Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Õpiränded toimuvad Euroopa Liidu programmi Erasmus+ toel.

Oulu õpiränne Arendus ja Suunajuhid

20. november

Kogunesime oma grupiga lennujaamas kell 8.30. Kahjuks selgus, et hooajalised viirushaigused olid oma osa võtnud ning kahandanud meie reisiseltskonna 4 liikmeliseks. Lennuki väljumine pidi olema kell 10.35, kuid praktiliselt kohe peale turvakontrolli läbimist selgus, et lend on üle tunni edasi lükatud. Lennujaam on muidugi parim paik, kus oma aega veeta, kuid ärevaks tegi tõsiasi, et meie maandumise vahele Helsinkis ja edasilennust Oulusse jäi napid 12 minutit. Maandudes selgus loomulikult, et Oulu lennuki värav on teises terminali otsas ning see sprint, mille ette võtsime, oleks au teinud ka täisverd sportlasele. Siiski jõudsime napilt lennule ja lootsime, et sellega päeva teravused lõppesid.

Oulus, kohe kui telefonid taas levisse jõudsid, saime sõnumi, et meie küll oleme Oulus, aga äraantav pagas otsustas Helsingisse jääda. Muid viperusi päevajooksul siiski ei olnud ning bussisõit hotelli ja majutus sujus tõrgeteta. Jõudsime ka lühikese jalutuskäigu ning õhtusöögi teha linnas ning enne kui õhtut oma tubadesse veetma läksime jõudsid ka kohvrid meile järgi. Lõpp hea, kõik hea.

21 november

Hommikul võttis meid vastu karge talveilm. Meie hotellist on ca 10 minuti jalutuskäik peahoone juurde, kus kell 9.00 võttis meid vastu Miia, kes on välissuhete koordinaator. Meie grupiga liitus ka õprändel Helena Prantsusmaalt. Esmalt anti meile üldine ülevaade keskusest ja aktuaalsetest teemadest. Paar aastat tagasi võeti vastu Soomes seadus, millega tõsteti kohustuslikku hariduse iga 18 aastani. Kui mõte on iseenesest hea (ja ka meil Eestis arutelul) siis väljakutse on kutsekoolidele see, et koormus haridussüsteemile on kasvanud aga rahastust ei anta Soomes mitte õppima asumise järgi vaid tagantjärgi. Koolidel seadusemuudatuseks valmisolekut ei olnud. Kutsekoolidesse jõuab palju rohkem suurema toevajadusega õppijaid. Näiteks on hetkel Oulu Luovis 17 Telma kursust, mis on sisuliselt Astangu KT kursused. Kursused on aga siin 3 aastased. Üldse on Luovi esindatud 30-s kohas üle Soome, siiski osades kohtades on tegu mõne kutsekooli juures olevate gruppidega, mitte eraldi koolidena. Ka on olemas satelliitõpe, kus õppetegevus toimub läbi vebi. Õpilastel on kohapeal toeks Luovi palgatud tugiisik. Sellist õpet viljeletakse aga ainult erijuhtudel, kui ei ole võimalust õpilast mõnda Luovi keskusesse õppima tuua. Palju õpet ei toimu keskuse ruumides vaid pigem eelistatakse praktilist õpet majast väljas ettevõtetes. See, millal õpilane majast välja läheb, oleneb õpilasest. See võib toimuda juba esimesel õppeaastal aga ka hiljem. Õppetöö korralduse ajaline mõõde on nagunii Soomes keeruline teema, kuna vastuvõtt ja lõpetamine ei ole seotud konkreetse kooli algusega vaid vastuvõtt toimub aasta läbi. Uusi õpilasi võetakse vastu 5 korda aastas ja lõpetamisi toimub aasta läbi iga kuu viimasel reedel. Ka õppegruppides on õpilased erinaval kaugusel oma õppetööga. Sellise õppetöö aluseks on individuaalne õppekava, mis tehakse igale õpilasele. Õppeplaan vaadatakse üle vajadusel või vähemalt 3 korda aastas koos õppenõustajaga. Sisendi annavad aga kõik meeskonnaliikmed. Õppimisel pole oluline ajaline mõõde vaid see, et õppekavas sisalduv on omandatud. Seetõttu 3 aastane õpe võib reaalses kujuneda nii lühemaks, kui ka pikemaks. Igal õpilasel on ümber oma meeskond, mis koosneb õppenõustajast, õpetajast (erialaõpetaja) rühmajuhendaja/abiõpetaja (on ühes rollis) tööhõivespetsialist, karjäärinõustaja, tugispetsialist, noorsootöötaja. Rehabilitatsiooni teenuseid keskus ei paku, kuid vajadusel aitavad teha koostööd KOV-iga teenuste saamiseks. Lisaks tehakse koostööd lähedastega ja teiste tugikeskustega, SKA-ga, Töötukassa jne asutustega. Teenusevajaduse hindamiseks on siiski majas näiteks psühholoog. Õpilaste sisseastumisel kasutatakse RUORI hindamismetoodikat, mille on Luovi ise välja töötanud. Metoodikaga hinnatakse õpilase tugevusi ja vajadusi, täpsemalt 4-s osas – enesejuhtimine ja motivatsioon; õppimise ja töötamise oskus; koostööoskus (sotsiaalsed oskused); igapäevaeluoskused. Täpsemalt kuuleme sellest homme.

Pärast lõunat tutvustas üks TELMA (KP) õppija oma õpet. Õppe eesmärk on õpilaste igapäevaoskuste viimine tasemele, kus ta saab oma võimete piires olla täisväärtuslik ühiskonna osa. Keskendutakse õpilase tugevustele ja konkreetsete lihtsate oskuste arendamisele, millel võib järgneda tööleasumine näiteks osakohaga lihttöödel. Luovil on leping Oulus asuva Zeppelini kaubanduskeskusega, kuhu on renditud ka ruum õpilaste jaoks. Õpilased kogunevad hommikul Luovi ruumis ja sealt koos juhendajaga minnakse erinevatesse poodidesse abitöödele. Näiteks pannakse välja kaupa Prismas, pestakse bowlingu kuule keeglisaalis, samuti tehakse tööd kirbuturul (kaltsukas). Teiseks tegevuseks on keeleõpe Oulu rahvusvahelises koolis, kus ta õpib Soome keeltja samas oli tugiisik algklassides. Ta lootis sinna kooli ka peale lõpetamist tööle saada. Üks päev nädalas on ka igapäevaelu oskuste õpe Luovi keskuses.

Päeva kolmandas osas tutvusime IT õppega. Õpetatkse 3 valdkonda – programmeerija/koodikirjutaja, it tugispetsialist ja elektroonik. Elektroonika õppes tutvusime kahe õpilasega, kes oma välimuse poolest oleks võinud olla vist vennad. Alguses aeglasele stardile järgnes ehe vabas vormis esitlus selle kohta, mida nad õpivad. Peab märkima, et miskipärast enamus näidatud asju ei töötanud. Õpetaja ütles, et see pole probleem vaid veel ülesanded, mida lahendada.

Tööpäev lõppes õpilaskodus. Kohti on õpilaskodus 120, õpilasi aga majutus ca 80. Tuppa majutatakse 2 õpilast, aga saab elada ka üksinda, kui see on põhjendatud. Iga korruse peal on ühisköök aga tubades on ka mikrolaineahi ja külmkapp. Õpilaskodu on õpilastele tasuta, muus osas kord on sarnane Astangule, keelatud on suitsetamine, narkootikumid ja alkohol. Ebakainelt tulles õpilaskodusse, saadetakse õpilane koju, kui seisukord võimaldab. Kui ei võimalda, siis lastakse kohapeal välja magada. õpilaskodus peab olema kell 10, õhtuti käib tubades kontroll, et õpilased õigel ajal magama läheksid. On eraldi nimekiri, õpilastest, keda kontrollitakse ka peale öörahu, et nad ei oleks arvutis.

Päeva lõpus paluti meid ühisele õhtusöögile. Õhtusöögile liitus ka prantsusmaa külaline ning saime vahetada kontakte, et arutada edasist koostööd õpirännete osas Prantsumaale.

22 november

Tänane päev algas Astangu tutvustamisega rahvusvaheliste suhete juhile, innovatsioonijuhile ja arendusspetsialist-analüütikule ja peadirektorile, Helsingist läbi veebi liitus ka peadirektori asetäitja. Täpsemat ülevaadet me siinkohal Astangust andma ei hakka.

Järgmises päevakorra punktis andis arendusspetsialist-analüütik ülevaate milliseid andmeid teenuse kvaliteedi analüüsimiseks kogutakse. Kutseõppes on olemas riiklikud küsimustikud alustavale ja lõpetavale õpilasele. Telma ja Tuva õpilastele (meie KUVA ja KT) jaoks on enda väljatöötatud küsimustikud, mis on lihtsamad. Riiklik küsmustik toimub läbi Vipunen nimelise keskkonna, mis võimaldab andmeid pärast vaadelda ja ka võrrelda muude kutsekoolidega. Jälgitakse põhinäitajaid, mis on juhtimisalusteks. Nendeks on kliendi rahulolu, avatud tööturule liikujate hulk ja töökohaga rahulolu ning töötajate rahulolu. Tööriistaks on tasakaalu tulemuskaart. Seal toimub mõõtmine läbi 4 aspekti: finantsvaade, kliendivaade, protsessid ja organisatsiooni areng. Kasutatakse programmi Power BI, mis on väga hästi jälgitav ja annab hea visuaalse ülevaate kogutud andmetest. Tagasiside tulemusi reflekteeritakse meeskondades, kuhu on kaasatud ka õppijad. Klientidele on suunatud ka rahuloluküsimustik kooli poolt pakutavatele tugiteenustele.

Peale päeva esimest osa lõunatasime ja külastasime samas kõrval korraldatud jõuluturgu. Jõuluturg on sarnane Astangu omale, kuid väiksem ja peamiselt olid seal esindatud Luovi enda õppe toodetud tooted, lisaks mõni asutus väljastpoolt. Kohtasime ka laadal Jõulutaati koos memmega, kes hea meelega tegid meiega pilti.

Laadal vestlesime puiduõpetajaga. Puiduõpe toimub ühes rühmas lähedalasuva kutsekoooli ruumides. Rühmas on segamini eri aegadel alustanud õpilased. Peamiselt käib praktiline töö paarides, kus on alles alustanud ja lõpujärgus õppega õpilane. Võimalusel käiakse töötamas ka ettevõtetes.

Pealelõunal jätkasime rahvusvahelise tööga. Kuna Luovi kaalub EPR-ga liitumist, siis liitus meiega läbi neti Veronika Kaska, kes andis peadirektorile ülevaate, mida me organisatsioonis teeme ja mis infot saame. Luovi omalt poolt soovitas meil liituda EFVET – (euroopa kutseharidus foorum), kus on liikmeteks väga paljud euroopa kutsekoolid ja ka 5 kutsekooli Eestist. Luovil on ka akrediteering Erasmus+ ga. Õpiränded on integreeritud õppe sisse. Koostööd tehakse erinevate euroopa riikidega aga partner on ka Kanadas. Selleks on kasutatud sellest aastatst tekkinud üle euroopa piiride võimaldatud rännete. On ka muid projekte, näiteks Luovi globaalne haridus, mille raames tehakse koostööd näiteks ka Aafrika riikidega. Aafrikas üritatakse üles ehitada Soome kontseptsiooni kutseõppe läbiviimiseks erivajadusega inimestele.

Päeva eelviimane osa käsitles arendusprotsesside juhtimist. See käib läbi Luovi Sparring süsteemi. Süsteemis toimub erinevate osaliste poolt protsesside planeerimine ja arendus ilma ametiastmeid arvestamata (samal tasemel). Eelis on see, et arendus viiakse läbi rohujuure tasandil ja seetõttu on välistatud juhtimine läbi liidergrupi vaate.

Päeva viimane tutvustus toimus HOKS metoodikast, mis on on õppija ühtne tegevuskava, kus on kirjas nii õppetegevus, meeskond, kes õpilasega tegeleb, toetused, mida õpilastele pakutakse, aga ka õppija oskused nii eriala kui ka sotsiaalses vallas. Kuna õppesse on võimalik asuda aastaläbi ja rühmades on eri kaugusel õpilased segamini, siis on igal õpilasel sisuliselt individuaalne õppekava. See ei ole omane ainult Luovile vaid tegu on riikliku süsteemiga kutsehariduses. HOKSi koostamine toimub meeskonnas, kuhu kuuluvad õppija, rühmajuhendaja/abiõpetaja, põhiõpetaja ja õppenõustaja, tööhõivespetsialist ja vastavalt vajadusele tugimeeskond. Kogu meeskond on ka plaanis kirjas ja kõigile meeskonnaliikmetele on ka tagatud ligipääs kavale. HOKS kava luuakse sisseastumisel ja seda täiendatakse 3 korda aastas või vajadusel tihemini. HOKS-is sisaldub ka õppetööpäevik koos tulemustega. Hindeid ei panda vaid kirjeldatakse saavutatud pärdevuspuktidega omandatud kompetentse. Pädevuspunktid on sarnased meie EKAPitele, samas kirjeldavad need saavutatud taset, mitte läbitud tundide mahtu. HOKS on ainuke dokument õppija kohta, kuhu kantakse ka õppetöövälised tegevused, näiteks õpilaskodu, vabaaja tegevused jne.

Tagasiteel Hotelli kohtasime Astangu endist õpetajat Aet Kala. Rääkisime maast ja ilmast ja lõime talle kontakti Luoviga õpetajaametisse kandideerimiseks.

Intensiivse päeva lõpetasime hotelli restoranis aurava kalasupitaldriku juures. PS, mõned sõid tegelikult ka majaburgerit.

23 november

Tänane päev algas kell 3, kui hotelli ümber öösel sadanud lund lükkama hakati. Kell 8.15 ootas meid hotelli ees juhiga minibuss, mis viis meid Luovi Muhose üksusesse. Muhos on 35 km kaugusel Oulust, kus õpetatakse logistikat, maamajandust, autoremonti ja ka ehitusviimistlust.

Kõige esimesena viidi meid simulaatori juurde, kus kõik saime proovida, kui “lihtne” on laadida metsaveoautole peale palke. Seejärel liikusime läbi maja ja tutvusime autoremondi, suurveokite ja väikeliikurite remondi ja hoolduse töökodadega. Peale väikest kohvipausi nägime logistikute ladu ja loomapidamise ruume. Keskuses suuri loomi ei peeta, selleks on koostöö lähedalasuva farmiga. Keskuses on ruumid koerte hoolduseks ning ruum, kus on väikeloomad – üks madu, rotid, hamstrid, sisalik ja akvaarium. Eesmärk on õpetada õpilastele loomade hooldamist. Loomadega samas majas asus põllumajandusmasinate töökoda, ruum maastikuhoolduse õppele ning sise- ja välisviimistlejatele. Viimasena kampuses on veel hoone TUVA ja TELMA õpilastele. Ekskursiooni ja lõuna vältel rääkisime ka õppetöösse puudutavat. Õpetajate tööajas on 75% planeeritud õppetööle ning 25% on jäetud õpetajatele paberitööks ja muudeks ülesanneteks. Viimast võib teha ka kodukontorist. Õpetajal on kutseõppes 28 tundi nädalas ja TUVAs ja TELMAS 24. Õpetajal on 12 nädalat puhkust. Esmaspäev algab õpilastele kell 12 ja reedel lõppevad tunnid ka kell 12. Muidu algab õppepäev kell 8.00. Rühmajuhendaja ja abiõpetaja amet on ühendatud, mis tagab rühmajuhendaja seotuse õppetööga. Seda kiidavad ka kõik meeskonnaliikmed. Kõige suurem väljakutse on õppijate madal motivatsioon. Seetõttu on probleemiks madal õppijate rakendumine avatud tööturul, mis jääb ca 36% juurde.

Päeva teisel poolel tutvusime maastikuhoolduse õpilastega, kes langetasid puid lähedalasuva kämpingu alal. Õpilastega olid metsas koos õpetaja ja rühmajuhendaja. Kasutati erinevaid traktorid, ATV-sid ja muid masinaid. Reegel oli, et töö teevad ära õpilased, seda nii saagimisel, kui ka masinate juhtimisel. Õpilasi oli ca 10. Õppijatel oli kogu vajaminev turvavarustus, töötajad eristusid teist värvi jope poolest. Langetatud puude tüved pidid saama endale Luovi. Ladvaosast tegi kämpingu omanik küttepuid ning oksad kogusid õpilased kokku ja need pidid minema purustamisse ja hiljem suusaradade põhjadeks. Päeva lõpus sõidutas minibuss meid lennujaama, kus jäi piisavalt aega omavaheliseks aruteluks ja blogi täiendamiseks. Seekord lennud väljusid õigeaegselt ning natuke enne kella 10 õhtul olime kõik õnnelikult koos oma kohvritega tagasi Eestis.

Gureak kaitstud tööga

Esmaspäev 6 nov.

Meie reisiseltskond kogunes kella 11-ks lennujaama, kus esimese hooga lendasime Münchenisse. Peale väikest lendu viis raudlind meid aga juba Bilbaosse Baskimaal Hispaanias. Otse terminalide ees ootas meid buss, et viia juba lõplikku sihtkohta Donistiasse /San Sebastiani. Kohale jõudes majutusime peale väikest jalutuskäiku Hotell Ilunioni ja sellega oli meie reisi esimene päev lõppenud.

Teisipäev 7 nov.

Natuke enne üheksat jõudsime Gureaki peakorterisse , kus meid ootas ees õppejuht Zigor. Päeva esimeses pooles tutvustas ta meile keskuse ajalugu ja tegutsemise põhimõtteid. Keskuse ajalugu on pea 50 aastat pikk. 1970-date keskel otsustas erivajadustega inimeste lastevanemate liit luua erafirma, mis toimib nagu iga teine ettevõte, kuid kus enamuses töötavad erivajadusega inimesed. Tööd alustati kahes kohas ja tegevusalaks oli tööstustootmine. Tegevusala põhiajendiks oli vanemate seotus oma töö kaudu selle alaga. Tööstus on Gipuzkoa provintsis, kus Donistia asub, väga arenenud. Tänasel päeval on keskuseid (tootmisüksuseid) üle provintsi ja põhimõte on, et erivajadusega töötaja saaks käia tööl kodust igapäevaselt ühistranspordiga ja mitte kaugemalt kui 20 km raadiusest. Tänaseks on kasvanud välja nendest 2-st kohast 6000 töötajaga piirkonna üks suurimaid tööandjaid. Tegevusvaldkondi on 4 – Tehnoloogiatööstus ; turundus (reklaamindus); teenindus (aiandus) ja koolitus.

Koolitus on kõige uuem osa, mis on põhimõtteliselt duaalsüsteemi kutsekool – nädalast õpitakse paaril päeval teooriat ja ülejäänud aeg tehakse praktilist tööd teistes valdkonna töökodades.

Gureaki 6000-dest töötajast 83% on erivajadusega. Erivajadused jaotuvad intellektipuude, psüühikahäire, füüsilise puude ja sensoorsete puuete vahel. Ei tegeleta vaegnägijatega. 17%, kellel pole erivajadust, jagunevad juhendajate, õpetajate ja juhtiva personali vahel, sh ka insenerid, kelle ülesanne on teha tootearendusi. Samuti ka müügiosakond. Gureak on mittetulundusühing, kuid nad peavad olema jätkusuutlikud. Kõik tegevusvaldkonnad peavad ennast ise ära majandama pikemas perspektiivis. Riigi või kohaliku omavalitsuse rahastus on 20% kogu keskuse eelarvest. Ise on nad uhked, et iga riigi poolt antud 1 euro kohta annavad nad riigile tagasi üle 2 euro maksudena. Kui ajalooliselt pakuti tööstuse suunas peamiselt allhanget koostamise vallas, siis praeguseks pigem üritatakse pakkuda terviklahendusi, kus ise toodetakse detailid ja siis koostatakse need. Praeguseks suurimaks omanikuks on siiani Lastevanemate liit, kuid lisaks neile kuulub omanike ringi ka provintsivalitsus, linnavalitsus, Ilunioni korporatsioon ja üks kohalik pank. Ilunion on samuti seotud erivajadustega osaliselt, kuid tegeleb vaegnägijatega. Näiteks kuulub neile ka hotell, kus me ööbime.

Päeva teises pooles külastasime koostetsehhi, kus valmistatakse juhtmeköidikuid. Näiteks oli liin, kus toodetakse juhtmeid autotööstuse esilaternate jaoks. Lindil liiguvad rakised, töötajate eest läbi ja iga töötaja lisab sinna oma komponendid. Lindi lõpus juhtmeköidik testitakse ja siis pakendatakse. Iga töötaja ees on ka pilt ning juhend mida ja kuhu ta peab panema. Teises tsehhi osas olid töölauad, kus suurema võimekusega töötajad koostasid lifti elektrikilbi juhtmeid. Töö käib tiimides, kus on erineva tasemega töötajad. Tugevamad tegelevad keerulisemate ülesannetega ja nõrgemad lihtsamatega. Enamik töötajaid on palgalised, kuid leidub ka neid, kes alles õpivad, või saavad tööteenust. Lepinguline töötaja peab saama täistööaja eest vähemalt miinimumpalga, mis on veidi üle 1000 euro kuus. Töö on 40 tundi nädalas, 8.00…17.00-ni. Lisaks 8 tunnile tööajale on 3 puhkepausi ja lõuna. Kahjuks ei lubatud siseruumidest pilte teha, kuna kaitstakse oma töötajate privaatsust. Kes soovib võib vaadata lingilt tutvustusvideot.

Peale külastuse lõppu suundusime Zigoriga lähedalasuvasse ülikooli lõunale ning sellega oligi päeva ametlik osa lõppenud. Õhtul kell 20.00 oodati meid aga kõiki vanalinnas asuvasse restorani õhtusöögile. Enne seda tegime tööd – 36 e-maili päevas on täiesti tavaline. Kui meilid vaadatud ja vastatud, tutvusime hotelli lähiümbrusega ja vaatasime ka ookeani üle.

Õhtusöögi lähenedes sõitsime bussiga paar peatusevahet mööda rannikuäärt vanalinna ja tutvusime sealse meluga. Kui olime kirikus patud andeks palunud ning ka kohaliku turuga tutvunud oligi kell ja kõht ühel nõul. Õhtusöök möödus lõbusalt vesteldes, lisaks Zigorile oli meiega liitunud veel kaks töötajat. Õhtu lõpetuseks nautisime väikese vihmaga jalutuskäiku tagasi hotelli.

Kolmapäev 8 november

Päev algas taas kell 9.00 Gureaki keskuses. Kuna jõudsime kohale varem tutvusime keskuse aiaga. Keskuses on neli maja, mille vahele jääb ristikujuline hoov. Hoov on pealt kaetus katusega ning selle all kasvavad igasugused taimed, näiteks banaanid ja palmid. Lisaks on seal paar väikest veesilma kaladega. Sellest tekkis võrratu idee, et ka Astangu hoovile võiks katuse peale ehitada ja sinna teha palmide ja tiigiga talveaed. Talveaia algatuseks panime tasku paar palmiseemet, mis nurupeal vedelesid.

Kuna Zigor pidi täna osalema Gureaki “strateegiapäeval”, siis meid võttis kell 9 vastu Nerea, kes töötab samuti koolitusosakonnas. See osakond on keskuse kõige uuem ja selle eesmärk on valmistada inimesi ette tulevaseks tööpõlveks. Ise nad jagavad õppe eri staadiumitesse lepingute järgi, mida õpilastega tehakse. Kõige madalam leping sarnaneb kõige enam Pikaajalise kaitstud tööga. Teise etapi leping sisaldab juba pooles osas tööd ning pooles osas õpet, ning viimane leping on juba sisuliselt täistöökoht aga õppeüksuse järelevalvega. Aeg, mis igale osale kulub on individuaalne ja võib ka olla, et jäädaksegi esimesse etappi. Ühine on aga see, et tehakse vajalikke asju, valmivad tooted ja/või teenused on tellitud. Näitena viidi meid video ja kommunikatsiooni tiimi juurde, kelle ülesanne on filmida üles ja kokku lõigata keskust tutvustavad videod ning ka kajastada keskuses toimuvat. Hetkel oli tiimis juhendajale lisaks 3 töötajat, tavapäraselt pidi tiimi suurus olema 2 võrra suurem. Näiteks on nende tehtud ka eile lisatud tutvustus video. Samuti tutvustati meile samast õppe poolelt aiandusmeeskonda. meeskonna üheks ülesandeks on hoolitseda kogu keskust ümbritseva aia eest. Lisaks Gureaki aiale oli neil leping ka ülikooliga, kus me lõunatame ning ka näiteks eraaedade omanikega. Tegeleti nii aedade hooldamisega – niitmine, riisumine, pügamine aga ka uute taimede istutamisega. Ülikooliga on koostöö tegelikult suurem, ka sööklas töötavad Gureaki kliendid.

Teine suur osa, millega tutvusime oli turundusosakond. Näiteks pakub Gureak teenust baskimaa haiglatele, kus nad digitaliseerivad haigete haiguslugusid. Samuti näiteks transkribeeritakse kohtu arutelusid. On ka leping lennukompaniiga, kelle puhul hallatakse kogu preemiapunktide süsteemi ning lahendatakse ka e-kirja teel ja telefonis saadud kaebuseid. Tegelikkuses küll Gureaki töötajad hindavad sisse tulnud kõne puhul olukorra tõsidust ja lahterdavad need kategooriatesse. Ainult kõrgema kategooria kõned suunatakse edasi lennukompanii juhtumikorraldajate poole. Töö toimub 24 / 7 ning tööd tehakse ka kodust olenevalt millises vahetuses töötad. Selles osakonnas töötasid peamiselt füüsilise puudega töötajad või siis psüühikahäirega kliendid kelle haigus ei sega mõtlemis- ja otsustusvõimet. Päeva lõpetasime trükikojas, kus toodetakse erinevaid trükiseid, reklaame aga ka näiteks tanklaketi ja muid kliendikaarte. IT osakonnas töödeldakse klientide avaldused, trükikojas trükitakse personaliseeritud kaaskirjad, millel kleebitakse samas valmistatud kliendikaardid ning pakendatakse need ka ümbrikusse. Pakendamine käib liinil, kus arvuti fotosilmaga kontrollib, et ümbrik, kiri ja kaart on kõik ühe ja sama inimese oma. Samuti pakendati seal osakonnas näiteks kottidesse spordivõistluste osavõtjaauhindu. Meile selgitati ka seda, et tööde – lepingute valimisel ei lähtuta lepingu hinnast vaid sobivusest ja pikaajalisusest. Kiirele ühekordsele aga tasuvale tööle eelistatakse alati pikaajalisi aga võibolla rahaliselt mitte nii häid töid. Tähtis on töötajate jaoks stabiilsus.

Peale lõunatamist ja hotelli tagasi jõudmist otsustasime linna edasi avastama minna. Donostia või siis SanSebastian asub lahe kaldal ning on ümbritsetud mägedega. Ühe mäe otsa saab sõita funikulööriga ning nautida vaadet. Otsustasime selle ära proovida, kuid kohapeal selgus, et novembris on just kolmapäev see, kui raudtee on kinni. Vast homme siiski õnnestub see soov teoks teha. Teiseks otsustasime vaatama minna teiselpool lahte vanalinnas asuvat Akvaariumi nimeist asutust. Et teemaga end kurssi viia, otsustasid enne seda kaks hüljest ka ookeanivee soolasust proovida.

Kui juursed kuivad ja meresool nahal pärlendamas võtsime suuna Akvaariumisse. Tegu on väikese meremuuseumi ning merekalade akvaariumite kooslusega. Suurimast akvaariumist sai ka tunneli kaudu läbi jalutada.

Peale akvaariumit proovisime röstitud kastaneid ning tutvusime edasi vanalinna ning seal asuvate turistilõksudega.

Neljapäev 09.november

Tänane päeva nagu ikka algas kell 09.00 Gureakis. Tänane päev oli pühendatud Itinerary osakonnale. See on osakond, kes tegeleb kliendiga tema esimestel sammudel Gureaki tulles. Esimesena peab klient esitama avalduse koos kõigi oma andmetega kaasaarvatud oma diagnoosiga. Edasi suunatakse klient ühele kuuest nõustajast, kes lepib kliendiga aja kokku vestluseks. Vestlusel selgitatakse välja kliendi keskselt tema soovid ja unistused oma töö suhtes. Nõustaja uurib kliendi eelnevalt ajalugu, kas ta on eelnevalt tööl käinud ja milline on tema haridus jne. Analüüsitakse kliendi oskusi ja vastavalt sellele suunatakse ta vastavasse kohta. Selleks võib olla tööharjutus keskus, kus kliendid õpivad tööelu. Samm-sammult harjutatakse tööl käimist, lihtsamate ülesannete tegemist jne. See periood võib kesta ka tööelu lõpuni. Tegemist on teenusega, mida osaliselt rahastab valitsus. Teine võimalus on see, et nõustaja saadab kliendi treeningprogrammi, kus toimub 50% teoreetilist tööd ja 50% praktiseerimist. Kui selgub, et klient on ülesanded piisavalt selgeks saanud, siis ta liigub edasi avatud tööturule. Kolmandana ongi võimalik nõustajal saata klient otse avatud tööturule, kui tal on selleks olemas piisavad oskused.

Edasi me külastasime ühte treeningprogrammi, mis toimub kaks korda aastas. Programm on orienteeritud Aspergeri sündroomiga inimestele, kus selgitatakse välja kliendi oskused. Hetkel oli selles grupis 3 klienti. Nelja nädala jooksul antakse klientidele erinevaid ülesandeid, mis on seotud tarkvara arenduse ja kodeerimisega. Näiteks esimesel nädalal on neil vaja kokku panna robot ja sellele programmeerida erinevaid tegevusi. Näiteks kuidas robot tunneb ära värvid ja ütleb, mis värvi mingi asi on. Või siis oli selline ülesanne robotile programmeerida otse liikumine, seinast 30 cm kaugusele seisma jäämine, ümber pööramine ja siis tooli ümber ringi tegemine. Seal olevad kliendid olid väga andekad ja kahe päevaga olid nad ära teinud suure töö.

Järgmisena tehti meile presentatsioon avatud tööturu rühma poolt. Nagu meie keskuses on tööhõive talitus. Avatud tööturu tiimi töö on suhteliselt sarnane meie tööhõive talituse tööga. Nad ise otsivad tööandjaid või tööandjad pöörduvad nende poole, et palgata endale erivajadusega inimest. Nimelt on Hispaanias seadus, et iga 50 töötaja kohta peab ettevõttes töötama vähemalt 1 erivajadusega inimene. Seetõttu pöörduvad firmad nende poole, et palgata erivajadusega inimesi. Pärast nende või tööandjate pöördumist ettevõtte poole toimub töökoha analüüs, kus Gureaki töötajad (Job Coaches) lähevad töökohal ja analüüsivad töö protsesse ja mõtlevad, kuidas seda mugandada erivajadusega inimesele. Valitakse välja mõned kandidaadid, kes võiks sellele kohale sobida ja ühele neist pakutakse seda tööd. Siis tehakse vastavad kohandused, et klient saaks seal tööle hakata. Kohandused on näiteks tööprotsesside lihtsamaks muutmine, vajadusel pildid tööülesannetest jms. Seejärel hakkab töötaja koos kliendiga käima töökohal tööl. Ta õpib koos kliendiga töö selgeks ja toetab teda selle juures. Vastavalt vajadusele kas üks päev või näiteks kuni kaks nädalat. Pärast seda eemaldus järk-järgult ja kliendi toetamine jätkub probleemide ilmnemisel või kord aastas uuritakse firmast, kuidas kliendil läheb. Selline toetus jätkub kuni kliendi tööaja lõpuni. Hispaanias sõlmitakse tööleping erivajadusega inimesele kuni 3x üheks aastaks ja pärast seda on võimalus saada tähtajatu tööleping. Edulooks loetaksegi seda, kui klient on saanud tähtajatu lepingu, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et tööturult välja langemisi hiljem ei oleks. Põhilise probleemina tuuakse välja seda, et tihti ei võta tööandjad kohe probleemi ilmnemisel nendega ühendust ja siis läheb probleem nii suureks, et seda on juba keeruline lahendada. Gureaki puhul oli huvitav see, et kui kliendil on muud probleemid näiteks sotsiaalsed või midagi muud, siis nemad lihtsalt teavitavad spetsialiste, kuid otsest koostööd nad nendega ei tee. Ilmnevad probleemid on sarnased meie klientide probleemidele.

Pärast väikest kohvipausi tehti Marguse ja Mariaga intervjuu Gureaki video tiimi poolt, kus küsiti erinevaid küsimusi meie asutuse kohta ja nende külastamise kohta. Video tegid erivajadusega inimesed ja see läheb üles nende uudistesse.

Edasi suundusime lõunale ja meie päev Gureakis oli läbi. Õhtupooliku veetsime funikulööriga üles mäkke sõites ja imelisi vaateid nautides. Põhja-Hispaania on ikka nii imeline maa, milline imeline loodus.

Reede 10.november

Täna külastasime Gureaki pesumaja, mis on ehitatud ühe teise ettevõttega kahe peale. Pesumajas töötavad erivajadusega inimesed kahes vahetuses ja seal on ka üks treeningprogramm, kus kuus erivajadusega inimest õpivad seda tööd ja neil on üks juhendaja, kes siis neid õpetab. Treening kestab kuus kuud ja pärast seda on neil võimalus pesumajja tööle jääda. Pesumaja on mega mega suur.

Pärast pesumaja külastust suundusime me Gureaki plasti tehasesse. Seal toodetakse erinvaid plasttooteid. Enamus toodangut läheb autotööstusele näiteks autode turvapadja plastik ümbrised, lisaks toodetakse ortooside plastikud ja muid erinevaid asju. Tehas on väga suur ja enamuses automatiseeritud. Selles tehases töötavad enamuses füüsilise ja psüühilise erivajadusega inimesed.

Õhtul suundusime Bilbaosse, et näha enne tagasi tulemist ka seda imelist linna. Koidu ja Margus käisid Guggenheimi muuseumis. Hiljem käisime ka vanalinnas ringi ja niisama uudistasime linna.

Laupäev 11.november

Täna suundume tagasi Eestisse. Tuleb pikk päev lennujaamades kella üheteistkümnest kuni õhtul kaheteistkümneni, kuni jõuame.

Erasmus+ kursusel “Digivahendid klassiruumist väljas õppel”

Eurokoolitus, kuhu olid põimitud peale äppide ja interaktiivsete keskkondade õpetamise ka koostöö ja kogemuste vahetamine osalejate vahel (kuuest riigist), kohaliku (Valencia ja Hispaania) kultuuri ja ajaloo tutvustamine, liikumine (ülesanded tänaval ja muuseumis), europrojektide ja kohaliku koolitaja (Europass Akademia) tutvustus (kuidas leida huvipakkuvaid koostööprojekte ja taotleda raha), vaba aeg (seda oli jäetud piisavalt ja kultuuritegevustes oli lubatud osaleda ka kaasas olevatel pereliikmetel).

Hispaania, nagu lõunamaad ikka, on üks äraütlemata lihtne koht olemiseks ja toimimiseks – ei ole liigset survet, aga kõik saab tehtud. Kui Valenciasse kuidagi lihtsamini, supsti ühe lennukiga kohale saaks, oleks see kindlasti paik, kus sügisel-talvel mõne päeva kaupa akusid laadimas käia. Ilm ööpäevaringselt 24-28 kraadi, vihma ei sadavat pea kunagi, meri on alati sõbralik, inimesed ka.

Lufthansa näitas saba ja minek. Kohale saabudes otse lennujaamas metroosse ja 30 minutiga jõuad kuhu iganes soovid kesklinnas.

Edasi võid liikuda kuidas soovid: tramm, buss, linnajalgratas (10 eurot nädal) või era (45 eurot nädal).  Linn on täis jalgrattateid ja rattureid, sest mägesid seal pole ja seega ka puudub vabandus, miks mitte vändata. Mulle sobis jalgsi, sest millal sa muidu ikka nii palju kõndida saad.

Astangu võiroos ja Türi ’Kuldrenet’ vahemere taustal.

Kui enamikes suurlinnades on oma suur jõgi, siis valenclased tüdinesid eelmise sajandi keskpaigas oma jõest ära – lihtsalt ebamugavalt märg oli, kui see otsustas aeg-ajalt üle kallaste tulla. Ja 1957. aastal saigi neil mõõt täis ja nad suunasid Turia jõe kesklinnast eemale ja jõesängi tegid 10 km pikkuse pargi – Turia aiad, kus leidub mida iganes ja keda iganes. Kõige rohkem lapsi, koeri, sportlasi, jalgrattureid, piknikutajaid.

Jõudes pargi ühte otsa, on tunne, et oled justkui Singapuris. Sinna joonsitas Valencias sündinud arhitekt  Santiago Calatrava (sama tüüp, kes kujundas New Yorgi kaksiktornide asukohta lendavat tuvi sümboliseeriva Oculuse transpordikeskuse) hulga modernseid hiigelhooneid, puha teaduse ja kunsti tarvis, nimeks Ciutat De Les Arts I Les Ciencies.

Et hariduse teema juurde tagasi tulla, siis üks valvsa silmavaatega koolipreili ühe kooli seinalt. Tänavakunsti üle on nad ise väga uhked.

Õige erasmuslasena jäi lihtsalt silma (foto all vasakul). Aga see ei olnud minu Erasmus. Minu oma oli tähistatud märksa tagasihoidlikumalt (foto paremal), kuigi siiski akadeemia!

Tähelepanu! Silt nende suurelehiste viigipuude juures annab teada, et “need eeskujuliku puud on kantud Generalitat Valencia monumentaalpuude kataloogi”. Võimsad tõepoolest, päritolult austraallased.

Ei ole mingi niisama juhuslikult juhtunud foto. Väga oluline pink kirikus, mille seest tuleb elekter. Juba Moosese teisest raamatust on teada, et “Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Miks siis mitte tänapäeval ei või tulla kivist elektrit. Aga kirik, tegelikult lausa katedraal oli ise ka väga ilus.

Kohustuslik keskväljaku 360 kraadi vaade ka.

Teel koolitusele – tund jalutamist hotelist. Nemad juba töötavad, kõik kolm, sest pügavat prouat on ju vaja toetada, kahekesi.

Ei saanud seegi koolitus ilma Erasmuse kohustuslike töövahenditeta. Spagette toetasid sedakorda vahukommid. Nii muuseas mainin, et minu ja sloveenia kekaõpsi torn võitis, 62 cm.

Väga pikad varjud, 4 krevetti ja veel midagi ehk arroz negro – üks soovitatud kohalikest spetsialiteetidest.

Digioskuste kaardistamine eurodigicomp tööriistaga. Igaüks võib teha, minnes lehele digital-competence.eu, et saada teada, milles kui tugev oled.

Õhtupoolik maal

Et kust need tomatid ja sibulad siis tulevad – ikka põllult, kuigi vihma ei saja. Selleks on kavalad lüüsidega kastmiskanalid, mis võimaldavad põllud üle ujutada ehk kasta.

Kuri puu – Ceiba Speciosa ehk kapokipuu. Nimi kõlab inglise keeles küll hoopis pehmemalt kui välimus – siidiniidi puu. Kiust tehakse voodipesu, täidetakse patju ja tekke. Pargi omadel olid okkad maha nühitud.

Astangu keskkonnatiimi liikmele kohaselt elasin keskkonnasäästlikult ehk teavitasin hotellipersonali väljapoole ukse lingi külge jäetud sildiga, et ma ei vaja toateenindust. Tänutäheks ootas mind iga õhtu ukse alt sisse libistatud vautšer. Google’i tõlge lubas sellega järgmist.

Flipgrid – üks vahva vahend nii õues, kunstimuuseumis või kus iganes õppeks. Tule ja küsi!

Ei ole suveniir, on menüü. Kes oleks arvanud, et kivi ja digi saavad kunagi kokku. Pall kivil viitab rahvuslikule spordialale, mille pallisaali külge restoran kuulus. Traditsiooniline paella, mida enamasti üksi ei õnnestu tellida. Nad lihtsalt ei tee sulle, kui oled üksi. Sloveenia kehalise õpetajad ja traditsiooniline paella (kana ja küülikuga), mis ongi pärit Valenciast. Mereäärse piirkonnana on neil olnud võimalus kasvatada riisi.

Hästi palju koeri, igal pool, ka kärudes.

Raske valik ja pärast valikut

ChatGPT ja teised AI-vahendid on tulnud, et jääda. Need võivad sulle meeldida või mitte, aga ühel hetkel kasutad sa neid nagunii, nagu Internetti näiteks. Juba praegu võid leida neist midagi, mis su elu lihtsamaks teeb.

Tänavajänesed, mida Gosechase’ga (jälle üks tore õuesõppe äpp) taga ajasime.

Kohatud ujumissessiooni ajal, tavaline Vahemere meduus, rahvasuus praemunameduus. Google Lens oleks sel hetkel vees abiks olnud.

Tunnistatud. Ja pärast tunnistuste kättesaamist tuuril anyway-guys-giidiga.

Kunst ja kuidas seda mõista Google Lensi abil.

Vasakule või paremale? Kui on kavas tutvumine Valencia ümbrusega, siis vasakule minnes saad Sagunto ja mäed, paremale minnes Albufera ja järve.

Olles õpetaja Valencias, tuleb sul õpetada klassis kolmes keeles: valencia, hispaania ja inglise keeles. Nõnda on ka muuseumites.

Koer, kes mängis käpapalli.

Rahvariiete päev. Tegelikult tänuüritus või midagi sellist suurel laeval.

Ja hästi, hästi palju merd ….

Saksamaa välispraktika: viimased päevad (05.05 – 06.05)

Viimane koolipäev Saksamaal!

Koolis võeti täna meid vastu väga soojalt, kohale tulid kõik IT kursused ning tellisime Aasia toitu. Heleri andis meile selged käsud tuua poest Coca-Colat ja sularaha. Sõime ka palju saiakesi ja jäätist, kõht sai päris täis. Me printisime viimase 3D idee, veel üks kaheksajalg, mis seekord oli punane ja kõige väikseim. Nüüd on meil kaheksajala perekond. Meile kingiti palju šokolaadi ja huvitavaid jooke nende kooli poolt. Loomulikult oli meil kinke oma koolist ja Eesti šokolaade, mis saime neile tänuks vastu kinkida. Meile väga meeldis käia nende koolis ja osa võtta tegevustes ja kahjuks peame juba lahkuma.

Homme stardime kell 11:00 Frankfurti poole, jalutame sealses linnas ringi ning siis juba lennujaama. Maandume Tallinnas 00:25 öösel (06.05), puhkame välja ja üritame kohaneda taaskord Eesti elu ja kohustustega.

Täiendame blogi piltidega hiljem.

Aitäh lugejatele!

Saksamaa välispraktika: 10. ja 11. päev (03.05-04.05)

Kolmapäev algas töiselt – jätkasime koolis enda projektide ja 3D modelleerimisega uuel ning huvitaval moel. Stefan näitas meile projekti, mille kallal on kooli õpetajad töötanud oma kaks aastat. Nende projekt koosnes kolmemõõtmelisest inimsuurusest skännerist. See sisaldas u. 120 eraldiseisva kaamera ning eredat valgust. Brent ja Henri olid valmis olema katsejänesed. Masinat käima panna võttis 20 minutit. Brent miskipärast arvas, et ta peab kogu selle aja poosi hoidma. Henri oli väga huvitatud, kuidas valmisid 3D mudelid. Kohalik õpetaja Reinhold seletas, et pildid kõik pannakse ühte programmi, mis kompileerib pilte valgusepeegeldumisega ehk Ray Tracing.

Lisaks tegeles Rait oma veebilehe projektiga, mis läks täiesti katki, näitas kahjuks ainult valget lehte. Aga ta oli väga tubli, paigaldades MySQL andebaasiserveri, veebiserveri, kirjutas koodi, ja pani need kõik koos töötama. Henri oli Raidiga kokku leppinud, et tema tegeleb veebilehe disainiga, õppides esimest korda CSS ja HTML programmeerimist, kus ta suutis tegeleda kaks tundi veebilehe hägustamise efektiga (ta oli saanud abi 4 erinevalt õpetajalt aga nemad ei saanud ka hakkama). Brent õppis selgeks HTML-i ja CSS-i, Raymond aga ainult looderdas ja vaid lubas tööle hakata.

Õhtu lõpetasime väga populaarses ja kiidetud Tai restoranis, kuhu pidi laua ette broneerima ja mille Google arvustused on kõik taevani kiitvad. Toit oli väga hea ning teenindajad väga sõbralikud.

11 päev

Tänane päev oli vast veidike põnev – käisime roadtripil! Kogunesime hommikul koolis ning alustasime kahetunnist sõitu õpilastega Yullbe virtuaalreaalsuskeskusesse. Sõit oli pikk ning veniv. VR-keskuses kogesime kõik erinevaid kogemusi. Raymond ja Heleri ning kaks teist õpilast käisid meiega western-stiilis mängus. Pidime ootama tund aega, et isegi meie kord jõuaks. Meile pandi palju varustust selga, seega kindlasti ootused olid väga kõrgel. Mäng oli väga põnev, kuid Raymondi VR-prillid suutsid kokku joosta, ning ta pidi enneaegselt lõpetama. Rait käis 2x korda sama mängu mängimas, et oma oskusi lihvida, sest esimesel korral mängides üritades hüpata üle takistuse, kaotades tasakaalu ja kukkus…

Keskusest lahkudes märkasime, et keegi oli enda kaks suurt koera kuuma autosse jätnud. Kutsusime politsei ning loodame, et koerad pääsesid kuumast autost.

Kui me jõudsime tagasi Mosbachi, käisime poes, et reisikotid maiuseid täis ikka pakkida. Kuna kotid olid rasked, kasutasime juhust ja läksime bussiga tagasi oma hotelli(Heleri suutis maksta 111 € ostu peale, aitasime tal muidugi kotte tassida). Einar oli valinud samal ajal jala minna. Tee peal märkasime pitsa masinat, millest me olime kogu reisi mööda läinud. See masin oli täiesti automaatne ning tegi pitsa viie minutiga valmis. Einar jõudis meile ikkagi järgi, kuid oli samuti väga huvitatud võõrast masinast. Me tellisime kamba peale pitsa, mida hetkel naudime selle blogi kirjutamise ajal.

Page 1 of 13