Märts oli üks imeline kuu see aasta. Olles saabunud nädalaselt reisilt Itaaliast, sain olla ühe päeva kodus (8.märts on tõesti tore kodus olla) siis 9.märtsil istusin juba järgmise lennuki peale ja suundusin uuele reisile Tšehhi pealinna Prahasse. Ahjaa, Pärt oli ka kaasas : ) LOT lennuk läks meil täiesti normaalsel ajal ehk kell 14.05 päeval ja ümberistumisega Poola lennujaamas Warsaw Frederic Chopin jõudsime kell 17.15 Prague Vaclav Havel lennujaama. Sealt võtsime Bolt takso ja kimasime kohe hotelli nimega Hotel Duo – Moderní hotel v Praze. Kahjuks oli just alanud tipptund ja hotelli jõudmine võttis aega umbes 30-40 minutit. Kõhud olid juba väga tühjad, viskasime kotid hotellitubadesse ära, suundusime lähima restorani Restaurace a hotel Svatojánský Dvůr poole, milles kostitati meid hea ja paremaga. Kuna järgmisel päeval pidime vara tõusma siis lõppes see päev meil kell 22.00 kohaliku aja järgi ehk siis Eestis oli kell juba 23.00.
Hirveliha punase veini kastmes
10. märts 2026 – Teine päev
Olles korralikud Eesti Vabariigi õpetajad siis olime kell 8.45 juba koolimaja ees ja ootasime kui meile vastu tuldi. Kogu suhtlus käis läbi WhatsApp mobiili rakenduse ja selle kaudu andsime teada ka oma kohalolust koolimaja ees. Meile tuli vastu väga meeldiva välimuse ja olemisega Kamila Korandova, kes on ühtlasi kooli välissuhete korraldaja ja inglise keele õpetaja ühes isikus. Koolil on loomulikult ka nimi, mis on tšehhi keeles väga raske hääldada, aga siin link Střední průmyslová škola na Proseku kooli kodulehele. Inglise keeles on selle kooli nime palju lihtsam hääldada “Secondary Technical School of Engineering”.
Siinkohal kooli tutvustav video, mis on küll tšehhi keeles, aga pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna …
Vasakult Kamila, raamatupidaja, meie, IT õpetaja ja kooli direktor
Meid võeti erakordselt hästi vastu. Alguses suundusime Kamila kabinetti, kus ootas terve hommikusöök koos kohviga, sest millegipärast arvati, et meile hotellis süüa ei pakuta. Ühesõnaga Kamila toas oli laud lookas kõik need päevad. Külalislahkusest me puudus ei tundnud nagu oleks oma koju läinud. Väga soe vastuvõtt. Kohe panime plaanid paika, et missuguseid tunde me soovime külastada ja mis meid täpsemalt huvitab. Mina käisin kõik võõrkeele tunnid läbi erinevate õpetajate juures, põhiliselt saksa keel ja inglise keel. IT spetsialist Pärt külastas kõiki oma valdkonna tunde. Kui valdkondadest rääkida siis selles koolis õpetatakse nii mõndagi, siin teile loetelu:
11. märts 2026 – Kolmas päev
Kuna tunnid olid selliselt ajal, et igale poole ei jõudnud, kuhu tahtsid minna siis teisel päeval tegi Kamila meile maja peal ekskursiooni ja tutvustas õpetajaid ja klassiruume, mis olid varustatud väga korraliku masinapargiga ehk arvuteid oli palju ja igas klassis loomulikult video projektor ja nutitahvel, mida kasutati usinasti kõikide õpetajate poolt. Silma torkasid ka mobiili hoidikud, mis koosnesid tekstiilist taskutest, millel olid peal numbrid. Igaüks jättis meelde numbri, millisesse taskusse oma mobiili jättis. Enne iga tunni algust poetasid õpilased oma mobiilid sellistesse taskutesse.
Mobiili taskud
12.märts 2026 – Neljas päev
Viimane päev oli meil lühike, sest siis me lendasime AirBaltic lennukiga läbi Riia Tallinnasse tagasi. Lennuk läks samuti normaalsel ajal kell 14.20, aga vahemaandumisega Riias saime koju alles kell 20.45. See reis oli väga meeleolukas, sest peale kooli külastust jõudsime ka Praha vanalinna. Kooli tunnid said kell 16.00 juba läbi ja ülejäänud oli meil vaba aeg. Selle veetsime enamuses ikka Praha vanalinnas jalutades ja Karlovi sillast käisime ikka mitu korda edasi-tagasi üle. Vaatasime, kuidas kunstnikud turiste joonistasid ja kaupmehed Tšehhile omaseid meeneid müüsid. Kui kõhud jälle tühjaks läksid siis suundusime vanalinnas asuvasse “Fat Cat” pubisse sööma. Praha on väga ilus linn. Soovitan soojalt kõigil kasvõi korra elus ära käia. Mina käisin viimati klassi ekskursioonil aastal 1992.
– riigikaitse, uued kogemused ja üks sõbralik kass 🐾
SIVA kolledž tõi meie jaoks täiesti uue kogemuse – sukeldusime Läti riigikaitse õppe maailma.
See ei olnud lihtsalt loeng, vaid palju enamat. Päev algas loenguga, mille sisu tundus paljuski tuttav, kuid samas avas see huvitavaid nüansse Läti süsteemist. Saime teada, et nende riigikaitse õpe on oluliselt põhjalikum ja pikem kui meil ja kohustuslik keskkooli õpilastele – see on süsteemne ja järjepidev osa õppetööst. Aga ainult kuulamisest ei piisanud 👀👉 Saime vaadata ja katsuda airsoft relvi, meie pettumuseks ei saanud me päriselt sellega lasta kuna meil puudus eelnev treening.
Eriti huvitav oli teada, et nende süsteemis on väga selged reeglid – näiteks on lausa seaduses kirjas kohustus teisi aidata. Kui seda ei tee, võib järgneda karistus. Riigikaitse tundi viis läbi naisterahvast kaitseväelane. Lätis on kaitseväes 16% naised (vabatahtlikud, abilised ja riigikaitsjad).
Päeva jooksul jõudsime ka vaatetorni, kust avanes ilus vaade ümbrusele.Ja muidugi kohtusime ühe väga sõbraliku oranži kassiga, kes varastas hetkega kõigi südamed. Kogu päeva tegi eriti meeldivaks see, kui abivalmid ja toetavad olid nii korraldajad kui ka kohalikud õppijad. Tundsime end tõesti oodatuna.
Kolmas päev (06.05)
Täna oli üks neist päevadest, kuhu mahtus nii õppimist, avastamist kui ka lihtsalt mõnusaid väikeseid hetki 😊 Päev algas eriti varakult ühe meie õppija jaoks – juba kell 6:30 käidi hommikujooksul. Mereäärne Jūrmala on selleks ideaalne koht ja andis päevale energilise alguse.
Enne koolipäeva jõudsime muidugi ka meie kohaliku valge kassiga aega veeta 🐱
💻 Koolipäev – teooriast praktikasse Tänases tunnis õppisime, kuidas valmistada kondensaatorit ning rääkisime sellest, kuidas see salvestab energiat. Oli põnev näha, kuidas teooria muutub päris praktiliseks tegevuseks.
Samuti kordasime juba koolis õpitud teemasid: VirtualBoxi kasutamist ja andmete varundamist. Eriti hea oli see, et saime varukoopiate tegemist ka praktiliselt läbi proovida.
Väike magus õhtu – šokolaadi fondant. Õhtul käisime Jurmala linna muuseumis. Kõige rohkem jäid meelde klaasskulptuurid ja erinevad kaasaegsed kunstiteosed. Üks teos pealkirjaga “Conversation” pani meid omavahel arutlema ja mõtteid vahetama. Oli huvitav näha, kuidas kunst võib inimesi omavahel suhtlema panna isegi siis, kui alguses ei oska midagi öelda.
Neljas päev (07.05)
Tänane päev tõi taas kokku nii tehnoloogiaõppe kui ka kohaliku kultuuri kogemise.
IT tundides õppisime täna DHCP serveri seadistamist. Töötasime CISCO simulatsiooniprogrammis, kus saime samm-sammult läbi proovida, kuidas võrgus seadmetele automaatselt IP-aadresse jagatakse.
Kuigi osa teemast oli juba varasemast tuttav, aitas simulatsioonikeskkond palju paremini aru saada, kuidas süsteem päriselt töötab.
Täna saime osa ka Läti iseseisvuse taastamise tähistamisest SIVA kolledžis. Tegelik tähtpäev on küll 4. mail, kuid tähistamine toimus täna koolis ühisüritusena kus lauldi ja tantsiti. Ja jah… 😄
mingil hetkel tõmmati ka meid tantsima. Täna avastasime, et peame veel natuke harjutama bussigraafikute lugemist 😄 Tahtsime kindlasti õigeks ajaks bussile jõuda… ja jõudsimegi — umbes 30 minutit liiga vara bussijaama. Aga vähemalt bussist maha ei jäänud 🙂
Õppetöö arendamise tiimi 5 liiget: õppejuht Külliki Tamm, õppevaldkondade juhid Margus Koolme ja Minni Rahuoja ning õppespetsialist Janelle Jürikivi ja õppedisainer Kadi Roosipuu käisid 14.-16. aprill Erasmus+ õpirände raames Hollandis külastamas Techniek College Rotterdam, Zadkine Start College’i ja Het Passere College´i.
Visiidi keskmes olid kaasav kutseharidus, õppijate heaolu, paindlikud õpiteed ning hariduse ja töömaailma koostöö. Kolme päeva jooksul kogetu pakkus rohkelt inspiratsiooni ning kinnitas rahvusvahelise koostöö olulisust kaasava hariduse arendamisel Euroopas.
Hollandi haridussüsteemist:
1.-8. klass põhikool, vanus 4 – 12 a.
Tase 1 (ettevalmistav õpe) – 4 aastat vanusele 12-16 a, 1 aasta 16+ vanusele (tasanduskursus)
Tase 2 (baas kutseõpe) – liht/abitööline, 2 aastat
Tase 3 (kutseõpe) – spetsialist, tiimijuht oma erialalt 2 aastat
Tase 4 (kutseõpe) – keskastmejuht oma erialal või õpingute jätkamine ülikoolis
Esimene päev: õpe tööstuskeskkonnas Rotterdami RDM Campus
Õpirände esimene päev toimus Techniek College Rotterdamis, mis asub muljetavaldaval RDM Campusel Heijplaatis – endisel laevatehase alal, millest on kujunenud innovatsiooni, hariduse ja ettevõtluse kohtumispaik.
Meid võtsid vastu kooli töötajad, kes tutvustasid Hollandi kutsehariduse mudelit reaalses töökeskkonnas. Arutelu keskmes olid:
õppekavade arendamine ja uuendamine
paindlikud ja individuaalsed õpiteed
õppijate heaolu ja tugisüsteemid
tihe koostöö ettevõtete ja õpetajate vahel
Eriliseks elamuseks kujunes ekskursioon sadamaalal, mida juhtis Port of Rotterdam Authority esindaja. See andis selge pildi sellest, kuidas haridus, teadus ja ettevõtlus saavad ühiselt panustada innovatsiooni ja tulevikutöö oskustesse.
Päeva üheks meeldejäävaimaks osaks oli ka veetakso sõit Rotterdami sadamas – kogemus, mis sidus hariduse, infrastruktuuri ja rahvusvahelise majanduse tervikuks.
Õhtu Rotterdamis: kultuur ja võrgustumine
Päeva lõpetas ühine õhtusöök restoranis Spice by Blake. Lisaks suurepärasele toidule pakkus õhtu võimaluse mitteametlikuks suhtluseks ja kogemuste vahetamiseks. Indoneesia mõjutustega maitsed ja soe atmosfäär peegeldasid hästi Rotterdami rahvusvahelist ja avatud vaimu.
Teine päev: kaasav haridus praktikas
Teisel päeval külastasime Zadkine Start College’i Frankendaali üksust, kus keskendutakse õppijatele, kes vajavad haridusteel täiendavat tuge. Nii on neil õpperühmad uussisserändajatele, noortele emadele, kui ka erivajadusega õppijatele.
Tutvuti mitmete oluliste teemadega:
tugistruktuurid kutsehariduses
klassiruum kui töökeskkond
juhendamine ja mentorlus
erivajadustega õppijate toetamine
praktika ja tööle suunamine
Külastasime ka erivajadustega õppijate klassiruumi ning spordipõhist õppekeskkonda, saades praktilise ülevaate, kuidas individuaalne lähenemine ja struktureeritud tugi toimivad igapäevaõppes.
Rotterdam kui mitmekesine linnakeskkond
Õppekäiku rikastas ka külastus Afrikaanderplein Marketile, kus saime vahetu kogemuse linna kultuurilisest mitmekesisusest.
Tugev alus edasiseks koostööks
Visiit kinnitas, et koostöövõimalusi Zadkine’ii ja Techniek College Rotterdamiga on palju. Edasised plaanid hõlmavad:
õpetajate ja ekspertide vahetust
õppijate lühiajalist mobiilsust
ühiste kaasavate õppekavade arendamist
teadmiste jagamist rehabilitatsiooni ja tugiteenuste vallas
Kolmas päev: VSO Het Passier College 16.04
Kolmas ja viimane õpirände päev Hollandis viis meid Rotterdamis piirkonda nimega
Overschie, kus tutvusime VSO Het Passier College õpikeskkonnaga, õppega kui ka usinate õpilastega.
Tegemist on kooliga, kus pakutakse haridust toevajadusega noortele alates 12. eluaastast. Õpe kestab 4 aastat ja on lõimitud teoreetiliste tundidega ning praktiliste tegevustega.
Praktilised tegevused varieeruvad alates puidu- ja metallitööst kuni aianduse, juuksuritöö kui ka teeninduse ning toiduvalmistamiseni.
Eriliselt tore oli kuulda praktikatest, kus õppetöösse kaasatakse kogukond. Nimelt on koolil kohvik ja jalgratta töökoda, kuhu võivad sisse astuda kõik huvilised, kes soovivad tassikest kohvi või parandada Hollandis asendamatut liiklusvahendit jalgratast. Mõlemas kohas tegutsevad õpetajate suunamisel nende oma kooli õpilased alates suhtlusest kliendiga kuni lõpliku teeninduseni.
Het Passier College avaldas muljet ka innovaatiliste lähenemistega. Näiteks on nende uusim kolleeg AI Lexie – hologrammist õpetaja abiline, kes oskab suhelda mitmetes keeles, visualiseerib holograafiliselt õpitut ja on igati (tehis)arukas vestluskaaslane.
Tänusõnad
Visiiti koordineerisid Danielle Scholtes ja Martin Huizinga, kelle pühendumus ja professionaalsus tagasid sujuva ja sisuka programmi. Oli tunda, et olime siiralt külalistena oodatud!
Erasmus+ õpiränne Rotterdamisse näitas selgelt, et rahvusvaheline koostöö ei ole pelgalt kogemuste vahetamine, vaid oluline samm kaasavama, innovaatilisema ja tugevama Euroopa haridussüsteemi suunas.
Meie õpiränne algas taaskord öösel kell kolm. Esimene lend Tallinnast Frankfurti oli Carli ja Kerdi jaoks elu esimene. Carli lohutas tema kõrval istuv Birgit, aga Kert saatis palveid kõigevägevama poole. Väsitavaks tegi reisipäeva viie tunnine jätkulennu ootus, mis meie kiuste veel ka hilines tund aega. Aga lõpuks jõudsime õnnelikult ( koos kohvritega) Veronasse. Vaatasime netist pilte Eesti talveilmast ja samas nautisime Itaalia 28 kraadist sooja. Saime kiiresti auto kätte ja kell viis jõudsime Itaalia koju kus oli äärmiselt soe vastuvõtt majaperenaise ja tema poja poolt ( Teresa ja Marino) Viimaseks toimetuseks oli poe külastus, et varustada end toiduga ja nüüd on peaaegu öö käes, teeme ruttu blogi ja siis tuttu, et homme oleksime valmis olema töökad ja tegusad.
Õhtul Teresa Countri House eesÖösel Tallinna lennujaamas
Leia pildilt armastus.
Teine õpirände päev ja esimene tööpäev
Hommikul ärkasime kell 7. Sõime kiiresti hommikusöögi ja läksime põnevusega praktikakohta. Engimi kutsekoolis ootas meid Roberto, kes tegi meile koolituuri. Saime teada, et selles koolis õpetatakse puutööd, metallitööd, iluteenindust ja arvutierialasid. Tutvusime puiduõpetajate Jordani ja Renatoga ning asusime esimese töö kallale. Me saime teha endale vineerist telefoni kõlari, mis lõigati välja laseriga. Tore oli see, et igaüks sai selle endale. Peale praktikapäeva tulime ruttu koju, sõime makarone hakklihaga ja läksime Itaaliat avastama. Me külastasime 2 linna. Jalutasime Thienes ja Vincenzas. Saime esimesed kultuurinautlemise kogemuse ka – nägime Basiilikat ja ühte uhket kirikut. Kuna ilm on endiselt väga palav ei saanud me ka mööda minna kohalikust jäätisepoest. Hilisõhtul kiire näks ja valmistuma homseks.
Kolmas päev
Teisipäeval oli ettevõtte külastus. Käisime ettevõttes Gruppo Zordan
Selle ettevõtte vanus on 63 aastat ja nende ettevõte on võtnud oma südameasjaks CO jalajälje vähendamine. Seetõttu on nad tootmises keskendunud vähem puidule ja rohkem MDF ja plaatmaterjalidele. Samas valmistavad nad luksusmööblit, erinevatele moebrändidele. Hiljuti ehitasid nad endale uue kontori, et pakkuda töölistele parimat keskkonda töötamiseks.
Peale tööd käisime Veneetsiat külastamas. Jalutasime linnavahel ja külastasime kõiki avatud kirikuid. Turiste oli väga palju ja kohati oli isegi raske liikuda. Kõndisime mööda ka väga kallitest poodidest, kus polosärk maksis 2000 eurot. Lõpuks jõudsime San Marco väljakule kus tahtsime minna kellatorni aga meil puudus kahjuks ligipääs mobiili maksetele. Kasutasime Veneetsias ka ainukordset võimalust sõita kondliga mööda Veneetsia kanaleid. Sõit oli tore kuid kohati ka hirmutav, kuna kondel kõikus väga palju.
oneplus_39558
Neljas päev
Täna olid kohalikud vastuvõtjad meie programmi kirjutanud spordipäeva. Kahjuks sporti me siiski teha ei saanud, kuna võistkonnad olid ette registreeritud ja meil puudus sellekohane info. Joonistasime mandaleid ja mängisime erinevaid lauamänge. Tore oli sest saime suhelda kohalike õppijatega.
oneplus_0
Peale väsitavat tööpäeva sõitsime Garda järve äärde kus on kõrvuti kaks lõbustusparki. Üks on Muuviland ja teine on Gardaland, mida ka külastasime. Alustasime maagilisest puumajast kus oli pöörlev tuba. See oli heaks sissejuhatuseks, et minna ameerika mägedele sõitma. Seda võimalust kasutasid kõik ! Kõige suuremal mäel kohtus Kert oma sõnade järgi korraks ka jumalaga 🙂 . Peale pargi külastust oli Carlil nahk nii märg, et sõitsime randa ujuma.
Vahekokkuvõtteks lühike kommentaar:
Kert; Karjusin täna kõva häälega, kõige jubedam aeg minu elus. Tomi; Ehmatav ja adrenaliini rohke päev aga siiski tore. Ranet; Sõitsin kõik ameerika mäed läbi ja olen valmis minema veel suurematele mägedele. Karl: Oli lõbus ja oleks võinud hirmsam olla. Järvevesi oli jahe.
Viies päev:
Tänane päev algas teistmoodi, võrreldes tavalise puidutöö tundidega. Meid võttis vast kokk Davide ja andis meile riietuse , kilepõll ja marlimüts. Mr. Davide oli seitse aastat tagasi veel oma pere restoranis peakokana ametis. Tal polnud plaaniski oma restorani sulgeda, aga Engimi direktor kutsus ta üheks päevaks nädalas tunde andma, ja varsti oli Davide täiskohaga õpetaja Esimese ülesandena saime venitada pitsataigent, mis läka kerkekappi, et oodates aega mitte raisata hakkasime meie tegema Pastatainast. Saime teada, et pasta tainas on väga primitiivne. Kui meie valmistatud pasta kuivama läks alustasime koogi taina rullimist. Itaalia keeles oli see FROLLA PER CROSTATE. Järgnes pitsakatte paigaldamine. Ja 10 minuti pärast tuli päeva parim osa, pitsa söömine. Meie arvamus on, et nii head pitsat pole me enne saanud.
Peale tööd väike uni ja kuna olime emotsionaalselt pisut väsinud, siis ei hakanud täna väga kaugele sõitma. Oleme juba mitu päeva vaadanud eemal kõrguvaid mägesid ja täna läksime neid lõpuks lähemalt vaatama.
Kert: Ilus vaade. Kurve oli liiga palju, et hakkas halb.
Carl: Ei ole midagi öelda
Ranet: Tänane päev oli rahulik ja nägi ilusaid vaateid.
Tomi: Väga tore päev oli ja ilus vaade mäe otsast.
Elagu 1Mai
Tänase päeva veetsime puhkepäevale kohaselt, istudes. Istudes autos, õnneks liikuvas, kuid mitte alati. Saime teha tutvust Itaalia ummikutega kus kilomeetrite kaupa sai sõita vaid umbes 5 km tunnis. Seekord viis tee meid Pisa torni juurde. Tõepoolest see torn ongi viltu. Saime külastada katedraali ja mitut muuseumi, tahtsime väga ka torni ronida, aga sinna minna vaid teatud kellaajal. Esimene vaba aeg oli meie jaoks kahjuks liiga hilja. Seega ostsime koju kaasa suveniire ja tegime ka palju pilte torni foonil. Kahjuks oli võimatu pildistada ainult torni, kuna külastajaid oli niivõrd palju. Peale kuue tunnist autosõitu ja Pisa väljaku läbi käimist olid kõhud tühjad ja hellitasime ennast pitsa ja pastaga. Seejärel algas pikk ja väsitav kojusõit.
2mai.
Itaalias oleme juba palju näinud, seekord võtsime suuna uue riigi vallutamiseks. See riik oli San Marino. Riik millest enamus asub kõrgel mäe otsas ja on 44 korda väiksem kui Saaremaa. Tee sinna oli taas vaevaline, aga kohale jõudes saime aru, et see vaev tasus ennast ära. Linn oli mitmetasandiline ja ülesronimine oli vaevarikas. Vaated mis avanesid kõrgelt olid hingematvad. Külastasime mitmeid muuseume ja üht kindluslossi.
Tänavad olid täis väikeseid poode ja turiste. Kahjuks oli meie aeg limiteeritud ja palju huvitavat jäi tõenäoliselt nägemata.
Et jõuda koju normaalseks ajaks liikusime Rimini linna, kus külastasime miniatuurse Euroopa teemaparki. Pargis olid Itaalia linnade tähtsaimad ehitised – seega nägime ka seda, mis seekord päris suuruses nägemata jääb. Lisaks olid seal Euroopa kuulsaimad vaatamisväärsused – nt Eiffeli torn, Taani merineitsi, Hollandi tuulikud ja Kreeka Pantheon. Tegime ka ühe lõbusõidu veeatraktsiooni peal. Siis liikusime Rimini randa, sest olime kuulnud, et see on väga ilus. Hooaeg veel käes küll pole ja vesi oli väga jahe, aga Carl otsustas siiski teha Aadria meres väikese ujumise. Siis istusime väsinult autosse ja sõitsime koju.
Aadria merre ujuma
3. mai 2026
Meil oli siiski sõitmisest vähe ja otsustasime minna ka veel Milanosse. See on ainukene tõeliselt suurlinn kuhu oli võimalik meil minna. Milaanos ootas meid katedraal mille sarnast polnud meist mitte keegi varem näinud. Seda katedraali ehitati 600 aastat ja see on suurim kooti ehitis kus külalised saavad jalutada ka katusel. Kasutasime seda võimalust ka meie. Eriti toredaks tegi külastuse meile osutatud VIP teenus.
Sellega on meie välispraktika pikad sõidud lõppenud.
4.mai
Täna olime taas puidutöökojas, kus võttis meid vastu Renato koos nelja kolmanda kursuse õppijaga, kes olid meile tööriistade sahtlid valmis komplekteerinud. Iga eestlane sai endale ühe juhendaja. Tekkisid paarid: Kert ja Fraj, Tomi ja Lavinia, Ranet ja Maguette, Carl ja Federico. Tööks oli itaallaste sõnul imelikunurga mõõtja valmistamine. Siinkohal tahaks tervitada õpetaja Tarmot, kes on meile õpetanud käsitööd. Tänu juba omandatud oskustele seisis kõigil peitel käes ja töö sai ilus. Puiduõpetaja Renato oskab väga hästi teha puidulõiget ja sellega seoses sai Armand võimaluse puidulõikega lähemalt tutvust teha. Renato on oma töös väga kirglik, talle meeldib koguda kuulsate disainerite tootenäidiseid, ta on töötanud Engimis juba 26 aastat. Inglise keelt ta väga hästi ei valda, aga Google translate aitas kõik vajalikud jutud rääkida. Kutsusime teda Astangut külastama. Kuna täna olid kõik vaatamisväärsused kinni siis tegime rahuliku poeskäigu ja puhkasime ennast veidi välja.
5.mai
Täna töötasime koos Andrea ja tema klientidega. Hommik algas ühisest tutvumisringist kus saime kõik tuttavaks. Seejärel hakkasime lakki maha lihvima vanadelt toolidelt ja kappidelt. Kohalikud panid suurest kõlarist mängima muusika ja loomulikult ei puudunud repertuaarist ka „ Mi amore „ Selle kohta rääkis Andrea, et see laul ajas itaallased algul segadusse, kuna sellist jooki nagu espresso macchiato pole Itaalias olemas, on kas üks või teine. Toolide projekti eesmärk on, et igas Thiene kodus oleks üks kaunistatud tool ja kui tuleb külla eriti auväärne inimene siis pakutakse sellel toolil talle istet. Täna lihvitud toole hakkame homme kaunistama. Peale pausi saime proovida ka lihttööd, mida kliendid teevad. Selleks oli kinkekottide kaunistamine ja päevalausete välja lõikamine ( igal päeval saavad kohviku külastajad kaasa ühe motiveeriva lause.
Tööpäeva lõpus külastasime Verona lähedal asuvat automuuseumi, mis on erakollektsioon. Jalgrattaid, võrre, mootorrattaid, kaameraid , autosid ja sõjatehnikat oli lugematult palju. Kesksel kohal oli Ayrton Senna kiivrid ja kindad.
Oleme teel. Finnairi kiired tiivad viivad kohale isegi kui tuul raputab.
Lendasime Tallinnast Helsingisse ja sealt Genfi ning meie seltskonnas oli üks kaaslane, kellele see oli esimene kord. Jõudes Genfi pidime sooritama korraliku lego, et autosse mahuksid nii inimesed kui kohvrid. Algul tundus, et sõidavad kas kohvrid või inimesed, aga õpetaja Tea osavus auto komplekteerimisel päästis mõlemad.
Edasi hakaksime sõitma oma ööbimispaiga poole. Teekond kestis poolteist tundi. Kõigil olid kõhud tühjad ning läksime Lausanne’i linnas sööma Buffalo grilli.
Kohale jõudsime oma ööbispaika pimedas pikki serpentiine sõites.
Esimene praktikapäev
Ärgata tuli vara – 6.30, kuid õnneks on praktikakoht ca 15 minuti autosõidu kaugusel ning vastu võttis meid kohalik eestlannast õpetaja Renate ja koolidirektor. Meile anti retsept valmis teha mandliküpiseid magustoidu kõrvale, siis hakkisime porrut ning hautasime seda võis väga huvitava tehnoloogiaga paberkatte all. Töötasime restoraniköögis, kus oli väga kuuma ja serveerimise ajal väga pingeline. Õpilaste märksõnad tänasest olid: raske, kuum, huvitav, kala.
Lisaks käisime kohalikus kaupluses ning valmistasime ühiselt mõnusa õhtueine.
Teine päev
Hugo: Tänaseks teemaks oli seaprae küpsetamine, mida me tegime koos prantsuse õpilastega. Mina tegin salatit: peet, redis. Lisaks tegime kastet porgandi, sibula, küüslaugu ja puljongiga. Lisaks tehti juustuga täidetud pirukaid. Pärast tööd tahtsime minna koopaid külastama, kuid ei leidnud neid üles.
Deivil: Hommikul koorisime kartuleid, lisaks tegin juustupirukaid, pesin nõusid. Oli päris pingeline töö ja meelde jäi sealihaprae kokkusidumine, et lihamahlad oleksid sees. Pärast meeldis väga ilus Prantsuse väikeküla, mida peetakse Prantsuse kaunimaks külaks.
Alisia: Mulle meeldis tänane kokaõpetaja, ta oli väga sõbralik. Mulle meeldis küla arhitektuur koos loodusega – see oli võimas.
Matvei: Mulle meeldis rääkida inglise keeles oma partnertiga, teha koos tööd. Meeldis väga praadisid kaunistada aed-haraputke lehtedega. Peale tööd meeldis kõik- autoga sõita, muusikat kuulata ja linnas jalutada.
Õpetaja Karmen sai esmakordselt testida oma autosõiduvõimekust Prantsuse serpentiiniteedel ning vaimustuda prantsuse köögi tehnoloogiast ja õpetamissüsteemist.
Õpetaja Tea väga meeldis süsteemselt ja inimlikult õpetav õpetaja. Lisaks hämmastab teda, et ei kasutata pajakindaid, vaid käterätikut ka ahjust plaatide väljavõtmisel. Saab näha, kas homme pagaris ka pole.
Kolmas päev
Täna olime kondiitriklassis ja tegime vaarikaparfeetorti. Raske oli see, et kõike pidi tegema väga täpselt. Kondiitriks õpitakse 10 aastat Prantsusmaal. Õppisime, kuidas torti keerutatakse valges šokolaadis. Meelde jäi, et šokolaadi sai sulatada mikrolaineahjus ja kook pandi iga etapi järel kiirjahutuskappi -15 kraadi juurde. Lisaks õpetati šokolaadi tempereerimist. Oli huvitav, kuidas kõik tooraine pidi olema kindla temperatuuriga ja mõõdeti termomeetriga.
Pärast kooli sõitsime külastama koopaid. Algul kuulasime konnade kõrvulukustavat kontserti. Koopad olid väga põnevad: seal oli 8 erinevat koopasaali.
Pärast koobaste külastust sõitsime koske vaatama. Lisaks saime minna kose kohale koopasse.
Enne oma elukohta tagasi tulekut külastasime veel supermarketit, et osta toiduaineid kuna meie järgmise päeva töö on valmistada õpetajatele eesti toite.
Neljas päev
Täna oli meil Eesti toidupäev: tegime süüa Prantsuse õpetajatele, et tutvustada enda toite. Me pakkusime kartulisalatit, singirulle, täidetud mune, liha-ja kapsapirukaid, kiluvõileibasid, kringlit ning kaeraküpsiseid. Õpetajatele väga meeldis meie toit, võeti mitu korda juurde ning kõige populaarsemad olid pirukad, singirullid ja täidetud munad. Samuti kiidetid küpiseid ja kringlit, samuti meeldisid Kalevi kommid.
Peale lõunat sõitsime Šveitsi Alpidesse loodusparki nimega Juraparc (nimelt on siin sellenimeline mäestik). Nägime seal karusid, piisoneid, kitsesid ja hunte. Lisaks nägime kotkaid, ronki ja kulle – neid oli lausa suur parv. Meelde jäi karu, kes mängis vees kivide ja puidutükkidega ning see, kuidas suurele kitsele tehti pediküüri ning selleks ta uinutati eelnevalt. Kohale oli kutsutud isegi loomapolitsei koos koeraga seda tegevust turvama.
Pärast tulime oma elupaika ning valmistasime kotlette ja kartuliputru.
Kuues päev – esimene vaba päev
Tõusime hommikul varakult üles nagu ka tööpäeval ning hakkasime sõitma Genfi poole, sest meil oli plaanitud seal šokolaadituur. Kohtusime meie väga jutuka ning valjuhäälse giidi Cathriniga, plaanis oli 6 erinevat šokolaadipooid ning 1 kondiitriäri. Deivilile meeldis jutt linna ajaloost, paadiga üle järve sõit (see on seeal nagu meil nt tramm) ning kohvik, mille oli selle päästmiseks ära ostnud kirjanik. Alisiale jäi meelde linna arhitektuur ja maitsev šokolaad. Hugole meeldisid kahurid ja see, kuidas nad õpetaja Karmeniga ühe šokolaadist sümboolse supipaja puruks lõid ning võimalus osta head šokolaadi. Matveile meeldis šokolaad ja ühes poes, kus teenindaja rääkis vene keeles. Tead üllatas, et see suur kogus šokolaadi ei ajanud südant pahaks nagu ka Karmenit, et head šokolaadi on võimalik tõesti palju süüa. Saime linnast lühikese ajaga üsna palju teada ning seda maitsvalt.
Peale Genfi läksime külastama Annecy linna, mida reklaamiti kui Prantsusmaa Veneetsiat, sest seal olid kanalid ja kitsad tänavad ning sama palju turiste. Vesi oli küll oluliselt puhtam ehk täiesti läbipaistev ja samuti värske mägiõhk. Tagasisõit kesti 2 ja pool tundi läbi mägede ning suusakuurortite.
Päev oli huvitav, põnev, uusi teadmisi pakkuv, maitsev, jalgadele väsitav.
Seitsmes päev
Tänane päev algas meil pannkoogihommikuga ja siis alustasime sõitu Alpidesse. Sõit oli üsna pikk, kuid väga kaunis – palju mägesid ja järvi. Mägitee viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Sihtkoht oli Clacier 3000, kus ootas meid 2 gondlisõitu Alpi lumistele tippudele ning kahe mäetipu vahel olevale rippsillale. Hugole meeldis gondli- ja tooltõstukiga sõit, rippsild, vaade ning suveniiripood. Deivilile jäi meelde gondlisõit ning mägede vaade üleval. Alisia meelest oli väga ilus üleval ja Matveile meeldis ka üle kõige mägede vaade üleval. Teale jäi meelde liustiku suurus ja Karmeni meelest pilt kahe mäetipu vahelisest sillast oli hirmutavam kui tegelikult sellest üle minemine.
Mäest alla tulles olid kõigil kõhud tühjad ning otsustasime minna sööma mäe all olevasse Šveitsi retorani, kus meid teenindas Argentiinast pärit meesterahvas. Portsud olid muljet avaldavad.
Edasi sõitsime Monteaux linna, kus oli väga soe ja kasvasid palmid. Deivili meelest oli nagu Hispaanias ning Karmen käis jalgupidi järvevett katsumas.
Õhtu lõppes ühise õhtusöögiga praeguses kodus.
Kaheksas päev
Hommik algas veidi hiljem tavapärasest ja täna oli meil muuseumitepäev. Muuseumilinnaks valisime Besanconi, kus on vanim Prantsuse kunstimuuseum.Hugo meelest oli põnev, Deivili meelest oli huvitav ja ajaloorikas. Alisia tegi rõõmsaks ja meeldisid ajaloolised pildid erinevates kunstistiilides. Matvei jaoks oli huvitav. Teale meeldis mitmekülgsus ja ei tekkinud kunsti üleküllust. Karmenile meeldis kaasaegse sisearhitektuuiri sidumine vana majaga, erinevad sekstsioonid ja paras eksponaatide suurus. Kõik jagasid teistega fotot oma lemmikmaalist.
Lisaks oli tegu Prantsuse kellapealinnaga ning seetõttu külastasime aja muuseumi, kus olid nii kellad kui linna ajalugu omavahel põimitud. Deiviliele meeldis maakera pöördenurga kell, Hugole pakkus huvi 3 suurt gobelääni, Alisiale ja Matveile jäid meelde maalid, Teale meeldis erinevate kellafirmade väljapanek läbi aja, Karmenile jäi meelde suur Besanconi linnamakett oma detailirohkuses ja kullast pärlite ning kalliskividega kell.
Lisask külastasid Tea, Karmen ja Deivil kohalikku katedraali.
Alloleval pildil jookseb Hugo eemale Victor Hugo muuseumist. Nimelt see linn oli ka kirjaniku sünnilinn.
Pärast muuseume saime teada, et kell 2 suletakse restoranid ning me pidime valima kebabi koha, mis oli maitseelamuse mõttes nii ja naa ehk pooltele meeldis ja pooltele mitte. Õhtul käisime grillimas meie kohaliku eestlanna juures, kes meile koolis tõlgib.
Oli pikk ja väsitav nädalavahetus väga erinevate tegevustega.
Üheksas päev
Täna läksime kella kümneks ja meil oli kondiitripäev. Meil oli plaanis õppida tegema ekleere. Ekleere tehakse keedutaignast, täideks tegime keedukreemi ja peale tegime ganachi. Ekleerid õnnestusid väga hästi. Neid oli üsna kerge teha. Deivil õppis pritskotiga kaunistama, Hugo õppis ekleeride pooleks lõikamist, Matvei õppis kaunistama, Alisia õppis vaniljekauna kohta teadmisi. Tema oli ekleere teinud ka varem praktikal.
Lõunat sõime kooli restoranis, et õpilased saaksid meie peal oma oskusi rakendada. Õpilastel oli keeruline meid teenindada, sest ei saanud otse suhelda ja nad olid üsna närvilised. Toit oli maitsev ja kõhud said täis.
Koolipäev oli täna pikk ning pärast käisime ainult kaubanduskeskuses.
Kümnes päev
Tänane päev oli kokaklassis. Päev algas meil klassis sünnipäevalauluga meie tõlgile ja abiõpetaja Renatele, kellel oli sünnipäev. Täna oli restoranimenüüs täidetud munad salatiga ja praetud merluus kevadiste köögiviljade ning porgandipüreega. Alustasime munade keetimisest, Seejärel tegime ise majoneesi. Majoneesi tegemisel me ei kasutanud miksrit, vaid pidime ise väga tugevalt ning kiirelt segama. Käed väsisid ära ning Deivilil hakkas isegi õlg valutama. Seejärel surusime munakollase läbi sõela majoneesi hulka. Edasi läks täidetud munade tegemine nagu Eestis: pritskotiga munade täitmine ning seejärel salatiga serveerimine.
Lisaks koorisime ja lõikasime peeneks porgandit ning valget redist, puhastasime suhkruherneid, šarlottsibulat, peterselli, kevadsibulat.
Me tegime koostööd prantslastega. See oli huvitav, kuid raske, sest osade paarilised ei rääkinud inglise keelt. Prantsusmaal ei tohi olla telefoniga tunnis – selle peab panema õpetaja lauale kasti. Lisaks ei tohi olla koolis mütsi ja kapuutsiga.
Kuna hiljem sadas vihma ja kõik olid üsna väsinud, siis otsustasime teha koduse päeva puhkamiseks ning söögi valmistamiseks. Enne kojutulekut külastasime veel kohalikku saia- ja koogipoodi ehk boulangeri’d, et osta saia ning leida erinevusi Eesti ja Prantsuse küpsetiste vahel.
Üheteistkümnes päev
Täna olime kondiitriklassis ja küpsetasime Tarte Theo nimelist kooki. Tegelikult oli tegemist maasika- ja mustikatordiga. Tegemist oli liivataigna põhjaga, mida surlliti kahe paberi vahel, kasutati taignasiili õhuaukude tegemiseks, et tainas ei paisuks ahjus. Taigna sisse panime mandlitäidise. Küpsetasime ja seejärel kaunistasime maasikate ja mustikatega ning katsime need želeeglasuuriga ning ääred kaunistasime vahukoorega. Kõige rohkem meeldis koogi kaunistamine ja taignasiili kasutamine.
Prantsuse koolis minnakse oma tööd näitama direktorile ning esitlema oma toodet ning täna tegime seda kõik koos. Direktorit ei olend ja seetõttu esitlesime kooke direktori sekretärile.
Pärast sööki sõitsime juustuhoidlasse. Siin on ühe kuulsa juustu piirkond, mille nimi on Comte’. Juustuhoidla asus vanas sõjatunnelis. Tegu oli suure ja kõrge kohaga, kus oli hoiul 10 000 juustu. Juustuhoidlas oli äärmiselt tugev ammoniaagihais, mis oli meile üsna talumatu. Juustu hooldasid robotid ning mõni juust laagerdus seal kuni 3 aastat. Juust oli maitsev, tugeva maitsega, soolane. Meile demonstreeriti ka juustust proovide võtmist.
Koju jõudes tegime juustupäeva lõpetuseks fondüüd ehk sulatatud juustu saia, salati ning singiga.
Kaheteistkümnes päev
Tänane päev algas kohalikku juustutöökotta, et näha, kuidas valmistatakse kohalikku kuulsat juustu. Suurtes kateldes keedeti piima, pidevalt segati kuni tekkis kohupiimalaadne puru. See koguti kokku ja suruti vormi sisse, mis viidi hoidlasse laagerdama kuni 2-3 aastat. Lisaks ostsime selat kaasa juustu. Juustu lõigati laseri ja giljotiiniga täpselt soovitud kogus suurest kerast.
Siis läksime kohtumisele kohaliku kooli direktoriga, et viia talle hüvastijätukingitus ning süüa eile tehtud kooki. Üldine arvamus oli, et maasikatega tort oli parem. Õpilased said jagada oma kogemusi.
Edasi külastasime kohalikku turgu. Turg oli veidi erinev kui Eestis. Tegu oli üsna väkise turuga, kus müüdi nii riideid kui kohalikku toitu.
Seejärel hakkasime taas sõitma Šveitsi poole, et külasrada Neutchateli linna vaatama sealset lossi, kirikut ja sõita funikulööriga mäkke. Linn oli väga ilus: värviline, kujusid täis ja rikkaliku arhitektuuriga. Jalutasime vanalinnas ning siis läksime sõitma trammi ja rongi beebiga ehk funikulööriga.
Algul sõitsime veidikene – 400 meetrit mäkka ja alla tagasi. Sellest jäi meile väheks ning me sõitsime pikema ja kõrgemale sõitvat otsima. See sõitis 10 minutit kõrgele mäkke, kust avanes hingemattev vaade üle järve mägedele.
Täna oli Matvei sõnul huvitav ja väsitav, Alisiale ja Deivilile meelsid üle kõige funikulööriga sõit. Hugole meeldis üle kõige vaatetorn mäe otsas.
Lahkumispäev
Prantsusmaal oli reede ehk 8. mai püha (Teise Maailmasõja võidupäev) ning meie praktika sai seega neljapäeval läbi ja reedel oli ees kodutee. Plaan oli enne lennujaama minekut kasutada päeva tutvumaks Genfi botaanikaaiaga. Saime Genfi sõidul imetleda viimaseid kauneid vaateid mägedele.
Genfi botaanikaaed oli väga mitmekesine ning lisaks taimedele olid seal ka kitsed, lambad, pardid ja flamingod ning krooksuvad konnad. Ilm oli ilus ja parajalt soe. Pärast mõnusat jalutuskäiku ootas meid lennujaama sõit, rendiauto tagastamine (tänasime autot, et meid sõidutas) ning siis pikk ja väsitav kodutee läbi Helsingi.
Tallinna jõudsime kell 1 öösel. Lennujaama olid vastu tulnud vanemad ja toimusid õnnelikud taaskohtumised. Tänulikud vanemad olid meeles pidanud ka õpetajaid, kes said nii lilled kui kommikarbi.
Tänus Erasmusele selle suurepärase ja rikastava võimaluse eest!
