Lendasime Tallinnast Helsingisse ja sealt Genfi ning meie seltskonnas oli üks kaaslane, kellele see oli esimene kord. Jõudes Genfi pidime sooritama korraliku lego, et autosse mahuksid nii inimesed kui kohvrid. Algul tundus, et sõidavad kas kohvrid või inimesed, aga õpetaja Tea osavus auto komplekteerimisel päästis mõlemad.
Edasi hakaksime sõitma oma ööbimispaiga poole. Teekond kestis poolteist tundi. Kõigil olid kõhud tühjad ning läksime Lausanne’i linnas sööma Buffalo grilli.
Kohale jõudsime oma ööbispaika pimedas pikki serpentiine sõites.
Esimene praktikapäev
Ärgata tuli vara – 6.30, kuid õnneks on praktikakoht ca 15 minuti autosõidu kaugusel ning vastu võttis meid kohalik eestlannast õpetaja Renate ja koolidirektor. Meile anti retsept valmis teha mandliküpiseid magustoidu kõrvale, siis hakkisime porrut ning hautasime seda võis väga huvitava tehnoloogiaga paberkatte all. Töötasime restoraniköögis, kus oli väga kuuma ja serveerimise ajal väga pingeline. Õpilaste märksõnad tänasest olid: raske, kuum, huvitav, kala.
Peale tööd külastasime kohalikku lossi Chateau de Joux.
Lisaks käisime kohalikus kaupluses ning valmistasime ühiselt mõnusa õhtueine.
Teine päev
Hugo: Tänaseks teemaks oli seaprae küpsetamine, mida me tegime koos prantsuse õpilastega. Mina tegin salatit: peet, redis. Lisaks tegime kastet porgandi, sibula, küüslaugu ja puljongiga. Lisaks tehti juustuga täidetud pirukaid. Pärast tööd tahtsime minna koopaid külastama, kuid ei leidnud neid üles.
Deivil: Hommikul koorisime kartuleid, lisaks tegin juustupirukaid, pesin nõusid. Oli päris pingeline töö ja meelde jäi sealihaprae kokkusidumine, et lihamahlad oleksid sees. Pärast meeldis väga ilus Prantsuse väikeküla, mida peetakse Prantsuse kaunimaks külaks.
Alisia: Mulle meeldis tänane kokaõpetaja, ta oli väga sõbralik. Mulle meeldis küla arhitektuur koos loodusega – see oli võimas.
Matvei: Mulle meeldis rääkida inglise keeles oma partnertiga, teha koos tööd. Meeldis väga praadisid kaunistada aed-haraputke lehtedega. Peale tööd meeldis kõik- autoga sõita, muusikat kuulata ja linnas jalutada.
Õpetaja Karmen sai esmakordselt testida oma autosõiduvõimekust Prantsuse serpentiiniteedel ning vaimustuda prantsuse köögi tehnoloogiast ja õpetamissüsteemist.
Õpetaja Tea väga meeldis süsteemselt ja inimlikult õpetav õpetaja. Lisaks hämmastab teda, et ei kasutata pajakindaid, vaid käterätikut ka ahjust plaatide väljavõtmisel. Saab näha, kas homme pagaris ka pole.
Kolmas päev
Täna olime kondiitriklassis ja tegime vaarikaparfeetorti. Raske oli see, et kõike pidi tegema väga täpselt. Kondiitriks õpitakse 10 aastat Prantsusmaal. Õppisime, kuidas torti keerutatakse valges šokolaadis. Meelde jäi, et šokolaadi sai sulatada mikrolaineahjus ja kook pandi iga etapi järel kiirjahutuskappi -15 kraadi juurde. Lisaks õpetati šokolaadi tempereerimist. Oli huvitav, kuidas kõik tooraine pidi olema kindla temperatuuriga ja mõõdeti termomeetriga.
Pärast kooli sõitsime külastama koopaid. Algul kuulasime konnade kõrvulukustavat kontserti. Koopad olid väga põnevad: seal oli 8 erinevat koopasaali.
Pärast koobaste külastust sõitsime koske vaatama. Lisaks saime minna kose kohale koopasse.
Enne oma elukohta tagasi tulekut külastasime veel supermarketit, et osta toiduaineid kuna meie järgmise päeva töö on valmistada õpetajatele eesti toite.
Neljas päev
Täna oli meil Eesti toidupäev: tegime süüa Prantsuse õpetajatele, et tutvustada enda toite. Me pakkusime kartulisalatit, singirulle, täidetud mune, liha-ja kapsapirukaid, kiluvõileibasid, kringlit ning kaeraküpsiseid. Õpetajatele väga meeldis meie toit, võeti mitu korda juurde ning kõige populaarsemad olid pirukad, singirullid ja täidetud munad. Samuti kiidetid küpiseid ja kringlit, samuti meeldisid Kalevi kommid.
Peale lõunat sõitsime Šveitsi Alpidesse loodusparki nimega Juraparc (nimelt on siin sellenimeline mäestik). Nägime seal karusid, piisoneid, kitsesid ja hunte. Lisaks nägime kotkaid, ronki ja kulle – neid oli lausa suur parv. Meelde jäi karu, kes mängis vees kivide ja puidutükkidega ning see, kuidas suurele kitsele tehti pediküüri ning selleks ta uinutati eelnevalt. Kohale oli kutsutud isegi loomapolitsei koos koeraga seda tegevust turvama.
Pärast tulime oma elupaika ning valmistasime kotlette ja kartuliputru.
Kuues päev – esimene vaba päev
Tõusime hommikul varakult üles nagu ka tööpäeval ning hakkasime sõitma Genfi poole, sest meil oli plaanitud seal šokolaadituur. Kohtusime meie väga jutuka ning valjuhäälse giidi Cathriniga, plaanis oli 6 erinevat šokolaadipooid ning 1 kondiitriäri. Deivilile meeldis jutt linna ajaloost, paadiga üle järve sõit (see on seeal nagu meil nt tramm) ning kohvik, mille oli selle päästmiseks ära ostnud kirjanik. Alisiale jäi meelde linna arhitektuur ja maitsev šokolaad. Hugole meeldisid kahurid ja see, kuidas nad õpetaja Karmeniga ühe šokolaadist sümboolse supipaja puruks lõid ning võimalus osta head šokolaadi. Matveile meeldis šokolaad ja ühes poes, kus teenindaja rääkis vene keeles. Tead üllatas, et see suur kogus šokolaadi ei ajanud südant pahaks nagu ka Karmenit, et head šokolaadi on võimalik tõesti palju süüa. Saime linnast lühikese ajaga üsna palju teada ning seda maitsvalt.
Peale Genfi läksime külastama Annecy linna, mida reklaamiti kui Prantsusmaa Veneetsiat, sest seal olid kanalid ja kitsad tänavad ning sama palju turiste. Vesi oli küll oluliselt puhtam ehk täiesti läbipaistev ja samuti värske mägiõhk. Tagasisõit kesti 2 ja pool tundi läbi mägede ning suusakuurortite.
Päev oli huvitav, põnev, uusi teadmisi pakkuv, maitsev, jalgadele väsitav.
Seitsmes päev
Tänane päev algas meil pannkoogihommikuga ja siis alustasime sõitu Alpidesse. Sõit oli üsna pikk, kuid väga kaunis – palju mägesid ja järvi. Mägitee viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Sihtkoht oli Clacier 3000, kus ootas meid 2 gondlisõitu Alpi lumistele tippudele ning kahe mäetipu vahel olevale rippsillale. Hugole meeldis gondli- ja tooltõstukiga sõit, rippsild, vaade ning suveniiripood. Deivilile jäi meelde gondlisõit ning mägede vaade üleval. Alisia meelest oli väga ilus üleval ja Matveile meeldis ka üle kõige mägede vaade üleval. Teale jäi meelde liustiku suurus ja Karmeni meelest pilt kahe mäetipu vahelisest sillast oli hirmutavam kui tegelikult sellest üle minemine.
Mäest alla tulles olid kõigil kõhud tühjad ning otsustasime minna sööma mäe all olevasse Šveitsi retorani, kus meid teenindas Argentiinast pärit meesterahvas. Portsud olid muljet avaldavad.
Edasi sõitsime Monteaux linna, kus oli väga soe ja kasvasid palmid. Deivili meelest oli nagu Hispaanias ning Karmen käis jalgupidi järvevett katsumas.
Õhtu lõppes ühise õhtusöögiga praeguses kodus.
Kaheksas päev
Hommik algas veidi hiljem tavapärasest ja täna oli meil muuseumitepäev. Muuseumilinnaks valisime Besanconi, kus on vanim Prantsuse kunstimuuseum.Hugo meelest oli põnev, Deivili meelest oli huvitav ja ajaloorikas. Alisia tegi rõõmsaks ja meeldisid ajaloolised pildid erinevates kunstistiilides. Matvei jaoks oli huvitav. Teale meeldis mitmekülgsus ja ei tekkinud kunsti üleküllust. Karmenile meeldis kaasaegse sisearhitektuuiri sidumine vana majaga, erinevad sekstsioonid ja paras eksponaatide suurus. Kõik jagasid teistega fotot oma lemmikmaalist.
Lisaks oli tegu Prantsuse kellapealinnaga ning seetõttu külastasime aja muuseumi, kus olid nii kellad kui linna ajalugu omavahel põimitud. Deiviliele meeldis maakera pöördenurga kell, Hugole pakkus huvi 3 suurt gobelääni, Alisiale ja Matveile jäid meelde maalid, Teale meeldis erinevate kellafirmade väljapanek läbi aja, Karmenile jäi meelde suur Besanconi linnamakett oma detailirohkuses ja kullast pärlite ning kalliskividega kell.
Lisask külastasid Tea, Karmen ja Deivil kohalikku katedraali.
Alloleval pildil jookseb Hugo eemale Victor Hugo muuseumist. Nimelt see linn oli ka kirjaniku sünnilinn.
Pärast muuseume saime teada, et kell 2 suletakse restoranid ning me pidime valima kebabi koha, mis oli maitseelamuse mõttes nii ja naa ehk pooltele meeldis ja pooltele mitte. Õhtul käisime grillimas meie kohaliku eestlanna juures, kes meile koolis tõlgib.
Oli pikk ja väsitav nädalavahetus väga erinevate tegevustega.
Üheksas päev
Täna läksime kella kümneks ja meil oli kondiitripäev. Meil oli plaanis õppida tegema ekleere. Ekleere tehakse keedutaignast, täideks tegime keedukreemi ja peale tegime ganachi. Ekleerid õnnestusid väga hästi. Neid oli üsna kerge teha. Deivil õppis pritskotiga kaunistama, Hugo õppis ekleeride pooleks lõikamist, Matvei õppis kaunistama, Alisia õppis vaniljekauna kohta teadmisi. Tema oli ekleere teinud ka varem praktikal.
Lõunat sõime kooli restoranis, et õpilased saaksid meie peal oma oskusi rakendada. Õpilastel oli keeruline meid teenindada, sest ei saanud otse suhelda ja nad olid üsna närvilised. Toit oli maitsev ja kõhud said täis.
Koolipäev oli täna pikk ning pärast käisime ainult kaubanduskeskuses.
Kümnes päev
Tänane päev oli kokaklassis. Päev algas meil klassis sünnipäevalauluga meie tõlgile ja abiõpetaja Renatele, kellel oli sünnipäev. Täna oli restoranimenüüs täidetud munad salatiga ja praetud merluus kevadiste köögiviljade ning porgandipüreega. Alustasime munade keetimisest, Seejärel tegime ise majoneesi. Majoneesi tegemisel me ei kasutanud miksrit, vaid pidime ise väga tugevalt ning kiirelt segama. Käed väsisid ära ning Deivilil hakkas isegi õlg valutama. Seejärel surusime munakollase läbi sõela majoneesi hulka. Edasi läks täidetud munade tegemine nagu Eestis: pritskotiga munade täitmine ning seejärel salatiga serveerimine.
Lisaks koorisime ja lõikasime peeneks porgandit ning valget redist, puhastasime suhkruherneid, šarlottsibulat, peterselli, kevadsibulat.
Me tegime koostööd prantslastega. See oli huvitav, kuid raske, sest osade paarilised ei rääkinud inglise keelt. Prantsusmaal ei tohi olla telefoniga tunnis – selle peab panema õpetaja lauale kasti. Lisaks ei tohi olla koolis mütsi ja kapuutsiga.
Kuna hiljem sadas vihma ja kõik olid üsna väsinud, siis otsustasime teha koduse päeva puhkamiseks ning söögi valmistamiseks. Enne kojutulekut külastasime veel kohalikku saia- ja koogipoodi ehk boulangeri’d, et osta saia ning leida erinevusi Eesti ja Prantsuse küpsetiste vahel.
Üheteistkümnes päev
Täna olime kondiitriklassis ja küpsetasime Tarte Theo nimelist kooki. Tegelikult oli tegemist maasika- ja mustikatordiga. Tegemist oli liivataigna põhjaga, mida surlliti kahe paberi vahel, kasutati taignasiili õhuaukude tegemiseks, et tainas ei paisuks ahjus. Taigna sisse panime mandlitäidise. Küpsetasime ja seejärel kaunistasime maasikate ja mustikatega ning katsime need želeeglasuuriga ning ääred kaunistasime vahukoorega. Kõige rohkem meeldis koogi kaunistamine ja taignasiili kasutamine.
Prantsuse koolis minnakse oma tööd näitama direktorile ning esitlema oma toodet ning täna tegime seda kõik koos. Direktorit ei olend ja seetõttu esitlesime kooke direktori sekretärile.
Pärast sööki sõitsime juustuhoidlasse. Siin on ühe kuulsa juustu piirkond, mille nimi on Comte’. Juustuhoidla asus vanas sõjatunnelis. Tegu oli suure ja kõrge kohaga, kus oli hoiul 10 000 juustu. Juustuhoidlas oli äärmiselt tugev ammoniaagihais, mis oli meile üsna talumatu. Juustu hooldasid robotid ning mõni juust laagerdus seal kuni 3 aastat. Juust oli maitsev, tugeva maitsega, soolane. Meile demonstreeriti ka juustust proovide võtmist.
Koju jõudes tegime juustupäeva lõpetuseks fondüüd ehk sulatatud juustu saia, salati ning singiga.
Kaheteistkümnes päev
Tänane päev algas kohalikku juustutöökotta, et näha, kuidas valmistatakse kohalikku kuulsat juustu. Suurtes kateldes keedeti piima, pidevalt segati kuni tekkis kohupiimalaadne puru. See koguti kokku ja suruti vormi sisse, mis viidi hoidlasse laagerdama kuni 2-3 aastat. Lisaks ostsime selat kaasa juustu. Juustu lõigati laseri ja giljotiiniga täpselt soovitud kogus suurest kerast.
Siis läksime kohtumisele kohaliku kooli direktoriga, et viia talle hüvastijätukingitus ning süüa eile tehtud kooki. Üldine arvamus oli, et maasikatega tort oli parem. Õpilased said jagada oma kogemusi.
Edasi külastasime kohalikku turgu. Turg oli veidi erinev kui Eestis. Tegu oli üsna väkise turuga, kus müüdi nii riideid kui kohalikku toitu.
Seejärel hakkasime taas sõitma Šveitsi poole, et külasrada Neutchateli linna vaatama sealset lossi, kirikut ja sõita funikulööriga mäkke. Linn oli väga ilus: värviline, kujusid täis ja rikkaliku arhitektuuriga. Jalutasime vanalinnas ning siis läksime sõitma trammi ja rongi beebiga ehk funikulööriga.
Algul sõitsime veidikene – 400 meetrit mäkka ja alla tagasi. Sellest jäi meile väheks ning me sõitsime pikema ja kõrgemale sõitvat otsima. See sõitis 10 minutit kõrgele mäkke, kust avanes hingemattev vaade üle järve mägedele.
Täna oli Matvei sõnul huvitav ja väsitav, Alisiale ja Deivilile meelsid üle kõige funikulööriga sõit. Hugole meeldis üle kõige vaatetorn mäe otsas.
Lahkumispäev
Prantsusmaal oli reede ehk 8. mai püha (Teise Maailmasõja võidupäev) ning meie praktika sai seega neljapäeval läbi ja reedel oli ees kodutee. Plaan oli enne lennujaama minekut kasutada päeva tutvumaks Genfi botaanikaaiaga. Saime Genfi sõidul imetleda viimaseid kauneid vaateid mägedele.
Genfi botaanikaaed oli väga mitmekesine ning lisaks taimedele olid seal ka kitsed, lambad, pardid ja flamingod ning krooksuvad konnad. Ilm oli ilus ja parajalt soe. Pärast mõnusat jalutuskäiku ootas meid lennujaama sõit, rendiauto tagastamine (tänasime autot, et meid sõidutas) ning siis pikk ja väsitav kodutee läbi Helsingi.
Tallinna jõudsime kell 1 öösel. Lennujaama olid vastu tulnud vanemad ja toimusid õnnelikud taaskohtumised. Tänulikud vanemad olid meeles pidanud ka õpetajaid, kes said nii lilled kui kommikarbi.
Tänus Erasmusele selle suurepärase ja rikastava võimaluse eest!
