Page 2 of 7

Töötajad Mariabergis kevadel 2019

PÜHAPÄEV 10.MÄRTS

Alustame oma õpirände blogiga…….

Erasmus+ õpirändel osalejad on  õppekorralduse spetsialist Piret, eripedagoog Kaire, õppeosakonna juht Marju ja füsioterapeut Liina. Oma planeeritud töövarjunädala Mariabergi Euroopa projektide koordinaatori Michael Backhausi juurde ajastas ka meie välissuhete koordinaator Marit. Kohtusime pühapäeva varahommikul kell 5:20 lennujaamas, et alustada oma seitsmepäevast reisi Mariabergi, Saksamaale. Lendasime Tallinnast Frankfurti ja Frankfurdist liikusime edasi rongiga Stuttgarti, kus ootas meid rendiauto. Stuttgardis võttis meid vastu Michael, kes tegi meile Stuttgarti kesklinnas ka väikse tuuri.

Stuttgard

Seejärel võtsime suuna Metzingeni, kus on meie kodu järgnevaks seitsmeks päevaks. Metzingen asub Mariabergist umbes 40km kaugusel. Esimese päeva õhtul kutsus võõrustaja meid õhtusöögile kohalikku restorani, kus sõime erinevaid tüüpilisi saksa toite ja nautisime meeldivat seltskonda. Michael tutvustas meile nädala kava ja tegime plaane järgnevateks töisteks päevadeks.

Õhtusöök kohalikus restoranis

ESMASPÄEV 11.MÄRTS

Sel ajal märtsis on tavaliselt Lõuna-Saksamaal ilmad soojad ja kevadised, aga meid üllatas hommikul lumesadu ja sellest tulenevalt ummikud teedel.

Kiirteedel oli kaos, aga kuna sõitsime mööda väikseimad kõrvalteid siis jõudsime kenasti õigeks ajaks Mariabergi kohale. Ümberringi oli imeline võlumetsa meenutav lumine mets.

Lumine võlumets

Ja peagi paistis auto aknast Mariaberg juba kaugelt, kuna asub kõrgel mäe otsas.

Mariaberg

Mariaberg on väike küla, mis asub Lõuna- Saksamaal, Baden-Württembergis. Selle regiooni pealinn on Stuttgart. 1847 a ehitas kohalik maavaldaja Mariabergi kloostri, kus elasid nunnad. Kui nunnad lahkusid, asusid sinna elama erivajadustega inimesed, kuna usuti, et värske õhk ja liikumine aitavad haigustest paraneda. Kloostri ümber tekkis hiljem küla ja toimiv kogukond, kus asuvad erinevad hooned – kool, lastead, töökojad, külalistemaja, psühhiaatriakliinik, erinevad tugiteenused – kõik vajalik erivajadustega inimeste toetamiseks. Esmalt tutvusime külaga, käisime kirikus ja kloostris, spordihoones. Lõunasöögi sõime kohalikus sööklas, kus on väga maitsvad toidud, lisandiks valikus rohkelt värvilisi salateid. Söökla kõrval on kauplus, kus on müüakse kohapeal kasvatatud mahetoodangut, köögivilju, mune jne. Külastasime ka ühe leiutajast külaelaniku Roland Kappel´i näitust.

Roland on autist, kes on Mariabergis elanud alates seitsmendast eluaastast. Ta oli erinevaid leiutisi ehitanud oma toas aastaid nii, et keegi seda teaks. Kuid ühel päeval kutsus ta neid vaatama Michaeli, kes tõi tema kunsti päevavalgele. Nüüdseks on tal näitusi olnud mitmel pool Euroopas nt Belgias, Šveitsis, Inglismaal ja tema elutööst on välja antud raamat.

TEISIPÄEV 12.MÄRTS

Meie päev algas imekauni Liechtensteini lossi külastusega.

Lichtensteini loss

Mariabergis ootasid meid Michael ja Siina, kes tutvustasid meile Euroopa välisvabatahtlike programmi, millega nad just liitusid ja meie ühtlasi jagasime oma kogemusi välisvabatahtlikega.

Michael rääkis meile töökohapõhisest õppest ja mentorprogrammist uutele töötajatele, selle korraldusest ja arengutest.

Külastasime laste ja noorte psühhiaatrihaiglat, mis oli suhteliselt šokeeriv kogemus, kuna klientideks on enamasti suitsidaalsed ja väga agressiivsed lapsed vanuses 5-18 eluaastat. Kinnises asutuses pakutakse ka kooliharidust. Külastasime erinevaid klasse, samuti külastasime nende eluruume ja nägime nende rahunemisruumi, kuhu laps agressiivse või suitsidaalse käitumise korral isoleeritakse.

Peale lõunat kohtusime Judith´iga, kes on Mariabergis teenusi pakkuvate ja kasumit teenivate üksuste (pagaritooted, pesumaja, kinnivarahooldus jne) juht, Rudi´ga , kes on puidutöökoja kuningas ja kutseõpetaja ning Barbara´ga, kes on köögis kuninganna. Nemad tutvustasid oma tööruume, kus toimub nii õpe kui töö. Siia tulevad sel ja järgmisel kevadel Astangu puidu ja abikoka eriala õppijad välispraktikale. Nad on siia väga oodatud 🙂

KOLMAPÄEV 13.MÄRTS

Hommik algas pika sõiduga Sigmaringen´isse, kus asub üks osa Mariabergi asutusest. Seal külastasime eelkutseõppe keskust. Kohapeal ootas meid võõrustaja Andreas kausitäie pretzelite ja kuuma kohviga.   

Värsked hõrgud hommikused pretzlid

Andreas on oma erialalt sotsiaaltöötaja ning sealses asutuses tiimijuht. Temalt saime ülevaate erinevatest nende poolt pakutavatest programmidest, mis toetavad ja soodustavad erivajaduse, toetust vajavate ning erinevate sotsiaalsete probleemidega inimeste tööle rakendumist. Meiega liitus tutvustuseks ka Mariabergi uus personaliosakonna töötaja, kes oli ka selles asutuses esmakordselt. Külastasime õppeklasse ja kohtusime nii õpetajate kui õppijatega. Inimesed teevad oma tööd suure pühendumuse ja professionaalsusega, nad kannavad erinevaid rolle ja peavad toime tulema väga laia spektriga klientidega (näiteks vangist vabanenu, viie lapse ema, kes ei tule eluga toime jne). Töötaja on ühel päeval koolitaja, teisel sotsiaaltöötaja ja kolmandal päeval tööhõivespetsialisti rollis. Maja oli hall ja betoonist, meie jaoks oli keskkond rusuv ja värvitu. Arutasime omavahel, et inimesed teevad suurepärast tööd, kuid keskkond peaks olema rohkem inimsõbralikum, ka Andrease sõnul vajaksid õppijad toetavamat ja rõõmsamat füüsilist keskkonda. Maja asukoht samas on mitmeski mõttes kliendile mugav, sest jalutuskäigu kaugusel asuvad nii teised koolid, bussi- ja rongijaam ning olulised koostööpartnerid. Kliendid suunatakse neile meiega sarnaselt läbi tööhõiveasutuse.

Jalutuskäik linnavahel. Imelised vaated Sigmaringeni Lossist.

Mariabergil on Sigmaringenis mõned toetatud teenustega majad, kus ühes neist elavad 24 sügava puudega inimest, teises käiakse kohapeal teenuseid saamas. Puuetega inimeste maja asub peatänaval ja on sinna teadlikult planeeritud, et nad elaksid kogukonna keskuses ja oleksid igapäevaelu keskel.

Achberstrstrasse Sigmaringen

Tutvusime tööruumide ja metallitöökojaga, kus tegi meile ringkäigu ja tutvustuse tiimijuht-sotsiaaltöötaja Timo. Tore oli näha, kui palju mehi Saksamaal sotsiaalvaldkonnas töötab ja nad ise tõid välja, et see on oluline ja vajalik kuna meessoost kliendid vajavad positiivseid meessoost eeskujusid.

Lisaks metallitöötubadele oli seal ka käsitöö- ja puidutöötuba pikaajalistele töötutele, kus nad käivad selleks, et midagi luua ja sotsialiseeruda. Seal oli ka kaitstud töötuba, kus valmistatakse maailmakuulsale WÜRTH elektrifirmale tööstuslikke kaablirulle.

NELJAPÄEV 14.MÄRTS

Hommikul jagunesime kaheks. Liina sai vahva võimaluse minna vaatama hipoteraapiat.

Hobused ootel

Hipoteraapia tunnid toimuvad 15min autosõidu kaugusel Mariabergist. Psühhiaatriahaigla patsiendid viiakse farmi Mariabergi minibussiga, kus nad käivad kahel päeval nädalas, teisipäeviti ja neljapäeviti. Farmi omanik on Birgit, kes lisaks Mariabergi füsioterapeut Claudiale aitab koha peal teraapiaid läbi viia ning ühtlasi tegeleb ka muude ratsutamisteemaliste treeningutega teistele kohalikele noortele ja lastele. Ratsutamisteraapiat rahastab Mariaberg ja ratsutamisteraapia vajalikkuse üle otsustab psühhiaatriahaigla arst koostöös füsioterapeudi ja teiste spetsialistidega (nt sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut). Hipoteraapias kasutatakse nö vahendina ja ka partnerina hobust, et toetada ja arendada patsiendi sensomotoorseid, kognitiivseid ja psühhosotsiaalseid oskusi/aspekte. Psühhiaatriahaigla patsientide puhul on kõige olulisemateks neist kognitiivsete ja psühhosotsiaalsete oskuste toetamine ja arendamine. Hipoteraapia algab alati hobuse hooldamise (harjamine) ja varustuse paigaldamisega, kõik käib kindlas järjekorras, mille lapsed on selgeks õppinud. Korraga on kasutusel kaks kuni kolm hobust ning patsiendid on vastutavad oma hobuse eest. Nad toimetavad temaga võimalikult iseseisvalt ning vajadusel toetab neid füsioterapeut või hobuste omanik tallis. Psühhosotsiaalsete võimete arendamine toimub läbi loomaga tegelemise ja mitteverbaalse suhtluse. Füsioterapeut Claudia sõnul saavad patsiendid väga positiivse kogemuse, mida nägin ka oma silmaga. Lapsed muutusid rahulikumaks, nad võtsid vastutuse looma eest ja nautisid igati loomaga kontaktis olemist. Pikemas perspektiivis aitab selline lähenemine suurendada enesekindlust, eneseusku ja oskust oma emotsioonidega toime tulla, mida need lapsed Claudia sõnul väga vajavad. Kuna Mariabergis viiakse hipoteraapiat läbi väikses grupis siis on ka teraapia aeg oluliselt pikem kui nö üks-ühele teraapias. Tallis viibitakse kohapeal umbes 2h, võrdluseks üks-ühele teraapia kestvus umbes 20min. Hipoteraapiaga alustatakse enamasti psühhiaatriahaiglas viibimise teisel nädalal, kui patsiendist on saadud juba parem ülevaade ning langetatakse otsus hipoteraapia kasuks. Claudia sõnul esineb muidugi ka erandeid ja mõned patsiendid alustavad teraapiaga koheselt haiglasse sattudes, aga seda otsustab tavaliselt raviarst. Lisaks vaatlemisele avanes ka mul endal suurepärane võimalus ise hobust juhtida, hobuse seljas istuda ja temaga koos liikuda. Sain tunda, kuidas inimkeha reageerib hobuse liikumisele, millised lihased aktiveeruvad ja kuidas saavutada hea koostöö hobusega, et mõlemad ennast hästi tunneks. Proovisin teha mõningaid Claudia poolt ette näidatud harjutusi, mille eesmärk oli tasakaalu arendada ja kehatüve lihaseid aktiveerida. Mõistsin nö omal nahal kogedes, kuidas hipoteraapia toimib. See kogemus ja Claudia jagatud praktiline kogemus patsientidega annab alust uskuda, et regulaarne hipoteraapia on hea efektiga ka sensomotoorsete probleemide korral nagu eelpool mainitud. Olen selle kogemuse eest väga tänulik nii Claudiale kui ka Birgitile ja tema hobustele.

Ülejäänud õpirändel osalejad said hommikul võimaluse jälgida töökohapõhise õppe 9 huvilisele mõeldud esmaintervjuu päeva, kus Michael tutvustas Mariabergis töötamise eeliseid. Kuna Saksamaal pole lihtne häid töötajaid leida, siis asutused pingutavad selle nimel väga. Ühe Mariabergi eelisena mainiti praktikavõimalust välismaal nt Eestis.

Edasi liikusime Mariabergi kutsekooli. Karl-Georg-Haldenwang-Schule õppimisvõimalusi ja regulatsioone tutvustas meile pr.Luitgard Heiner. Selles erakoolis saab õppida pagariks, abikokaks, maalriks, lihunikuks, puhastusteenindajaks, metallitööliseks, aednikuks ja müüjaks.

Õppija peab esitama kooli astumiseks kõik dokumendid oma tervise ja eelmiste koolide kohta, muidu õppima ei võeta. Õppijad saavad proovida valikuliselt kuni 8 eriala, jälgitakse hoolega, kas õppija isiksuseomadused aitavad valitud eriala õppida (nt.isiklik abistaja) ja arutletakse õppija valikute üle tervise vaatest (nt.epilepsiaga ei saa õppida puiduerialal, vaid soovitatakse õppida aednikuks jne.). Uusim väljakutse Mariabergis on pakkuda kutseõpet pagulastele.

Pärast lõunat viis Michael meid Grafenecki Memoriaalmuuseumi, mis on pühendatud natsiohvritele Baden- Württembergis. Michelil on missioon viia sinna kõiki Mariabergi külalisi, et inimesed mäletaks minevikus toimunut ja ei kordaks kunagisi õudusi olevikus.


Grafenecki Memoriaalmuuseum

Neljapäeva lõpetuseks toimus õhtusöök koos Judith’i ja Michael’iga külalistemajas Adler, mis asub Hohensteini külas. Tegemist oli väga õdusa kohaga, kus nii mõnedki teised Astangu õpirändajad on varemgi mõnusalt aega veetnud ja saksa külalislahkust tunda saanud.

REEDE 15. MÄRTS

Viimase õpirände tööpäeva hommikul kohtusime Mariabergi kutseõppe-ja rehabilitatsiooniosakonna juhataja Mr Bruno Oberlanderiga ning Ann Katrin Thomas’ega, kes tegeleb mitmesuguste ülesannetega alates praktikantide toetamisest kuni õppijatele töökohtade leidmiseni.
Mr. Oberlander tutvustas oma osakonna keerulist struktuuri ning rääkis koostööst erinevate asutuste vahel. Kohtumisel sai võrreldud Eesti ja Saksamaa haridussüsteemi ning huvitavaid mõtteid tekitas õppekavade loomise teema.

Silt Mr. Oberlandeni uksel
Piret, Kaire, Marit, Liina, Marju, Ann- Katrin, Mr.Oberlander

Kell 11 liikusime edasi tutvuma Mariabergi kaitstud töö teenusega. Kliente on kokku u 250, nad on väga erineva võimekusega, kuid kõigile leitakse väiksem või suurem tööülesanne. Töökojas, mida külastasime, toodetakse nt pikendusjuhtmeid Würth’i allhankena, toodang vastab kõigile kvaliteedinõuetele, sertifikaat ISO 9001. Kaitstud töö klientidele on keskus väga hea võimalus olla täisväärtuslik ühiskonna liige, teenida raha ning veeta rõõmsalt aega.

LAUPÄEV 16. MÄRTS

Tagasitee koju kestis terve päeva, Metzingenist hakkasime tulema kl 9.30 ja Tallinnasse jõudsime kl 23.50. Kõik olid väsinud aga rõõmsad. Õpirändel osalejatel kogunes palju mõtteid, millest elluviidavad ideed tuleb lähiajal välja selekteerida.

Õppijate välispraktikad kevadel 2018 Mõni pilt mersu muuseumist – laupäev 12.05.18

Grillimine ja pakkimine – reede 11.05.18

Täna oli õhus tunda viimase praktikapäeva hõngu. Viimasele päevale vaatamata, olime juba varakult üleval, et hommikust süüa. Nimelt pidid abikokad varem kööki minema, et valmistada salatit ja muud kraami grillimiseks. Samal ajal puidupoisid said lõket teha, et siis hiljem sütel liha, vorsti ja vahukomme kärsatada.

Grillpeole tuli päris palju inimesi, keda varem mitte keegi näinud polnud. Viisakalt küsides kellega tegu on, tuli välja, et meiega liitusid Mariabergis olulised inimesed. Näiteks Mariabergi direktor või rehabilitatsiooni osakonna juhata. Saksamaa Marit Okas pidas piduliku lõpukõne ning jagasime tänusõnu ja kallistusi. Toit oli maitsev, aga pidu jäi lühikeseks. 

Õhtul saime veel minna poodi, et osta viimased ostud oma lähedastele. Pole ju ilus tühjade kätega koju minna. Hiljem toimus asjade pakkimine. Sai vähemalt kümme korda küsitud, et kas kõigil ikka ID kaart on olemas. Osadel oli mure, et äkki on ta ostudega veidi liiale läinud ja pagas ületab kaalu. See tõsiasi selgub alles homme. Lootsime blogisse veel koguda kõigi mõtteid Saksamaal kogetust, mis on Mariabergis teisiti, kui meil Astangul. Kuid õhtul hilja ei jaksanud mitte keegi enam midagi mõelda. Ehk Eestis tagasi olles, tuleb uuesti küsida. 

Homme läheb lennuk alles õhtul ja seega on meil veidi aega Stuttgardis ringi rännata. Mõtlesime minna paljude paradiisi ehk Merzedes-Benz muusemise. 

Isadepäev Saksa moodi – neljapäev 10.05.18

Tänane öö oli eriline, müristas, sähvis ja sadas vihma. Kohalikele on tänane vihm kindlast meeltmööda, sest maa on väga kuiv ja loodus lausa vajas väikest värskendust.

Nn isadepäev (Saksamaal vaba päev, riigipüha) algas meil täna 9.00 pudru söömisega. Kust edasi suundusime alpaka farmi. Külaliste majast lahkudes ei aimanud meist keegi, et ees ootab korralik vihmasadu. See ei sega, kui seiklus himu on suur. Esimesed pilgud alpakadele ja meie kõigi nunnmeeter oli laes. Saime alpakasid peost toita ja paitada. Farmis on 31 alpakat, kes annavad võimaluse elektritootmiseks lähi ümbruses olevatele 500 majapidamisele. Armsast alpakavillast valmistab talu talviste jalanõude sisetaldu, villast saadud gerantiinist tehakse maheseepi, jahedamaks perioodiks villasokke, pisipõnnidel on võimalus saada mini alpaka mudel kaisuloomaks. Muidugi ei jätnud meiegi võimalust kasutamata, et endale või oma pereliikmele midagi meelepärast osta. Ostud tehtud pöördusime tagasi külalistemajja, et märjad riided vahetada kuivade vastu. Kuna päev oli alles poisike, siis võtsime ette veel ühe lossi, kolm lossi külastust on ikka parem, kui kaks J.

Loss, mille seekord välja valisime, oli Sigmarin. Loss oli seni nähtust kõige muljet avaldavam. Meeldivaks tegi külastuse seegi, et ei pidanud kõndima pikka lõputud teed ülesse mäkke ja sai parkida bussi lausa lossi lähedusse. Lossi külastust viis läbi saksa keelne giid, õnneks oli neil lisaks paberil inglise keelne info kõigi tubade ja ruumide kohta ja nii me ei jäänud väga teadmatusse. Seekord susse ei antud, saime võimaluse käija mööda punast vaipa. Kulda, portselani, kristalllühtreid jagus igasse ruumi, mõnda lühtrit oli kohale toimetatud “lausa või sees”. See tähendab seda, et kallid lühtrid ja peeglid toimetati lossi kohale hobukaarikutes hästi ära pakitult võimalikul pehmetesse materjalidesse selleks, et tervena oma ilus, siis ülesse riputada. Loss oli omal ajal lipulaev ehk tegi silmad ette nii mõnelegi teisele kuninga lossile kuna seal oli oma kütte-, tulekustutus-, ja veesüsteem. Viimane oli liiga kaasaegne, mis ei sobitunud linna aegunud süsteemiga. Ja nii juhtuski, et viimast elektritööd lõpetades läks loss põlema, mida tuli kustutama tuua ümbruskonna elanikkond, kellest valmistati inimkett, kes siis käest-kätte ämbritega vett jagasid. Jahil käia neil hertsogitel küll meeldis, trofeesid jagus jahituppa ja mujalegi. Kahjuks ei tohtinud lossis sees pilti teha ja seega ei ole võimalik üles postitada fotosid siseruumidest.

Loss oma ilus ja luksuses üle vaadatud, siirdusime väiksele lõunapausile pitsaja kebabi punkti, sealne valik rahuldas kõigi näljased meeled. Teenindus oli meeldiv ja kiire ja siis koju tagasi. 

EL – kolmapäev 09.05.18

Hommikul pidid abikokad olemas valmis juba enne kella seitset ning puidupoisid said startima hakata kella kaheksa ajal. Seda kõike sellepärast, et täna oli meid kutsutud ühte kooli Reutlingeris Euroopa päevale, sealse nimetusega „Europa mit allen Sinnen“.  Kooli nimi oli Theodor Heuss Schule, mis on oma nime saanud Saksamaa esimese presidenti järgi. 

Kuna kogu päev ja sealsed diskussioonid olid saksa keeles, siis tegelikult ei saanud peaaegu mitte keegi meist sõnagi aru millest räägiti. Inglise keelset tõlget ei olnud, ammugi mitte eesti keelset. Mitte keegi meist ei osalenud töötubades ja veel vähem oskas keegi sõna sekka öelda diskussioonides. Nii palju kui aru saime, kujunesid sealse arutelu teemade märksõnadeks näiteks: avatud riigipiirid, reisimine, andmekaitse seadused, kanep, ebaõiglus rikkamate ja vaesemate riikide vahel jne. Teemad olid olulised ja õpilased diskuteerisid hea meelega. Kohale oli kutsutud ka mõned tähtsad ninad poliitikast ja isegi kooli direktor. Õnneks saadi kiiresti aru, et sellised olukorras võib meil natukene ugav hakata ning meile korraldati ringkäik nii sealses koolimajas kui ka kõrval asutustes. Tegemist oli koolide kompleksiga (kokku u kuus kooli). Koolides sai õppida näiteks ehitus tisleriks, pagariks, juuksuriks, puhastusteenistust, raamatupidajaks, pangatelleriks, turismi jne. Saime harukordse võimaluse näha kaht puiduklassi, kus õpilased valmistusid ette eksamiks. Eksami harjutusülesandeks oli keerulise konstruktsiooniga katus – kõik tuli teha käsitsi.

Mitte kellelgi ei tulnud mõttesse teha meie poolt pakutavate suupistetega kaetud lauast pilti. Laua kujundus ja pakutavad suupisted olid nunnu – ilus, kaetud Astangu Keskuse logoga lina ja selle kohale seinale oli kinnitatud Eesti lipp.  Suupistete valikus oli karask vürtsikilu munavõi kattega, singirullid, täidetud munad, Eesti Kalevi kommid, valeri küpsised, juustupallid ning metsaseenesalatiga täidetud leivakorvikesed. Pausi ajal taustaks mängis Eesti muusika. 

Üritus sai läbi kell 13:30, mille järel saime Reutlingeris linnaaega poolteist tundi. Kõik läksid oma teed laiali. Osad poodidesse ja osad jäid niisama istudes puhkama, ilusat ilma nautima. Tänutäheks Cateringi eest, lasi Barbara igalühel valida ühe pehme jäätise, mis maitses sooja ilmaga veel eriti hästi. Koju tulles viskasime asjad tuppa ja hakkasime sööma. Söögilauas valitses vaikus, sest tühi kõht ahmis endasse praekartulit, viinerit ja salatit. 

PS! Kõige popim suveniir, mida kõik miskipärast osta soovivad on Saksamaa lipp. See, kellel see juba olemas, võib ennast tegijaks nimetada. Kellel veel puudu, võiks nurgas häbeneda.

Page 2 of 7