26.mai 2024 – Pühapäev

ITS-21 ja ITS-22 seiklused algavad siit ...

Kõige õnnelikum õpetaja maailmas

Pühapäeva varahommikul startisid neli Astangu KRK õpilast (vasakult Kaisa, Rasmus, Mairo ja Mattias) välispraktikale Saksamaale, saatjaks kaks õpetajat: õnnelik Pärt ja fotograaf Sirli. Väljalend kell 6.05 hommikul Tallinna Lennujaamast ümberistumisega Zürich-Luksemburg. Lennujaamas ootas meid Punase Risti buss, mis kuulub Euro BBW Bitburg nimelisele keskusele. Hiljem selgus, et meile oli vastu tulnud 2000 aastal Euro BBW asutaja ja asedirektor Ronald Fröhling isiklikult. Väga piinlik, et kodutöö oli tegemata, seda fakti oleks võinud siiski teada. Luksemburgi lennujaamast sõit majutuskohta nimega Trier Petrisberg kestis umbes 40 min. Viisime oma pagasi majutuse korteritesse ära, võtsime tunnikese hingetõmbe aega kui viimaks julgesime veel paluda Ronald-il ennast kesklinna ära visata. Trier vanalinn on imeline oma kirikukellade mänguga Trier katedraalis ja teistes kirikutes. Otsisime kohta, kus lõunat süüa kui kõige sobivam tundus üks väike brasserie vaatega uhkele Porta Nigra väravale. Istusime, sõime ja ootasime kui Anne tööpäev lõppes ning ta sai meile linna järgi tulla, et rääkida järgmise nädala tunniplaanist. Meeldetuletus veel eelmisest blogist, et Trier on Saksamaa kõige vanem linn.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on Porta_Nigra.jpg

Porta Nigra

Saksamaal on rikas ja mitmepalgeline arhitektuuriajalugu, mis on naaberriikide ja ka üldiselt õhtumaade arhitektuuriajalooga tihedalt läbi põimunud. Saksa arhitektuuri aluseks võib pidada Rooma antiigi arhitektuuri, millest on säilinud üksikud näited, nagu värav Porta Nigra Trieris, mis ehitati umbes 2000 aastat tagasi. Porta Nigra (ladina keeles must värav), mida kohalikud nimetavad Portaks, on suur Rooma linnavärav. See on UNESCO maailmapärandi nimistus. Porta Nigra nimi tekkis keskajal selle kivi tumenenud värvi tõttu, algne rooma nimi pole säilinud. Allpool pilt Trier vanalinnast.

Pole ilusamat linna kui Trier …

Edasi kulgesime juba ülalmainitud siltide järgi …

Ööbimiskoht Petrisberg vajab eraldi mainimist

Ronald ei julgenud väga ilusatest väravatest sisse sõita, sest ta arvas, et siin te nüüd küll ei ela, aga tuli välja, et elame küll : )) Seda pole minul igal juhul varem ette tulnud, et tuppa sisse astudes tuleb üle huulte pikk ohe, et kas see on võimalik. Korteri rõdu pealt avanes selline panoraam vaade Trier linnale, justkui oleks terve linn ühe peopesa peal. Seda illustreerib järgnev video …

Home sweet home

Petrisberg

27.mai 2024 – Esmaspäev

Järgneval päeval andis Anne meile veidi armu ja palus Ronald’il järgi tulla alles kell 9.00 selleks, et pärast 45 min bussisõitu Bitburg’is Euro BBW koolis olla ja Erasmus+ programm võis alata. Anne võttis meid kenasti peaukse juures vastu ja juhatas konverentsiruumi, kus tegi meile ilusa ettekande Euro BBW keskusest ja selle ajaloost. Õpilaste jaoks oli huvitav kuulata, et kuhu nad täpsemalt tulid. Nad said teada, et keskuses õpib umbes 250 vaimse erivajadusega õpilast ümberkaudsetest riikidest nagu Luksemburg, Belgia ja Prantsusmaa. Euro BBW hoone on väga modernse kujundusega nii seest kui väljast. Kohe kooli kõrval on õpilaskodud, üks nendest on parasjagu ehitusjärgus ja valmib sügiseks. Uues õpilaskodus on eraldi korterid, kus õpilased saavad elada üksinda, sest paraku mitmekesi ühes toas elamine on erivajadusega õpilastele veidi keeruline ja tihtipeale tekivad konfliktid. Uue õpilaskodu esimesele korrusele tuleb teepood, kus müüakse nende enda kaupa – mitut erinevat pakendatud teesorti. Kindlasti ostame teepakke koju kaasa, et pärast kodus teed juues mõelda, nii tore koht see Euro BBW oli ikka. Peale lõunasööki hakkas pihta “päris töö”, kus õpilased komplekteerisid nullist endale töökohad ehk ühendasid igaüks eraldi arvuti, mille taga kaks nädalat töötada. Siin pilt sellest kui usinad on meie õpilased. Isegi õpetaja Dennis kiitis meie õpilasi ja ütles, et kohati on nad targemad kui tema ise. Õnnelik õpetaja Pärt oli veel õnnelikum, sest tundis uhkust oma õpilaste üle.

Pole paremat kohta välispraktikat teha kui Euro BBW Bitburg

Õpetaja dennis on tegelikult ise ka õpilane

28.mai 2024 – Teisipäev

Eilse kohta unustasin mainimata, et Anne ütles meile juba varem, et meil pole mõtet rendiautot võtta, sest nad annavad meile Punase Risti 8-kohalise bussi, et me saaksime iga päev Trier’ist Bitburg’i kooli sõita, sest vahemaa on ikkagi 30 km, mille läbimiseks kulub umbes 45 min. Uskumatu suhtumine ikka ja külalislahkus, mida minu arust tänapäeval väga ei kohta. Meile Pärt’iga tehti väike sõidueksam, et kas me oskame ikka bussiga sõita või kas me tunnetame uusi laiemaid gabariite. Juhilubadest pilt tehtud, võisime asuda ise bussi rooli ja maailm on meie ees valla, sõida kasvõi Prantsusmaale. Täna algas päev varem, sest majutusest oli start kell 7.00 hommikul ja koolis olime juba kell 8.00. Õnneks kõik klapib, sest kell 8.00 siin kohaliku aja järgi on kell 9.00 Eesti aja järgi. Järgnev pilt taaskord sellest kui usinad on meie õpilased:

29.mai 2024 – Kolmapäev

Tänane päev kulgeb meil väga hästi, kuna samal ajal startides jõudsime kooli õigel ajal ja isegi 10 min varem. Õpilased on IT-s nii tublid, et sooritasid kõik ette antud tööd õigeaegselt ja isegi varem. Nüüd murtakse pead, et mis Astangu õpilastele veel anda, et nad oleksid ikka tegevuses ja ei igavleks. Pärastlõunal külastame ühte väga metsikut kohta, mille eestikeelne nimetus on “Kuradi kuristik” (Teufelsschlucht). Selleks varustati meid veekindlate matkasaabastega ja anti veel selga veekindlad soojad joped, sest väljas sajab vihma ja temperatuur on kõigest +13 kraadi sooja, kui Eestis on hetkel 30 kraadi sooja. Küsisin, et miks teil on laos sellised valmisriided siis selgus, et neil on ka selline eriala nagu aiandus ja õpilased peavad töötama õues terve päev olenemata ilmast. Ladu on neil suur, seega leidus saapaid igale jalanumbrile ja jopesid igale suurusele. Siin on pildid sellest, mis meid ees ootab. Õhtul lubas Peer meiega veel “Vabaajamajas” (Freizeithaus) vahvleid küpsetama hakata.

“Teufelsschlucht” here we come

Pole halba ilma, vaid valesti valitud riided

Kärestikuline Pröm jõgi voolas nii kiiresti, et viis paar aastat tagasi rippsilla minema.

30.mai kuni 2.juuni 2024 – tegus aeg

Neljapäeval käisime vanade autode muuseumis Oldtimer Museum Zylinderhaus sellises linnas nagu Bernkastel-Kues. Seal olid esindatud kõik saksa autod: Opel, Audi, BMW jne. Esimesel korrusel olid kõik tehnika vidinad alates trükimasinatest kuni fotoaparaatideni välja. Isegi postkontor oli välja pandud sellisel kujul nagu ta oli kunagi Saksamaal olnud aegade algusest saadik, modellil olid seljas sama aja riided. Päris hea tagasivaade minevikku ja tutvuda sai isegi Saksamaa ajalooga. Teisel korrusel olid jalgrattad, rollerid ja mootorrattad. Kolmandal korrusel aga suur kollektsioon vanaaegsetest autodest, millest mõned veel isegi sõitsid. Üks teine muuseum lubas laenata ühte oma eksponaati vanast punasest Porsche’st.

“Oh Lord … won’t you buy me a Mercedes Benz”

Janis joplin

Burg Eltz asub mäekünka peal nagu muinasjutus

Kõhud täis söödud suundusime edasi 1,5 tunni kaugusel olevasse suurde lossi. Selline tunne nagu oleksime sattunud keskaega. Burg Eltz loss on ilus nii seest kui väljast ja sinna sai ronida mäest alla orgu umbes 1,3 km mööda munakividest jalgteed. Tagasi tulime väikese Shuttle bussiga, sest jalad olid kõmpimisest väsinud. Kõikides kohtades veetsime ca 2-3 tundi, sest vaatamist oli nii palju, et võttis silme eest kirjuks. Giid rääkis meile, kuidas inimesed sellel ajal elasid ja kuidas nad kivist lossi ruume kütsid. Kuidas süüa tegid ja koduloomade eest hoolitsesid. Kõige huvitavam oli muidugi tualettruum. Tänapäeval enam väga ette ei kujuta, kui peaks niimoodi elama ilma ühegi luksuseta, eriti kui võrrelda meie Petrisberg majutust ja Berg Eltz lossi omavahel. Loss oli seest väga ilus, maalitud olid nii seinad kui lagi.

Burg Eltz lossi seest avaneb selline vaade

Reede külastasime iseseisvalt juba järgmist lossi, mis asub Luksemburgis ja mille nimi on Vianden. Kui esimene oli koos inglise keelse giidiga siis teises lossis avastasime ise kõiki käike ja korruseid. Tavernis pidasime Mattias’e sünnipäeva (19) ja tegime talle pasta välja, pärast jalutasime pisikeses külas kitsastel tänavatel ja istusime ühte kohvikusse, kus jõime kohvi ja Coca-Cola’t. Kuna Luksemburgis keegi saksa keelt ei räägi siis paluti meil suhelda kas prantsuse või inglise keeles. Huvitav kas naabrid ei ole siis väga sõbralikus suhtes omavahel? Vianden loss oli sellepärast põnevam kui Burg Eltz, et seal olid inimesed riietatud keskaja rõivastesse ja tegid kõiki neid asju, mis 17.sajandil inimesed selles lossis tegid ja kõik tundus väga tõepärane, tehti kahuripauku ja lasti musketitest.

Keskaegses riietuses naine selgitab, kuidas vanasti soojendati ennast ja oma voodit kaminast võetud hõõguvate tukkidega

Vianden Loss oma hämmastavas ilus

Luksemburg

Laupäeval olime Trier linna peal ja Anne tegi meile ekskursiooni viies ilusatesse kohtadesse nagu Trier Dom, Porta Nigra ja Judengang. UNESCO maailmapärandi nimistus on Trier linnal 8 erinevat linnale kuuluvat vaatamisväärsust. Nende hulgas kuulus Porta Nigra. Pärast ekskursiooni läksime kõik koos sööma ühte Itaalia restorani ja meiega ühines ka Euro BBW inglise keele õpetaja Hedwig. Õhtu lõppes meil ühel festivalil, mis toimus Trier’i kõige vanema silla peal – Roman Bridge, mis on ehitatud üle Mosel’i jõe. Selleks festivaliks suletakse terve sild autodele ja silla peal käib suur pidu ja pillerkaar koos laulu ja tantsuga. Isegi Pärt tantsis seal sillal.

Üks maailma vanimaid sildu terves Euroopas

Roman bridge trier

Pühapäev kutsus Klaus meid Aachenisse, mis asub Belgia ja Hollandi piiri ääres, kus reaalselt saavad kokku 3 riiki. Selle tõestuseks rajati selline keskus nagu Dreiländereck Aachen ehk KolmeRiigiKolmnurk. Seal sai ronida vaatetorni tippu ja vaadata kõikidesse ilmakaartesse, meenutas natuke Tallinna Teletorni, aga oluliselt lühem on nende oma. Kohe selle vaatamisväärsuse kõrval oli labürint aed, kuhu sai minna ja ennast maailma eest ära peita, kahjuks maksis see mõttetult palju raha ja me sinna ei läinud. Ostsime selle asemel endale suveniire koju kaasa. Sealt tornist liikusime edasi Aachen’i kesklinna ja jalutasime ringi. Jällegi väga kaunis katedraal on Aachen Dom, kus vitraaž aknad olid nii suured ja pikad, et kiriku seina polnud nähagi, kõik oli vitraaž akent täis.

Kõvemad mehed ronisid torni tippu jala, lillekesed läksid liftiga.

Dreiländereck

Siiani on olnud äge, kohand-näinud mitut mäge

Kindluseid ja kirikuid, justkui siin me juba kuid

Aga pole meil vaid lõbu, seiklused ja pillerkaar

Proovitud küll siinset mõdu, aga mõistus ikka klaar

Hommikutest õhtuni, teeme tööd me siiski siin

Igal päeval koolipingis, õpilased tööde ringis

Juhendajad tasemel, õnneks meie asemel

Aga meilgi jätkub tööd ning lihtsalt lulli me ei löö

Minu jaoks on miski uus, võõras keel on veidi suus

Varem olin täita möku, suust ei tulnud kippu-kõppu

Nädal veel ja juba räägin, surnuks siinsed abilised

Praegu läheb veidi aega, võõrad laused kandilised

Sirlikesel tuhat tänu, et on nõnda näinud vaeva

Sebind meile uhke kodu, päiksegi ta toonud taeva

Kõiki aidanud ja tõlkind, võõraid keeli mitmeti

Kohalikega ta võidelnd, et meid nad ikka mõistaksid

Mustad pilved kaunis taevas, rallivad kui kaubalaevad….