Laupäeva e. seitsmenda päevaga jõudis meie reisigrupile kätte nädalavahetus ning sellest tulenevalt võtsime päevi küllaltki rahulikult, nt. laupäeval suundusid Karl, Reno ja Tauri Sirli, Roni ja Otgeri juurde hommikukohvile enne kella 12’t hommikul. Kuna võtsime nädalavahetust üsna rahulikult ning valdavalt puhkasime, jalutasime ja külastasime erinevaid söögikohti, keskendub käesolev blogi pigem Tauri laupäevastele seiklustele. Kuna poisid ja Sirli ütlesid, et nad saavad laupäeval omal käel hakkama, võttis Tauri ette teekonna mere äärde. Sellest tulenevalt on järgnevad seiklused kirjutatud minavormis, sest tegemist oli ühe mehe soologa.

Alustasin enda teekonda mere poole meie oma poole umbes kella 13 paiku. Meie kohalikud hollandlased soovitasid mul minna mere äärde pääsemiseks Noordpolderziji, mis jäi Groningenist 33km kaugusele, aga kuhu mul peaks olema lõbus sõita ning kust peaks avanema huvitav vaade. Kaalusin ise hoopis Delfzijl’isse minekut, aga selle mõtte laitsid kohalikud maha – kuuldavasti pole seal eriti midagi vaadata. Otsustasin teadjamate kohalike nõu kuulda võtta ning suundusin Noordpolderziji suunas.

Teekond mere äärde osutus ühelt poolt üsna raskeks, sest rattasõidule omaselt puhus terve aeg mulle näkku “mõnus” vastutuul. Samas sain ma nautida läbisõitu mitmest armsast Hollandi külast ning rattateede võrk osutus õnneks suurepäraseks. Kuigi kaardirakendus hindas optimistlikult, et mere äärde sõit võtab aega umbes poolteist tundi, läks minul kokku u. 2 tundi ära, ilmselt ühelt poolt tänu vastutuulele, aga teisalt ka tänu sellele, et otsustasin mitte kiirustada ning vaatasin küladest läbi liikudes pisut ringi ka.

Külaidüll
Külaidüll 2

Mere äärest paistis ära ka üks Hollandile kõige omasemaid nähtusi ehk siis tamm/barjäär, mida on kasutatud selleks, et rajada polder – maa-ala, mis on erinevate rajatistega merelt ära võetud. Tegemist on Hollandis küllaltki tavalise nähtusega, maa on siin riigis üsna madal ja tasane ning kipub üle ujutama, aga hollandlased on suutnud sajandite vältel tamme, kanaleid ja valle rajades mitte ainult merd eemal hoida, vaid ka merelt maad ära võtta. Mõnikord (nt. IMS ja Hollandi vabadusvõitluses Hispaania kuningavõimu vastu) on hollandlased neid tamme ka lõhkunud, et teha võimalikult palju kahju riiki tungivatele võõrvägedele.

Vaade mereäärse (peaaegu) tammi otsast

Õnneks oli mere ääres ka üks pisike kohvik, kus mul õnnestus keha kinnitada ning selgus, et linnast väljas on väljas süüa palju odavam kui Groningenis endas – sain Hollandi traditsioonilise lihapallieine koos snäkkide ja joogiga kätte vähem kui 15 euro eest. Samas võib-olla oli teenindajal minust pärast mu pikka teekonda äkki hale. Igal juhul oli kehakinnitus väga teretulnud ning pärast väikest istumist võtsin ette teekonna Groningeni tagasi.

Tagasiteel kohatud lambad külakeskkonnas

Tagasitee osutus palju mõnusamaks, sest olgugi et mu jalad olid esimesest vastutuulde rügamisest üsna läbi, puhus seekord õnneks tuul tagant ja teekond möödus ludinal. Jõudsin Groningeni tagasi pisut enne 18’t ning viskasin kohe jalad seinale. Kuigi mu jalad olid õhtuks üsna kapsad, oli mul hea meel, et selle seikluse ette võtsin, sest sain näha Hollandi väiksemaid maakohti ning veendusin selles, et Holland on tõepoolest jalgrattamaa, sest ka kõige väiksematesse kohtadesse pääseb jalgrattaga.