Taani saabumine tundus esialgu lihtne, kuid siiski saime tunda kohe kohanemisraskusi Kopenhaageni lennujaamas. Nimelt tühistati meie lend Aalborgi tehnilistel põhjustel ja järgnevad 7 tundi pidime tutvuma lennujaama erinevate võimalustega. Ega see just arvestades lennujaama suurust raske olnud ja see oli parim seltskond, kellega seda koos teha. Sihtkohta jõudsime rendiautoga alles peale keskööd.
Meie koduks osutus imeline kollane Fiskemandens Hus Lønstrupis suure mere ääres, mis on täis keraamikat, kunsti ja on ülimalt hygge. Hommikul ärkasime olles lummatud vaatest merele. Kohe saime enda nahal tunda, et kõige rohkem jagub Taanis tuult, sellega on kõik kohalikud kohanenud – puud, põõsad kasvavad peaaegu paralleelselt maaga ja inimestel on tuulekindlad riided.
Vittrup Fri Fagskole, kuhu külla läksime, on mõeldud noortele, kes vajavad enne tööle või kutsekooli minekut jõustamist. Õppijad saavad võimaluse olla igatpidi kaasatud ja leida oma tugevused ning selles osas oleme sarnased. Vittrupis on õppijaid hetkel 38, õpetajaid poole vähem. Keskus on tegutsenud aktiivselt alates 2017. aastast. Uued õppijad liituvad vabatahtlikkuse alusel jooksvalt läbi aasta. Siht on õpilünki tasandada ja omandada erinevaid igapäevaelu- ja tööoskusi. Igal õppijal on oma individuaalne õpitee ja oma individuaalne tunniplaan. Vastavalt sellele õpivad erinevatel ainekursustel koos erinevad noored, neil pole ühte kindlat õpperühma, õhkkond on vaba ja toetav. Vittrup Fri Fagskolel on õppijatele palju erinevaid tegevusi pakkuda, et nad saaksid tulevikuks hea stardipositsiooni. Majatuuril näidati meile puidutöökoda, metallitöökoda, kardi ja jalgratta parandustöökoda, kööki, õpilaskodu, sööklat, õppeklasse ja spordisaali. Toitlustuse valdkonna õpilased valmistavad toitu kogu kooliperele, puidutöö õppijad teevad tellimustöid kogukonnale ning vajalikku kooli jaoks, hetkel oli pooleli ronimisseina ehitus. Õppijad olid punapõsised ja õnnelikud.
Põnev oli jälgida uue perioodi tunniplaani koostamist. 3x õppeaastas saavad õppijad valida valikainete hulgast oma eelistused. Erinevaid valikained, mida Vittrupi keskuses pakutakse on palju, nt. taani keel või taani keel riigieksamiks ettevalmistumisega, matemaatika või matemaatika riigieksamiks ettevalmistumisega, matkamine, söögivalmistamine, e-sport, sulgpall, maastikurattasõit, taliujumine, kardisõit ja hooldus, fitness, inglise keel, tantsuline liikumine, lilleseade ja aiandus, maja- ja õue heakorratööd jne.
Õpilaskodus elab igaüks omaette toas ja erinevalt Astangust võib õpilaskodus soovi korral olla nädalavahetustel, jõulu- ja suvevaheajaks tuleb aga kindlasti koju minna. Lisaks oli koolil üks äge korter, kus õppijad saavad 14 päeva jooksul proovida iseseisvat elamist. See võimalus on väga populaarne ning ootenimekiri on pikk. Iseseisvamad 2. aasta õppijad elavad omaette koolist pisut eemal asuvas majas, kuid juhendaja hoiab aeg- ajalt neil ikka silma peal.
Söökla lõuna algas iga päev koduselt kõik koos laudadesse istudes ja köögi juhataja Vivi helistas kella ja tutvustas toitu. Laudkonnad käisid kordamööda endale toitu tõstmas. Sööklas oli telefoni kasutamine välistatud, toimus ühine slow food nautimine, lõuna lõpetuseks helistati samuti kellukest ja Vivi tuletas meelde, mis ootab sel pärastlõunal ees. Õhtul käisime koos võõrustajatega sotsiaalse ettevõttena loodud restoranis “Cafe Kox”.
Taani on suures ulatuses põllumajanduslik maa, palju kasvatatakse lihaveiseid, hobuseid ja haritakse maad. Väga soe ja maalähedane oli Nørre Vesterskov õppeasutuse külastus, mis koolitab intellektipuudega noori farmitöödes osalemiseks. Noored õpivad seal loomapidamist, põllupidamist, masinapargi hooldamist, puidutööd, toiduvalmistamist, enesehooldust kuni 3 aasta vältel. Kõik vajalikud tööd koolis tegid noored ise: remontisid hooneid, koristasid, kasvatasid ja valmistasid söögi jne. Juhendajate ülesanne oli õppijaid vaid eesmärgipäraselt juhendada ja toetada. Väga olulisel kohal oli seksuaalteemade õpetamine individuaalsel ja toetaval viisil.
Veel saime külastada FGU Vendsyssel Hjørringi, mis on kutsekool erivajadusega noortele. Noorte õppenõustaja tutvustas meile kooli võimalusi. Kutsekool pakkus kutseõppeks ettevalmistavat õpet, tööõppekursuseid ja kutseõpet. Kokanduse õppijad valmistavad kooliperele toidu, kaubanduse õppijad toimetavad müügisaalis ning käivad ühel päeval nädalas kohaliku kaubamaja erinevates osakondades tööl, lisaks saab selles koolis õppida puutööd, mehhaanikat, isikuhooldust, graafilist disaini, autondust ja sepatööd. Häid nippe, kuidas õppijate eluolu toetada oli mitmeid, näiteks sööklas said õppijad soovi korral istuda eraldatumas kohas; õppijate puhketuba “Palmiaia tee” oli nende endi poolt remonditud, dekoreeritud ja hubaseks muudetud; koolis oli kasutatud riiete ja asjade ruum tasuta võtmiseks, selle olid õppijad ise kujundanud; seintel olid inspireerivad mõtteterad ja ägedad kunstitööd, koridorides istuma kutsuvad pingid.
Neljapäeva õhtul pidasid oma koosolekut Vittrupis Lions klubi liikmed, kellele õppijad valmistasid tasu eest õhtusöögi ja kohvilaua. Suurepärasest õhtusöögist saime osa meiegi 🙂
Kogemuste saamine Taani kolleegide juures oli väga innustav ja inspireeriv. Meil tekkisid võõrustajatega väga soojad suhted, tundsime end koduselt ja lahkuminek tõi pisarad silma. Õnneks saame taanlasi Astangul võõrustada aprillikuus.
Lõpetuseks avaldame meie lugejate vaimse tervise heaks väikese galerii õpirändel nähtud loomadest, sest Liisbet tundis pildikogu vaadates nagu oleksime ka loomaaias käinud 🙂
Tööhõive ja sotsiaaltöö talituse kolm liiget erinevatest rollidest (sotsiaaltöötaja, tööhõivespetsialist, talituse juht, rühmajuhendaja) osalesid Erasmus+ noortevaldkonna õpirändel Hispaanias – külastades Gureaki keskust Baskimaal. Hilissügisest valmistuti õpirändele minekuks ning ühtlasi kohtuti veebi vahendusel, et vastastikuseid ootusi, programmi ning päevakava paika panna.
Eesmärk oli vahetada kahe keskuse kogemusi toevajadusega inimeste tööle suundumise protsessides – alates õppesse vastu võtmisest kuni tööle asumiseni ning jätkutoeni.
3. märtsil alustasime oma rännet lennuga Tallinnast Münchenisse ning sealt edasi Bilbao lennujaama. Kohale jõudsime hilja õhtul ning sealt edasi sõitsime tunnike bussiga oma majutuskohta, mis asus 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Gureaki keskusest.
Esmaspäev, 4. märts
Esimene hommik sai alguse Gureakis asuvas kohvikus, mille töötajad osalevad kõik Training programmis ja õpivad ühe aasta jooksul oskusi, et tulevikus teenindajana avatud tööturul kohvikus töötada.
Esimesel päeval saime üldise ülevaate Gureaki keskuse ajaloost, mis sai alguse juba 1975. aastal ning tegemist on MTÜ-ga. Tänaseks on Gureak kasvanud väga suureks ja seal töötab peaaegu 6000 inimest, nendest 83% on toevajadusega. Neist avatud tööturul töötab 1500. Gureakiga mitte seotud asutustes 200.
Päeva teises pooles andsime kõikidele järgnevate päevade jooksul meiega kokku puutuvatele töötajatele ülevaate Astangu keskusest ja erinevatest teenustest ning eesmärkidest. Seejärel suundusime ringkäigule ühte kaitstud töö töötuppa, kus töötajad koostasid autode tulede komponente. Kaitstud töös töötavad kõik kliendid 8-st 17-ni. Miinimumtöötasu Hispaanias on 1134 eurot.
Meid viidi ka õhtusöögile, et saaksime kohalikku toitu nautida. Algselt oli see planeeritud 20-ks, kuid mõistes, et me võib-olla selleks ajaks oma ajaarvestust pidi liiga näljased, otsiti meie jaoks kohta, mis esmaspäeva õhtul nii vara avatud oleks. Leitigi koht, mis kell 19 oma köögi avas. Sellest hetkest alates armusime me muu kohaliku söögi kõrval pinchodesse.
Õhtul saime teada, et meie lend tagasi on Lufthansa streigi tõttu tühistatud.
Teisipäev, 5. märts
Teine päev möödus märksõna „vastuvõtt“ all. Nõustamistiimi liikmed tutvustasid meile Gureaki vastuvõtu protsessi. Seejärel toimus arutelu Astangu ja Gureaki protsessidest. Suurim erinevus seisneb selles, et Gureaki kandideeritakse tööle (kuna Gureak on väga tuntud ettevõte regioonis, kes pakub tööd erivajadustega inimestele). Seetõttu on kandideerijatel olemas töösoov ja valmisolek. Samuti on kandideerijad üldiselt täisealised. Ühiselt tõdesime seda, et alaealised ei ole küpsed avatud tööturul osalema. Gureaki kandideerimisel on oluline omada tõendit diagnoosi osas, see peab olemas olema. Samuti annab kandideerija Gureakile loa enda terviseandmete töötlemiseks ja jagamiseks teiste asutustega. Avaldustega tegeleb nõustamistiim (6 liiget). Avaldusi saabub Gureaki päevas 5-10. Nõustaja lepib sooviavalduse esitajaga kokku vestluse aja. Vestluse käigus selgitatakse välja kandideerija töösoovid, varasemad kogemused, toevajadus, haridus, oskused ja võimed. Kui need vestluse käigus ei selgu, siis suunab nõustaja kliendi edasi grupihindamisele. Grupihindamine toimub neljastes gruppides ja orienteeruvalt 4 tundi. Täiendaval hindamisel on esimeseks osaks enesetutvustus, mille käigus on võimalik hinnata kliendi suhtlemisoskusi. Teises tööosas antakse klientidele tööülesanne, mis tuleb täita tiimina. Kolmas osa on rollimäng (üks inimene saab teenindaja osa, teine kliendi osa).
Nõustamistiimil toimuvad regulaarsed koosolekud 2 korda nädalas, minimaalselt 2 tundi korraga. Koosolekud erinevad Astangu keskuse tööhõivespetsialistide omadest sellega, et nende koosolekute põhifookus on peamiselt Gureakis pakutavate vabade ametikohtade täitmine. NB. Näiteks tol hetkel oli neil vaja õigeaegselt töötajad leida 80 vabale ametikohale. Nende stress ajalise surve osas on justkui vastupidine meile. Neil on olemas vabad ametikohad, kuhu leiavad sobivad vasted nende kaardistatud inimeste näol (võivad parasjagu töötada ka mõnel teisel Gureaki ametikohal, kuid saavad võimaluse teha midagi uut). Vasteid aitab leida ka nende andmebaas. Astangu keskuses on meil esmalt tööd vajavad toevajadusega inimesed, kellele hakkame töökohti otsima.
Kolmapäev, 6. märts
Vahetasime kogemusi töökohapõhise õppimise protsessis. Pärast hindamisprotsessi liiguvad kõik kliendid treeningprogrammi. Treening toimub töökohapõhise õppena Gureaki keskuses. Selle käigus arendatakse tööoskusi, kiirust, töödistsipliini. Maht 200-300 tundi, 8-stes gruppides. Lõppeb eksamiga. Programmi vältel kliendid töötasu ei saa, programmi rahastab töötukassa. Pärast 3-kuulist treeningprogrammi kohtub klient taas oma nõustajaga, et planeerida edasisi samme. Edasiliikumiseks on kolm varianti:
Supported employment – töötamine Gureakis töölepingu alusel, saades vajaduspõhist tuge.
Occupational service – meie mõistes kaitstud töö. Jätkutreening tööturuks ettevalmistamiseks. Variant on jääda ka alatiseks sellesse etappi.
Ordinary market – liikumine avatud tööturu positsioonile.
Töökeskkond on sama nii kaitstud tööl kui juba Gureaki jaoks töölepingu alusel töötamisel – siis näevad õppijad oma eesmärke, kuhu nad saaksid liikuda. Erinevus on tööülesannetes – need on valitud vastavalt kliendi võimekusele.
Üks variant on Gureakis ka dual-training. Programmides osaleb kokku u 130 inimest, programmi kestus on 1-3 aastat. Üks juhendaja 6-7 inimese kohta ning võimalus saada ametlik tunnistus. Osaleja on motiveeritud, kuna saab selle eest töötasu. Pärast 3 aastat on võimalik endale saada tähtajatu tööleping. Seda rahastab ESF – tasudes juhendaja palgast 40%, ülejäänud maksab Gureak oma eelarvest. Nende sõnul tulevad kulude-tuludega 0.
Kutseõpe Gureakis on 100% Baskimaa rahastatud, selleks on neil ka eraldi õppehoone, uus osa avati alles möödunud sügisel. Hetkel õpib seal 69 õppijat. Kokku 6 õpperühma. Meile korraldati ka vestlusring õppijatega, kus nad oma õpiteed- ja kogemusi tutvustasid. Analoogselt meie keskusega, näevad nad, et õppetöös võiks noor osaleda võimalikult kaua, et sotsiaalselt küpseda ning tööturuks ette valmistuda. Nende soovitused on sellised, et Gureakis alustataks täisealisena. Gureakis on erialade õpe pikendatud – mujal koolis saaks erialatunnistuse kätte kahe aastaga, seal kolmega, mis annab noorele samuti lisanduvat küpsemisaega. Õppetöö osa on praktika, mida on kokku 260 tundi – selleks perioodiks värvatakse iga-aastaselt ajutiselt juurde 14 juhendajat, kes saavad 3 nädala jooksul noortele püsivalt toeks olla. Gureak leiab värvatavad peamiselt ülikoolide kaudu – tihti on nad ka Gureakis praktikal käinud (nt eripedagoogika tudengid jne). Gureak väärtustab väga ülikoolide praktikante, kuna neist võivad saada nende tulevased töötajad, kes aitavad toevajadusega inimesi tööturule. Praeguse hetkeni on kutseõppe lõpetanud 2 õpperühma, seega üsna uus osa Gureakis.
Training päeval oli meil võimalus õppijatega kohtuda ja nende tegemistele pilk peale heita. Siin pildil poseerime Gureaki kaubanduse eriala õpi keskkonnas, kus neil on üles seatud väike pood, kus nad õpivad kaupa tundma ja välja panema. Vahepeal jõudsime ka San Sebastiani vanalinna uudistada.
Neljapäev, 7. märts
Viimasel sisupäeval kohtusime tiimiga, kes tegeleb avatud tööturule minevate inimestega. Meeskonnas on kokku 9 liiget. Nelja ülesanne on suhelda ettevõtetega (jobseekers) ja ülejäänud vastutavad esimesel päeval toetamise eest, analüüsi eest ja profiili koostamise eest (job coaches). Tööhõivetiim töötab toetatud töölerakendamise metoodikale põhinedes nagu Astangu keskuseski.
Tööandjatega kontakti loomine on mõnevõrra lihtsam kui Eestis tänu sisse seatud kvoodile – igas vähemalt 50 liikmega ettevõttes peab töötama iga 50 töötaja kohta üks toevajadusega töötaja. Kui kvoot ei täitu, tuleb tasuda trahv. Kvoodi mõjul pöördutakse ka ise Gureaki poole, et tuge saada ja värvata endale sobiv toevajadusega meeskonnaliige.
Tööd ettevõtetega alustavad jobseekerid. Nemad teevad ettevõttega esimese kontakti, tutvustavad Gureaki ja töötajaid, keda neil ettevõttele töötajateks pakkuda oleks. Kontakte tööandjatega lihtsustab ka Gureaki hea maine ja tuntus regioonis. Gureaki tööhõivetiimil on kasutusel eraettevõtte poolt pakutav andmebaas SalesForce, kuhu märgitakse ettevõtte poole pöördumised ning seotud toevajadusega inimesed. Andmebaasi abil saab tööhõivespetsialist infot, kas ja kes ning millal ning millise resultaadiga on ettevõtte poole pöördunud; kas keegi seal juba töötab jne. Enda tööriistadena ettevõtete poole pöördudes kasutavad ka LinkedIn keskkonda.
Kui kontakt tööandjaga on tehtud ja sobilik koostöö pinnas loodud, siis annab jobseeker ettevõtte info üle job coachile, kes samuti kohtub ettevõttega, analüüsib töökohti. Analüüsi tulemusena valmib raport koos konkreetsete töövõimalustega. Need tööpakkumised liiguvad edasi Training tiimile, kes siis valivad vabadele töökohtadele sobilikud 2-3 kandidaati. Ettevõte saab teha lõpliku otsuse läbi intervjuu või muu meetodi. Kui vabale töökohale on leitud töötaja, siis job coach toetab töötajat tööülesannete õppimisel ja kohanemisel nii kaua kui see on vajalik.
Mõned näited ettevõtetest, kellega koostööd teevad – nt Zara. Viimasel on olemas Frida programm, mis korporatsioonisiseselt on keskendunud erisuste toetamisele ja seisavad selle eest, et ka erivajadustega inimestel oleks võimalus töötada avatud tööturul.
Uurisime ka kliendimahtude ning riiklike normide kohta, saime infot, et kohalik töötukassa eeldab neilt, et Gureak looks aasta jooksul kontakti 170 uue ettevõttega, selle täitmine pidi olema päris keeruline. Reaalsus on see, et umbes 5 uut ettevõtet iga kuu.
Mis meid selle päeva juures enim inspireeris, oli valdkondlik spetsialiseerumine kindlatele töölõikudele. Milline võlu tundus asjaolul, et üks inimene on ettevõtetega suhtluse peal ning sai selles vallas aina tugevmaks ja teadlikumaks. Samaväärselt meie imetlusele imestasid Gureaki tööhõivetöötajad, kuidas meie oleme lahendanud toetuse selliselt, et üks spetsialist on nii tööeluks ettevalmistaja, ettevõttega kontakti looja kui ka tööharjutusel, tööle suundumisel toevajadusega inimese ja seotud ettevõtte igakülgne toetaja.
Töökoosolekuid peavad jobseekersid iga nädal ja 1 x kuus teevad seda jobcoachid. Kõik 9 meeskonnaliiget kohtuvad 1 x kahe kuu tagant. Oma juhti kohtavad nad seega harva, kuid nad teavad, et neid usaldatakse ning neil on vabadus võrdlemisi enda äranägemise alusel oma tööd juhtida. Töötukassa rahastab igat sõlmitud töölepingut ja järeltuge. Töötuse arv Eestis jaanuari seisuga on 8.3% ning Hispaanias nende andmetel 11.7%, konkreetselt Baskimaa regioonis 6,5%.
Raskused töölistamisel olid meil ikkagi väga sarnased – töökoha sageli leiame, kuid selleks, et inimene pikemaajaliselt seal ka püsiks, on vaja palju vaeva näha ja tugimeetmeid selleks, et nö reele tagasi aidata. Tööandjate valmisolek võtta enda meeskonda toevajadusega inimene kasvab ajas, kuid aeglases tempos.
Siin on pildil on meiega väga lahe Gureaki tööhõivetiim.
Päeva ja kogu õpirände lõpuks viidi meid spaa- ja heaolukeskusesse La Perla, kus saime suhelda toevajadusega noortega, kes seal töötavad.
Meil oli veel veidi aega enne pakkimist ning uude majutuskohta minekut ja meile soovitati ikkagi turistiosa ka läbi teha ning funikulööriga mäkke sõita ning ülevalt avanevat vaadet nautida, mida ka rõõmuga tegime.
Selle järel veel viimane jalutuskäik rannal, õhtusöök hotelli ümbruses, pakkimine ning kiired jalad, et püüda viimane, kella 22-ne buss Bilbaosse.
Tagasitee
Seoses meie tühistatud lennuga, olid meil põnevad päevad, et leida uus viis koju saamiseks. Lennufirma pakkus küll, et leiab meile alternatiivi, kuid kõnejärjekorras oli üle 800 inimese ning otsustasime ise tagasilennu leida. Lõpuks leidsime variandi Bilbao-Madrid-Helsinki-Tallinn, mis tähendas meile päev varem tagasilendu ning uut majutuskohta. Neljapäeva hilisõhtul sõitsime Bilbao lennujaama kõrval asuvasse hotelli, kus veetsime mõned unetunnid ning varahommikul saime lennujaama ning reede õhtul kell 20 olimegi Tallinnas. Tundsime, et õpiränne oli mõtteid avardav, seltskond väga meeldiv – koostöö sujus ning pikad ootetunnid lennujaamas möödusid muljetades ja kiirelt.
Lissaboni sõit oli kui iga reisija unistuste reis- pilvitu taevas, lennud väljusid õigeaegselt, lendude vahel oli aega rahulikult kohvi ja head seltskonda nautida. Lennuki maandudes võttis meid vastu päikseline, 16 soojakraadiga ilm.
Füsioterapeutide ja tegevusterapeudi õpiränne Portugalis Fundação AFID Diferença (edaspidi AFIDi keskuses) puhul oli tegemist Erasmus+ noortevaldkonna õpirändega, kus kahe asutuse töötajad vahetavad kogemusi, parimaid praktikaid ning leiavad lahendusi ühistele väljakutsetele noortega töös. Alates novembrist kohtusime AFIDI keskuse nelja terapeutiga üle nädala veebi teel- tutvustasime keskuste tööd, leidsime ühisosad projektiks ja eesmärgid kohtumiseks ning panime paika ajakava, päevaplaanid.
Meie eesmärgiks sellel õpirändel oli soov näha ja saada praktilisi teadmisi meetoditest, mida kasutatakse AFIDi keskuses kaasamaks erivajadusega inimesi erinevatesse sporditegevustesse ning kas ja kuidas tagatakse järjepidev füüsiline aktiivsus. Soovisime koos AFID keskuse füsioterapeutidega leida parimaid nippe, kuidas toetatakse ja suunatakse kliente tervislike eluviiside rakendamisel. Füsioterapeutidena koos AFIDI keskuse spetsialistidega leida koos erinevatest kasutusel olevatest füsioterapeutilistest lähenemisest parimad praktikad, mida sobivuse korral saaksime ka enda töökeskkonnas rakendada.
Tegevusterapeut soovis sellelt õpirändelt saada esmajärjekorras praktilisi teadmisi ja kogemusi seoses aiandusteraapiaga, mida rakendada töös klientidega meie keskuse uhiuuel välialal. Kuidas keskuses tegutseda keskkonnasäästlikumalt ja rohelisemalt. AFIDi keskus jäi silma just selle poolest, et neil on väga laialdased rehabilitatsioonivõimalused ja eraldi ka aiandus(rohe)osakond (AFID Green). Teine oluline eesmärk on suurendada oma kompetentsi tegevusteraapia valdkonnas ja saada uusi värskeid ideid AFIDI keskuse tegevusterapeudiga koostöös – hindamismetoodikad, igapäevaeluoskute toetamine, klientide/õppijate motiveerimine.
Esimene päev, 11.märts
AFIDi keskusega tutvumine ja esimene sportlik tegevus.
Hotellist keskusesse jõudmiseks alustasime väikse jalutuskäiguga mäkke AFIDi keskusesse. Meid ootasid vastuvõtjad Margarida, Karina (tegevusterapeudid), Joa (füsioterapeut), Marco (spordiinstruktor), Edite (personalijuht) ja Mauro (osakonna juht), kellega me olime juba kohtunud läbi veebi paari kuu jooksul mitmeid kordi. Lühikese tutvumise ja AFIDi keskust tutvustava video vaatamise järel asusime kohe tegudele ja läksime noortega kergejõustiku trenni.
Marco viib läbi kord nädalas 6 liikmelise grupiga kergejõustiku trenni Lissaboni staadionil- Estádio Nacional (https://en.wikipedia.org/wiki/Est%C3%A1dio_Nacional). Soojendus algas imelisest pargist, kus on väga palju erinevaid võimalusi sportlikeks tegevusteks, näiteks golf, vibulaskmine, tennis. Nägime paljusid inimesi tegemas hommikujooksu, kõndi pargis. Meie sportlasgrupp astus kiirel ja kindlal sammul mäest üles, et jõuaksime staadionile.
Noorsportlased oli alustavad kergejõustiklased ning sportlik tase oli väga erinev. Kergejõustikutrenni esimene eesmärk oli teineteisega arvestamine, grupis tegutsemine, individuaalne füüsiline aktiivsus ja juhendaja poolsete juhendamise järgi tegutsemine ja koostööoskused.
Selle päeva trenn oli jooksuvõistlusteks harjutamine- startimise harjutamine, rajal püsimine. Samuti tehti harjutusi meeskonnatöö harjutamiseks, ning kiirusharjutusi. Kergejõustikutrenni väljundiks on ka eriolümpia võistlustel osalemine. See innustab noori ja motiveerib pingutama. Võistlustel osalemine on samuti treeneri Marco jaoks väga oluline.
Lõuna on organiseeritud keskuses kohapeal ja igal terapeudil on üks päev nädalas kohustus olla abiks sööklas. Vaadata, et kõigil klientidel on kõik korras ja valmis abistama vajadusel.
Pärastlõunal osalesime individuaalses füsioteraapias. Teraapias oli meie jaoks täiesti teistsugune kui meie tavapärane vaikne teraapiaruum- õhkkond väga vaba, kliendid-terapeudid kõva häälega rääkimas, mööda minnes tuttav töötaja kliendiga lobisemine ja väga sõbralik suhtumine kliendiga. Teraapiaruumi sattus ka endine praktikant, kes tervitas kõiki.
Saime häid mõtteid teraapiast- peegli kasutamine kliendile kehasendi korrigeerimiseks.
Füsioteraapia järgselt arutasime koos terapeutidega klientide teraapiatest eesmärkidest ja tegevustest. Marco hindas kõrgelt ka eesti šokolaadikomme 🙂
Päeva lõpetas AFIDi keskuse majatuur- külastasime töötubasid, klientide eluruume, väliala ja kutseõppe klasse.
Õhtul tutvusime Belemi torni ja promenaadiga. Avastasime Markado da Ribeira, mis on turuhoone ning ka suur söögikoht.
Teine päev, 12.märts
Alustasime päeva koos noortega basseinis ujumistrennis. Kuueliikmeline grupp käib üks kord nädalas AFIDI keskuse lähedal olevas avalikus ujulas trenni tegemas. Ujujate tase oli erinev- ühed tegid trenni, et osaleda võistlustel, teised omandasin ujumisoskuseid. Meie esindaja võistlussportlastega oli Ekaterina. Trenn oli intensiivne, puhkepause oli ainult niipalju, et kuulata treeneri juhiseid ja mis on järgmine ujumisstiil. Harjutused erinevate ujumiststiilidele oli 50 meetri kaupa. Trennis oli ka võistlusmoment, kus tuli ajapeale võimalikult kiiresti ujuda. Algajate grupile oli ka tehnikaharjutused. Ujumisetrenn on ka üks osa igapäevaelutegevuste õppimise osa. Eelnevalt olid trennis osalejad tegevusterapeutide juures õppinud iseseisvalt pesema, riietuma ja õppinud hoolitsema, et kõik treeninguks vajalikud asjad koos on. Muidugi juhtub ka äpardusi ja unustatakse näiteks ujumisprillid maha.
Päeva teises pooles saime täpsema info keskusest.
AFIDi keskusesse tulevad inimesed pärast seda kui neil haridustee lõppenud, Portugalis on koolikohustus kuni 18. elusaastani. Keskuse kõige noorem klient ongi 18. aastane, kuid enamus on siiski vanemad. AFIDi keskuses on kutseõpe, tegevuskeskused ning 37 kohta ka püsivaks elukohaks. Kõige pikemaealine AFIDi keskuse klient on elanud ja saanud teenusteid juba 30 aastat. Teenused AFIDI keskuses on rahastatud riiklikult ja osaliselt tuleb peredel tasuda vastavalt sissetulekule.
AFIDi keskusesse saabudes tehakse teenuse saajatele põhjalik hindamine 1 kuu jooksul, kus inimene saab osaleda erinevates töötubades ja teraapiates. Vesteldakse nii noorega kui tema lähedastega, et selgitada välja teenuseks vajadused, millised on soovid ja eesmärgid. Hindamise viivad läbi nii terapeudid kui ka töötubade juhendajad. Hindamise käigus selgub millised tegevused, milline töötuba on inimesele kõige sobivam. Töötubadest on kangasteljed, käsitöö, keraamika, kunsti, muusika töötuba.
Arutasime koos ka terapautide tööd keskuses. AFIDI keskuse spetsialistidel on töönädal 35 tundi, puhkus suvel 22 päeva (sellest 14 päeva augustis on keskus kollektiivsel puhkusel). Spetsialistidel on planeeritud töönädalas 30 pooletunnist teraapiat ja 5 tundi on dokumenditööks. Kõlama jäi, et ka AFIDi keskuse spetsialistid teevad sarnaselt meie keskuse spetsialistidega väga palju meeskonnatööd. Näiteks hindamiskokkuvõtete kirjutamiseks eelneb meeskonnatöö, kus arutakse millised muudatused on kliendi tegevustes toimunud.
Saime võtta osa väga huvitavast individuaalsest tegevusteraapiast. Isabella on läbinud massaažikursuse ning tema soov on teha teistele klientidele massaaži. Praegu õpib ta tegevusterapeudi juhendamisel kliendiga suhtlemist ja töövõtete järjekorda. Tegevusterapeut Karina sõnul oli see teraapia, kus meie osalesime väga eriline, sest Isabella mäletas peaaegu kõiki töövõtteid. Isabella oli väga pühendunud massaaži tegemisele ja väga püüdlik.
Samuti saime lähemalt vaadata ja proovida tunnetustoa võimalusi lõdvestumiseks.
Õhtul tutvusime Lissaboni kesklinnaga, sõitsime ajaloolise trammiga ning sõime kuulsaid kalapirukaid.
Kolmas päev, 13.märts
Tutvusime aianduse kutseõppega ja AFID green alaga.
Kutseõppesse tulijatel on sarnane hindamine Astangu keskusele, kus spetsialistid vestlevad kandidaatidega, nende peredega ja seejärel kutseõpetaja teeb töökatse. See kõik on selleks, et leida kas õppetöös osalemine sobib, kas eriala on õige. Kutseõppes on kuni 6 õppijat ühes õpperühmas. Õppetöö kestab 6 kuud ja seejärel on 6 kuud praktikat ettevõttetes. Kutseõppe õpperühmadega õppetöö alustamiseks tuleb iga-aastaselt taotleda koolitusraha.
Aianduse õppes nägime maitsetaimede kasvatust, taimede kuivatamise protsessi (kuivati oli õpetaja disain ja ehitatud koos õppijatega). Õppetöö raames kõik ülejääv – muld, taimed, lehed komposteeritakse ning muld kasutatakse ära uuesti. Seemnest komposteerimiseni süsteem. Õppijad teevad kõiki aednikutöid, kasvatavad ette taimi, potistavad taimed, hoolitsevad taimede eest kasvuperioodil ja korjavad saagi. Õppijad õpivad kasutama ka aiandustehnikat nagu muruniiduk, saag, oksakäärid.
Taimeriiulid, kasvatuskohad on kõik ise tehtud ja väga loomingulise lähenemisega, keskkonnasäästliku mõtteviisiga.
Keskuse rohealal on kanad, part, lammas ja kits. Loomade eest hoolitsevad kõik AFIDI keskuse erinevate tegevusrühmade ja kutseõppe õpperühmade kliendid.
Tegevusterapeut Karina eestvedamisel oli meil koos AFIDI keskuse terapeutidega case study Isabella osas. Karina tutvustas Isabella tegevusplaani ja selgitas tegevusplaani koostamise protsessi. Saime teha ka ise mõttetööd Isabella eesmärkide seadmisel.
Päeva teisel poolel osalesime kahe kliendi füsioteraapias. Ühe kliendi teraapia oli suunatud tasakaalu parandamisele, koordinatsioonile ja keskendumisele tegevustele. Teine klient teraapias oli raske füüsilise puudega noormees, kelle puhul terapeut kasutas passiivseid tehnikaid. Füsioterapeut Joal on väga erineva füüsilise võimekusega kliendid ning teraapiad on seetõttu kõik väga erineva intensiivsuse, harjutusvaraga.
Neljas päev, 14.märts
Pagaritund ja golf
Osalesime AFIDi keskuse pagaritöö tunnis, kus sellel päeval oli kavas kolm küpsetist- suhkruküpsised ja kas erinevat šokolaadikooki. AFIDi keskuse noored näitasid meile kuidas valmistatakse portugalipäraseid suhkruküpsiseid. Pagaritöö tunniga oli lõimitud erinevad õppeained, näiteks matemaatika- retsept tuli kohanda väiksemateks kogusteks, sest 12 muna asemele oli võimalik kasutada ainult 10 muna; inglise keel- külalistele tutvustati retsepti ja prooviti numbreid öelda inglise keeles; muusika- tunni saatjaks oli raadio, kus tuli parajasti kõige popim lugu ja tunnis olijad laulsid kõik kaasa ( https://youtu.be/41W_Dx_Ajj4?feature=shared); sotsiaalsed oskused- koostöö meeskonnana, üksteise abivajaduse märkamine ja abistamine.
Ja siis oli meie kord hakata valmistama küpsiseid. Juhendajaid oli meil mitu, kaasa elamine oli emotsionaalne ja naerust rõkkav.
Päeva teises pooles osalesime Marco golfi treening-grupis. Iganädalaselt osalevad neli noort golfi trennis, et ühel päeval kui sportlik vorm on nii hea, võtta osa golfi võistlustest. Golfitrenn algas sellega, et meile tutvustati golfiväljakul käitumistavasid ja mängu reegleid. Saime koos noortega proovida avalööke ning väljakul lööke auku.
Meie tase oli golfimängus ei andnud võrrelda AFIDi sportlastega, sest meil oli raskused pallile pihta saamisega, samas meie kõrval noored lõid mängleva kergusega õiges suunas palle.
Päeva lõpus võtsime koos AFIDi spetsialistidega kokku noortevaldkonna õpirände. Leidsime väga palju ühisosasid keskuste töös- kliendikeskne lähenemine, meeskonnatööd, tegevuskavade koostamine, teraapiavajaduste märkamine- hindamine ja teostamine, eriolümpia ühenduse võistlustest osavõtmine. AFIDi keskusest on meil õppida kogukonnas olevate sportimisvõimaluste kasutamist regulaarseteks treeninguteks ja seeläbi regulaarse liikumisharjumuse tekitamist.
Suur aitäh Karinale, Marcole, Joale, Margaridale sooja vastuvõtu eest ja sisukate päevade eest!
Elu on ilus – Life is beautiful – Das Leben ist schön – La vie est belle – La vida es bella
Teisipäev algas samuti kiirelt, jõudsin juba 7.45 Euro BBV-sse, et kirjutada Astangu blogi kuna hotelli internet on täiesti olematu (maikuus võtame kindlasti teise hotelli, kus on kiire internet). Õigemini ei ole võimalik üldse hotelli WiFi-le ligi pääseda. Kui loodan oma mobiili 4G peale siis näitab selle asemel E tähte : ) Kui kallis lugeja küsib kas seal Saksamaal nagu midagi hästi ka on siis vastan, et siinsed inimesed on selle eest imelised. Sellist külalislahkust, sõbralikkust ja abivalmidust kohtab küll väga harva. Mitte, et meil Astangul midagi teistmoodi oleks, meie oleme ju samasugused. Toon siin põgusalt ära, mida täna asjalikku tegin: 8:30 – 9:15 Töövarjutamine IT-tunnis koos IT-õpetaja Juri Hameniga 9:40 – 10:25 Töövarjutamine äri inglise keele tunnis kontorihalduse eriala õppijatele koos inglise keele õpetaja Birgitta Feldgesiga 10:25 Arutelu IT-õppekavade teemal koos IT-õpetajate Juri Hameni ja Markus Werneriga 12:00 Lõunasöök sööklas 14:00 – 14:45 Prantsuse keele tunnid koos Petra Sommer-Schmeicheliga 15:00 Külastus Trieri, vaatamisväärsuste vaatamine. Kui päris aus olla siis Juri tundidest ei saanud ma mitte midagi aru, sest see on rohkem meie Kristjan-Pärt-Marko-Raido pärusmaa, aga vot Birgitta nimelise naisega võiks tunnis lõpmatuseni olla, sest tema pani kohe õpilased tööle ja andis neile ülesandeks õpetaja Sirli käest küsimusi küsida. Küsimused olid armsad: What is your favourite animal? What hobbies do you have? What is your favourite color? Why do you like your job? Viimasele küsimusele tuli vastus õige kiiresti – Because I like my students! Kahe IT õpetajaga arutasime, et missugused inglise keelsed IT õpikud üldse on saadaval ja siis avastasime kaks head õpikut, mille kirjastust enam ei eksisteeri. Anne lubas mulle koopiad teha ja tigupostiga Eestisse saata. Lõunasöögid on siin väga head ja maitsvad peaks ütlema, väga suured portsud ja mis peamine, tasuta! Prantsuse keele tund kulges lõbusalt, sest õpetajad tõesti naudivad oma tööd ja teevad seda mõnuga, mängleva kergusega ja alati rõkkava naeruga. See annab õpilastele sellise positiivse laengu ja kellelgi pole probleeme hommikul kooli tulemisega. Külastus Trier’i sellest ma parem ei räägi, sest hakkate veel kadedust tundma, nimelt käisime Weinhaus restoranis veine degusteerimas. Kokku 5 erinevat sorti, kõik kohalik kaup loomulikult. Tuletan meelde, et Trier asub imekauni Mosel jõe kaldal. Siin mõned pildid ja link, et tekiks parem ettekujutus.
Kolmapäev nagu ka kõik teised päevad algas vara, sest töö vajab tegemist. Siin päevakava, milliseid tunde külastasin ja keda kohtasin: 8:30 – 9:15 Töövarjutamine IT-tunnis koos IT-õpetaja Juri Hameniga 9:40–10:25 Töövarjutamine inglise keele tunnis büroojuhtimise õppijatele koos Hedwigiga 10:25–11:10 / 11:25–12:10 Töövarjutamine inglise keele tundides turismiala õppijatele ja IT tunnid, koos inglise keele õpetaja Birgitta Feldgesi ja Markus Werneriga 12:15 Lõunasöök sööklas 14:00 – 14:45 Inglise keele tunnid tunnistuse omandamiseks koos Hedwig Serwasiga; või hispaania keele tunnid koos Petraga. Juri tund läks suhteliselt blogi kirjutamise tähe all, sest programmeerimisest ei tea ma midagi. Ärge arvake, et blogi kirjutamine on mingi lihtne töö – ei ole! Esiteks pole internetti siis avastasin, et läpaka aku on tühi. Sellest ei piisanud, sest olin vale laadija Astangult kaasa võtnud, lihtsalt doki küljest, mille otsikut ei saa läpaka taha ühendada. Nice! Õnneks leidis IT-spets Klaus mulle uue laadija. Kõigepealt vaatasid 2-3 eksperti, et kas seda laadijat üldse tohib kasutada, äkki plahvatab. Kõik parameetrid valgustatud luubiga tagumise külje tagant loetud, jah – tohib küll! Kõik keele tunnid möödusid ladusalt ja aega jäi isegi väheseks, sest tunnid on ainult 45 min pikad, ma jõuaksin selle ajaga ainult sissejuhatuse ära teha ja tund oleks juba läbi : ) Viimase 45 min tegin veel kahe õpetaja vahel pooleks, et jõuaks nii ühte kui teist kuulata. Hedwig rääkis inglise keele riigieksamitest ja nende ülesehitusest Saksamaal (suhteliselt sama, mis meil) ja Petra tegi ägeda hispaania keele tunni, kus pani õpilased tõeliselt proovile. Tehnika oli selline, et alguses tõlkisid õpilased hispaania keele teksti saksa keelde ja õpetaja kirjutas tõlke tahvli peale. Ma veel mõtlesin, miks ta seda teeb ja siis hiljem sain aru, et nüüd sulgesid õpilased õpikud ja hakkasid saksakeelset teksti tahvli pealt uuesti hispaania keelde tõlkima. Väga hea nipp, aga ma teeks seda kuidagi kergemalt arvuti kaudu. Kooli personalil on kõigil õuna pildiga lauaarvutid ja õpetajatel on kõigil klaviatuuriga iPad’id, mida saab projektoritega siduda. iPad’is on digitaalsed päevikud, mida nad täidavad tunni ajal ja märgivad puudujaid. Puudujatesse suhtutakse väga suure hoolega, sest kui õpilasel on rasked ajad siis sellesse suhtutakse täie tõsidusega ja lastakse tal olla kuni paraneb. Siin on nimelt rahunemise tuba võrkkiigega.
Neljapäev, 14.märts 2024
Neljapäev algas koolis pisut aeglasema tempoga, Anne tuli mulle 9.00 hotelli järgi ja viis mind kooli, et saaksin oma blogi kirjutada, sest aega oli kuni kella 11.00-ni seda teha. Siin veelkord viimase päeva kava: 11:00 Euroopa-teemalised tegevused Euro-BBW-s ja kokkuvõtte tegemine koos Annega 12:10–12:55 Inglise keele tunnid turismiala õppijatele koos Birgitta Feldgesiga 13:00 Lõunasöök sööklas 14:00–14:45 Inglise keele järele aitamise tund segagrupiga 15:00 Külastus Bernkastel-Kues’i koos Harry ja Annega. Tegelikult oli nii, et tahtsime juba kolmapäeval ikkagi proovida külastada Bitburgi pruulikoja muuseumi, aga see oli endiselt suletud, kuigi kodulehel seisis, et avatud kuni 17.00. Pärisime Anne’ga, et miks nii ja siis öeldi meile, et muuseumi saab minna ainult giidiga koos, mida tuleb ette broneerida ja viimane giid oli päeval kell 14.00, aga meie olime kuskil kell 15.30 ukse taga ja nõudsime sissesaamist. Ühesõnaga on meil nüüd maikuus üks giidiga muuseumi külastus programmi sisse kirjutatud. Nagu naistel kombeks siis rahunesime mõlemad maha ainult kohvikus suure šokolaadikoogi tüki taga ja jõime teed peale. Kohe tuju jälle parem : ) Aga tulles tagasi neljapäevase kava juurde siis allkirjastasime Anne’ga kõik vajalikud paberid, samas rääkis Anne, et mis huvitavaid Euroopa-teemalisi projekte nad veel minevikus oma koolis on teinud. Ülejäänud päeva veetsin ma inglise keele õpetaja Birgitta seltsis, kes rääkis reisimisest ja geograafiast. Lõpus said õpilased jälle minu käest küsimusi küsida, sest kõik grupid, keda ma tundides külastasin olid erinevad. Vahepeal pidasid 2 kolleegi oma sünnipäeva, kus mul õnnestus samuti viibida ja kõiki korraga näha. Põhimõtteliselt terve kooli personal oli koos ja tervitas sünnipäevalisi. Võileivad ja kook oli kooli pagari ja kokanduse õpilaste endi valmistatud. Super hästi tehtud! Sünnipäevalapsed olid väga lõbusad sellid, viskasid nalja ja kõik tundsid üksteise seltskonnast rõõmu. Neljapäev lõppes sellega, et Harry ja Anne sõidutasid mind Luksemburgi, et minna ühiselt koos Moodsa Kunsti Muuseumisse nimega MUDAM. See oli ikka omaette kogemus, nagu mind ette hoiatati siis ei saa igaüks sellisest kunstist aru ja ei oska seda tõlgendada. Õnneks mina sain aru kuna olen ise kunstikooli lõpetanud. Muuseumis käidud, jätsin Anne ja Harry’ga hüvasti, nemad sõitsid koju Bitburgi tagasi ja jätsid mind Luksemburgis elava sõbranna hoolde, kellega sõitsime kesklinna, et panna oma raske seljakott korterisse ja minna ise edasi kuhugi õhtust sööma. Maandusime Kreeka restoranis, kus mulle jälle välja tehti.
Harry tahtis ka pildile jääda ja piilub nurga tagant, et mis toimub ; )
Reede, 15.märts 2024
Reede oli selles mõttes huvitav päev, et minu lennuk läks alles pool seitse õhtul, seega oli mul terve päev aega tegeleda “oma asjadega”. Kuna minu ülikooliaegne sõbranna, kellega ma koos 5 aastat saksa keelt õppisin, töötab nüüd Luksemburgis Rahvusvahelises Investeerimispangas siis saime juba neljapäeva õhtul peale tema tööd kokku ja läksime linna peale jalutama, kell 20.30 otsustasime keha kinnitada ilusas Kreeka restoranis. Korterisse tagasi jõudsime alles kell 23.00. Tänavad on õhtul hilja ohutud ja Luksemburgi ühiskondlik transport on tasuta. Ühesõnaga emotsioonid on laes ja jutt käib läbisegi neljapäeva ja reede vahel. Nii, tuleme nüüd reede juurde tagasi. Reede algas kell 9.00 kui korteri omanik tegi mulle imemaitsva pudru ja jõime kohvi juurde. Kuna inimesed pidid töötama ja minul oli vaba päev siis otsustasin linna peale minna ja tutvuda vaatamisväärsustega. Klaus sõitis ekstra minu pärast linna ja pakkus mulle seltsi kuna on rohkem kursis Luksemburgis erinevate kohtadega. Jalutasime vanalinnas ja jõudsime Raekoja sarnase hooneni, kus töötasid hertsog ja hertsoginna, sest Luksemburg on teadupärast hertsogiriik, mitte enam Saksamaa. Ise ajasin kogu aeg sassi, pealinnal ja riigil sama nimi. Raekoja vastas oli šokolaadi pood, kus sai kuuma šokolaadi joomiseks osta ja šokolaadi kooki peale süüa, väga rammus! Edasi kõmpisime ühest katedraalist ja kirikust teise, sest olen nendest ise väga huvitatud. Tegin pilte nii seest kui väljast. Väga ilus kogemus. Kõik need 6 päeva sadas vihma ehk siis ilmaga väga ei vedanud, ainult neljapäev paistis päike natuke pilve tagant. Aga kui on seljas õiged riided ja jalas õiged jalanõud siis ei olnud mul sellest vihmast ei sooja ega külma. Kõik need 6 päeva olid väga toredad tänu toredale seltskonnale ja need inimesed seal Euro BBV-s on ikka fantastilised. Tundsin ennast nagu “kuninga kass” või peaks ütlema “hertsogi kass” ; ) Igale poole viidi ja tehti välja, mul oli lõpus juba veidi piinlik, et millega ma küll sellise suhtumise olen ära teeninud. Ma ju kõigest Astangu KRK inglise keele õpetaja ja nüüd siis kohe selline suhtumine minusse. See kõik on südant soojendav ja kui Euro BBV inimesed peaksid tulema Tallinnasse vastu visiidile siis üritan samaga vastata. Kahju oli kohe lennujaama lahkuda kell 17.00, aga ka igal muinasjutul on oma algus ja lõpp.
IT-õpetaja Klaus Hoffmann tuli mulle Luksemburgi lennujaama autoga vastu ja küsis kohe, et kas tahan otse hotelli minna, kohvi jooma või vaatamisväärsustega tutvuma. Minu vastus oli viimane, seega käisime ühe suure mäe otsas, mille nimi on Mariensäule, sealt avanes selline vaade, mida ei unusta iial. Luksemburgist Bitburgi oli umbes 1 tunnine autosõit, läbides samuti ühte kaunist linna nagu Trier. Käisin kohe esimesel päeval oma kannad villi, õnneks olid mul kaasas tagavara jalanõud, mida soovitan alati teha kõigil, kes reisile soovivad minna. Hiljem jõudsime tühja hotelli ukse taha, kuhu oli akna peale jäetud kiri, et missugusest postkastist saan koodiga kätte oma hotelli toa võtme, mis avas kõiki uksi. Lõpuks maandusime Kreeka restoranis, sest kõhud olid juba väga tühjad. Tellisime 3 erinevat rooga, Kreeka salati, Moussaka ja Klaus tellis juustuga täidetud sealiha rulli, mis on samuti üks Kreeka toidu spetsialiteete. Tagasi tuppa jõudsin alles kell 22.00 kohaliku aja järgi ja 23.00 Eesti aja järgi, sest siin on ajavahe 1 tund. Öösel väga magada ei saanud kuna uus koht ja Klaus ütles, et seal tühjas hotellis kindlasti kummitab.
Alati kaasa tagavara jalanõud, isegi kui on ainult käsipagas!
Teine päev – Esmaspäev 11.märts 2024
Esmaspäev algas kohe väga töiselt ehk siis oli minu jaoks terve programm kokku pandud. Hotellist Euro BBW’sse on vähem kui 1 km ehk siis selle 800 meetrit kõndisin jalgsi, ignoreerides ville oma kandade peal. Päev algas 8.30 kohaliku aja järgi. Kohe sissekäigu juures oli mulle jäetud eestikeelne tervitus: Tere tulemast Sirli Linnat! Pisar tuli kohe silma sellise sooja vastuvõtu peale : ) Siin lühikokkuvõte päevaplaanist:
8:30 Tervitus Euro-BBW-s. Koolijuht Petra Sommer-Schmeichel, õpetaja Hedwig Serwas ja Erasmus+ koordinaator Anne Unfried. Selgitus tundides kasutatavate materjalide ja didaktiliste lähenemisviiside kohta. 9:45 – 10:25 Inglise keele tunni külastus: meediakujunduse eriala tund. Harry Morrison, inglise keele õpetaja. 10:50 – 12:45 Külastus Bitburgeri pruulikoja külastuskeskusesse 13:00 Ühine lõunasöök sööklas 14:00 Lühiettekanne Euro-BBW-st: eesmärgid, teenused ja töömeetodid. 16:00-17:30 Ringkäik Euro-BBW hoonetes.
Kahjuks pruulikoja külastus jäi ära, kuna just sellel päeval oli see avalikkusele suletud. Aga kuna päevakava on väga paindlik siis saab seda mõnele teisele päevale lükata. Kõige rohkem meeldisid mulle Anne ja Petra tehtud ettekanded, mis olid väga lihtsa ja loogilise ülesehitusega. Petra ettekanne oli üldiselt Euro BBW kohta ja Anne rääkis juba detailsemalt kõikidest osakondadest, kes on õpilased ja mida täpsemalt seal koolis õpetatakse. Ütleme nii, et mul on sellel töövarjutamisel ka omad kasud mängus, sest saan siin oma roostes saksa keelt praktiseerida ja kõik on sillas, et ei pea minuga kogu aeg inglise keeles rääkima : )
