelehiste viigipuude juures annab teada, et “need eeskujuliku puud on kantud Generalitat Valencia monumentaalpuude kataloogi”. Võimsad tõepoolest, päritolult austraallased.
Ei ole mingi niisama juhuslikult juhtunud foto. Väga oluline pink kirikus, mille seest tuleb elekter. Juba Moosese teisest raamatust on teada, et “Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Miks siis mitte tänapäeval ei või tulla kivist elektrit. Aga kirik, tegelikult lausa katedraal oli ise ka väga ilus.
Kohustuslik keskväljaku 360 kraadi vaade ka.
Teel koolitusele – tund jalutamist hotelist. Nemad juba töötavad, kõik kolm, sest pügavat prouat on ju vaja toetada, kahekesi.
Ei saanud seegi koolitus ilma Erasmuse kohustuslike töövahenditeta. Spagette toetasid sedakorda vahukommid. Nii muuseas mainin, et minu ja sloveenia kekaõpsi torn võitis, 62 cm.
Väga pikad varjud, 4 krevetti ja veel midagi ehk arroz negro – üks soovitatud kohalikest spetsialiteetidest.
Digioskuste kaardistamine eurodigicomp tööriistaga. Igaüks võib teha, minnes lehele digital-competence.eu, et saada teada, milles kui tugev oled.
Õhtupoolik maal
Et kust need tomatid ja sibulad siis tulevad – ikka põllult, kuigi vihma ei saja. Selleks on kavalad lüüsidega kastmiskanalid, mis võimaldavad põllud üle ujutada ehk kasta.
Kuri puu – Ceiba Speciosa ehk kapokipuu. Nimi kõlab inglise keeles küll hoopis pehmemalt kui välimus – siidiniidi puu. Kiust tehakse voodipesu, täidetakse patju ja tekke. Pargi omadel olid okkad maha nühitud.
Astangu keskkonnatiimi liikmele kohaselt elasin keskkonnasäästlikult ehk teavitasin hotellipersonali väljapoole ukse lingi külge jäetud sildiga, et ma ei vaja toateenindust. Tänutäheks ootas mind iga õhtu ukse alt sisse libistatud vautšer. Google’i tõlge lubas sellega järgmist.
Flipgrid – üks vahva vahend nii õues, kunstimuuseumis või kus iganes õppeks. Tule ja küsi!
Ei ole suveniir, on menüü. Kes oleks arvanud, et kivi ja digi saavad kunagi kokku. Pall kivil viitab rahvuslikule spordialale, mille pallisaali külge restoran kuulus. Traditsiooniline paella, mida enamasti üksi ei õnnestu tellida. Nad lihtsalt ei tee sulle, kui oled üksi. Sloveenia kehalise õpetajad ja traditsiooniline paella (kana ja küülikuga), mis ongi pärit Valenciast. Mereäärse piirkonnana on neil olnud võimalus kasvatada riisi.
Hästi palju koeri, igal pool, ka kärudes.
Raske valik ja pärast valikut
ChatGPT ja teised AI-vahendid on tulnud, et jääda. Need võivad sulle meeldida või mitte, aga ühel hetkel kasutad sa neid nagunii, nagu Internetti näiteks. Juba praegu võid leida neist midagi, mis su elu lihtsamaks teeb.
Tänavajänesed, mida Gosechase’ga (jälle üks tore õuesõppe äpp) taga ajasime.
Kohatud ujumissessiooni ajal, tavaline Vahemere meduus, rahvasuus praemunameduus. Google Lens oleks sel hetkel vees abiks olnud.
Tunnistatud. Ja pärast tunnistuste kättesaamist tuuril anyway-guys-giidiga.
Kunst ja kuidas seda mõista Google Lensi abil.
Vasakule või paremale? Kui on kavas tutvumine Valencia ümbrusega, siis vasakule minnes saad Sagunto ja mäed, paremale minnes Albufera ja järve.
Olles õpetaja Valencias, tuleb sul õpetada klassis kolmes keeles: valencia, hispaania ja inglise keeles. Nõnda on ka muuseumites.
Koer, kes mängis käpapalli.
Rahvariiete päev. Tegelikult tänuüritus või midagi sellist suurel laeval.
Ja hästi, hästi palju merd ….
