Täna oli õhus tunda viimase praktikapäeva hõngu. Viimasele päevale vaatamata, olime juba varakult üleval, et hommikust süüa. Nimelt pidid abikokad varem kööki minema, et valmistada salatit ja muud kraami grillimiseks. Samal ajal puidupoisid said lõket teha, et siis hiljem sütel liha, vorsti ja vahukomme kärsatada.

Grillpeole tuli päris palju inimesi, keda varem mitte keegi näinud polnud. Viisakalt küsides kellega tegu on, tuli välja, et meiega liitusid Mariabergis olulised inimesed. Näiteks Mariabergi direktor või rehabilitatsiooni osakonna juhata. Saksamaa Marit Okas pidas piduliku lõpukõne ning jagasime tänusõnu ja kallistusi. Toit oli maitsev, aga pidu jäi lühikeseks. 

Õhtul saime veel minna poodi, et osta viimased ostud oma lähedastele. Pole ju ilus tühjade kätega koju minna. Hiljem toimus asjade pakkimine. Sai vähemalt kümme korda küsitud, et kas kõigil ikka ID kaart on olemas. Osadel oli mure, et äkki on ta ostudega veidi liiale läinud ja pagas ületab kaalu. See tõsiasi selgub alles homme. Lootsime blogisse veel koguda kõigi mõtteid Saksamaal kogetust, mis on Mariabergis teisiti, kui meil Astangul. Kuid õhtul hilja ei jaksanud mitte keegi enam midagi mõelda. Ehk Eestis tagasi olles, tuleb uuesti küsida. 

Homme läheb lennuk alles õhtul ja seega on meil veidi aega Stuttgardis ringi rännata. Mõtlesime minna paljude paradiisi ehk Merzedes-Benz muusemise. 

  • Saksamaa Marit peab kõne
  • Kõik söövad
  • Poisid käisid eile õhtul iseseisvalt lõket tegemas
  • Grillimisalus on Mariabergis valmistaud
  • Ups… veidikene liiga küpse
  • Meil oli igaks juhuks tuletõrje kohe alt võtta. (Mariabergi isiklik tületõrje)