Page 2 of 7

Isadepäev Saksa moodi – neljapäev 10.05.18

Tänane öö oli eriline, müristas, sähvis ja sadas vihma. Kohalikele on tänane vihm kindlast meeltmööda, sest maa on väga kuiv ja loodus lausa vajas väikest värskendust.

Nn isadepäev (Saksamaal vaba päev, riigipüha) algas meil täna 9.00 pudru söömisega. Kust edasi suundusime alpaka farmi. Külaliste majast lahkudes ei aimanud meist keegi, et ees ootab korralik vihmasadu. See ei sega, kui seiklus himu on suur. Esimesed pilgud alpakadele ja meie kõigi nunnmeeter oli laes. Saime alpakasid peost toita ja paitada. Farmis on 31 alpakat, kes annavad võimaluse elektritootmiseks lähi ümbruses olevatele 500 majapidamisele. Armsast alpakavillast valmistab talu talviste jalanõude sisetaldu, villast saadud gerantiinist tehakse maheseepi, jahedamaks perioodiks villasokke, pisipõnnidel on võimalus saada mini alpaka mudel kaisuloomaks. Muidugi ei jätnud meiegi võimalust kasutamata, et endale või oma pereliikmele midagi meelepärast osta. Ostud tehtud pöördusime tagasi külalistemajja, et märjad riided vahetada kuivade vastu. Kuna päev oli alles poisike, siis võtsime ette veel ühe lossi, kolm lossi külastust on ikka parem, kui kaks J.

Loss, mille seekord välja valisime, oli Sigmarin. Loss oli seni nähtust kõige muljet avaldavam. Meeldivaks tegi külastuse seegi, et ei pidanud kõndima pikka lõputud teed ülesse mäkke ja sai parkida bussi lausa lossi lähedusse. Lossi külastust viis läbi saksa keelne giid, õnneks oli neil lisaks paberil inglise keelne info kõigi tubade ja ruumide kohta ja nii me ei jäänud väga teadmatusse. Seekord susse ei antud, saime võimaluse käija mööda punast vaipa. Kulda, portselani, kristalllühtreid jagus igasse ruumi, mõnda lühtrit oli kohale toimetatud “lausa või sees”. See tähendab seda, et kallid lühtrid ja peeglid toimetati lossi kohale hobukaarikutes hästi ära pakitult võimalikul pehmetesse materjalidesse selleks, et tervena oma ilus, siis ülesse riputada. Loss oli omal ajal lipulaev ehk tegi silmad ette nii mõnelegi teisele kuninga lossile kuna seal oli oma kütte-, tulekustutus-, ja veesüsteem. Viimane oli liiga kaasaegne, mis ei sobitunud linna aegunud süsteemiga. Ja nii juhtuski, et viimast elektritööd lõpetades läks loss põlema, mida tuli kustutama tuua ümbruskonna elanikkond, kellest valmistati inimkett, kes siis käest-kätte ämbritega vett jagasid. Jahil käia neil hertsogitel küll meeldis, trofeesid jagus jahituppa ja mujalegi. Kahjuks ei tohtinud lossis sees pilti teha ja seega ei ole võimalik üles postitada fotosid siseruumidest.

Loss oma ilus ja luksuses üle vaadatud, siirdusime väiksele lõunapausile pitsaja kebabi punkti, sealne valik rahuldas kõigi näljased meeled. Teenindus oli meeldiv ja kiire ja siis koju tagasi. 

EL – kolmapäev 09.05.18

Hommikul pidid abikokad olemas valmis juba enne kella seitset ning puidupoisid said startima hakata kella kaheksa ajal. Seda kõike sellepärast, et täna oli meid kutsutud ühte kooli Reutlingeris Euroopa päevale, sealse nimetusega „Europa mit allen Sinnen“.  Kooli nimi oli Theodor Heuss Schule, mis on oma nime saanud Saksamaa esimese presidenti järgi. 

Kuna kogu päev ja sealsed diskussioonid olid saksa keeles, siis tegelikult ei saanud peaaegu mitte keegi meist sõnagi aru millest räägiti. Inglise keelset tõlget ei olnud, ammugi mitte eesti keelset. Mitte keegi meist ei osalenud töötubades ja veel vähem oskas keegi sõna sekka öelda diskussioonides. Nii palju kui aru saime, kujunesid sealse arutelu teemade märksõnadeks näiteks: avatud riigipiirid, reisimine, andmekaitse seadused, kanep, ebaõiglus rikkamate ja vaesemate riikide vahel jne. Teemad olid olulised ja õpilased diskuteerisid hea meelega. Kohale oli kutsutud ka mõned tähtsad ninad poliitikast ja isegi kooli direktor. Õnneks saadi kiiresti aru, et sellised olukorras võib meil natukene ugav hakata ning meile korraldati ringkäik nii sealses koolimajas kui ka kõrval asutustes. Tegemist oli koolide kompleksiga (kokku u kuus kooli). Koolides sai õppida näiteks ehitus tisleriks, pagariks, juuksuriks, puhastusteenistust, raamatupidajaks, pangatelleriks, turismi jne. Saime harukordse võimaluse näha kaht puiduklassi, kus õpilased valmistusid ette eksamiks. Eksami harjutusülesandeks oli keerulise konstruktsiooniga katus – kõik tuli teha käsitsi.

Mitte kellelgi ei tulnud mõttesse teha meie poolt pakutavate suupistetega kaetud lauast pilti. Laua kujundus ja pakutavad suupisted olid nunnu – ilus, kaetud Astangu Keskuse logoga lina ja selle kohale seinale oli kinnitatud Eesti lipp.  Suupistete valikus oli karask vürtsikilu munavõi kattega, singirullid, täidetud munad, Eesti Kalevi kommid, valeri küpsised, juustupallid ning metsaseenesalatiga täidetud leivakorvikesed. Pausi ajal taustaks mängis Eesti muusika. 

Üritus sai läbi kell 13:30, mille järel saime Reutlingeris linnaaega poolteist tundi. Kõik läksid oma teed laiali. Osad poodidesse ja osad jäid niisama istudes puhkama, ilusat ilma nautima. Tänutäheks Cateringi eest, lasi Barbara igalühel valida ühe pehme jäätise, mis maitses sooja ilmaga veel eriti hästi. Koju tulles viskasime asjad tuppa ja hakkasime sööma. Söögilauas valitses vaikus, sest tühi kõht ahmis endasse praekartulit, viinerit ja salatit. 

PS! Kõige popim suveniir, mida kõik miskipärast osta soovivad on Saksamaa lipp. See, kellel see juba olemas, võib ennast tegijaks nimetada. Kellel veel puudu, võiks nurgas häbeneda.

Ettevalmistused – teisipäev 08.05.18

Tänaseks meil plaane, kuhu minna ja mida teha, väga ei olnudki. Mõtlesime, et küll need mõtted tulevad päeva jooksul iseenesest.

Poisid lõpetasid puidutöökojas oma pooleli olevad tööd. Kes oli masina taga, lihvis aknaluuke või nikerdas omaette nurgas. Ivar ja Artjom said veel ekstra ülesande – vedada killustikku meie reedesele grillplatsile. Õnneks tuli ülesandeid juurde ning õue tuli tassida mõnusalt raskeid betoonist pinke. Poistel ei tulnud pähegi vinguda. Pausi ajal tegi Rudi suured silmad, kui kuulis, et me ei ole veel ühtegi Bretzelit söönud. Bretzel on traditsiooniline Saksamaa saiake, mille kuju sarnaneb kuju number kaheksale. Švaabimaale kohaselt müüakse Mariabergis veidi ebaühtlase paksusega Bretzeleid. Selliseid mille taguots on paksem ja esiots peenem ning krõbedam. Saiakese vahele lasi Rudi müüjal määrida võid. Tõsi, väga hea suutäis oli.

Abikokkadel oli väga tegus päev. Nad tegid ettevalmistusi homseks Euroopa päevaks, kus nende ülesandeks jäi ürituse lõunapausi ajal suupiste laua (nö fingerfood) tegemine. Tänutäheks tubli töö eest köögis, valmistati meie abikokkade meeskonnale pidulikum söömaaeg. Abikokad said võimaluse õppida peakoka juhendamisel kuidas puhastada valget sparglit, mida siin maal kasvab palju. Hiljem spargel keedeti vastavas marinaadis, mille kõrvale valmistati Hollandi kaste. Seda kõike maiustati koos, sinna hulka väga hästi sobiva, Grepiga.  

Õhtul tegime viie kilomeetrise matka poodi. Ei oskagi öelda, kui hea mõte see oli, sest päike paistis lagi pähe ja õues oli 20+ kraadi. Tee viis külast läbi ja siis üle lageda heinamaa. Mmm.. hästi mõnus palav oli paksude teksapükstega rännata. 10 km käidud ja kokkuvõttes võisime tegelikult rahule jääda, sest tuju oli hea. Kahju ainult, et Janek pidi teekonna läbima oma plätudes, mistõttu õhtuks tema jalgu ilutsesid katkised villid.

Õhtul võisid asjahuvilised vaadata oma telefonist Eruovisiooni.

Teeme tööd – esmaspäev 7.05.18

Täna oli üks töine päev. Puidupoisid karestasid aknaluuke selleks, et neid saaks uuesti üle värvida. Kõikide käed ja isegi näod olid sellest rohelised. Osad poisid lõpetasid oma pooleliolevaid töid. Lõunapausi ajal veetsid mõned meist aega puuke välja tõmmates. Ka Saksamaal leidub puuke (vähemalt kaks leidus küll).  

Abikokkadel oli tähtis päev, sest nemad said ülesandeks sööklas pakkuda Eesti toitu. Söökla külastajad said valida Saksa toidu ja meie hea mulgipudru, sealiha ja peedisalati vahel. Kui vaatasid mulgipudru sööjate nägusid, siis sealt kahjuks väga suurt naudingut vastu ei peegeldunud. Aga, siiski saime siiraid kiidusõnu ka. Õnneks jäi putru veidi alles, mistõttu saime mõnusat õhtusööki nautida.

Kõik olid täna kuidagi uimased. Ilmselt eilne sõitmine ja pidev tegutsemise andsid veel tänagi tunda. Otsustasime, et õhtul kuhugi sõitma ei lähe ja igaüks leiab endale ise tegevuse. Mängiti jalkat, jalutati, käidi lammastel külas ja Janek viitsis veel poodigi minna.

Lolitaga Alpides – pühapäev 06.05.18

Pühapäevale kohaselt alustasime vara, juba kell pool üheksa tankisime autosid, kuna eesmärk oli kõrgele seatud. Tahtsime minna Alpidesse ja vallutada vähemalt ühe mäetipu. Sõit Saksamaal on tore, tee käib üles ja alla ja iga natukese  aja tagant sõidad läbi mõne unise väikeküla, kus kindlasti on kirik. Pikapeale muidugi muutub tüütuks eriti, kui su istumise all on vananev Itaalia meistriteos nimega Fiat – millel pole isegi raadiot, mootorist rääkimata. Sõit oli küllaltki pikk. Meie eesmärk oli jõuda Oberstorfi ja sealt veel edasi Mittelbergi. Kuskil 30 km enne eesmärki läks ilm äkki pilve ning juba kartsime, et saame vihma kaela. Seda siiski ei juhtunud ning pilvede vahelt hakkasid järsku paistma lumised mäetipud. Isegi Artjomil olid silmad suured. Mäetippu me siiski omal jalal vallutama ei hakanud, vaid otsustasime köisraudtee kasuks. Peab ütlema, et see asjandus pole sugugi nii hull, kui eemalt vaadates tundus. Aga see vaade, mis tipus avanes oli vägev – täpselt nagu postkaardil.  Hoolimata sellest, et olime pea 2 km kõrgusel ja lund igal pool veel külluses, küttis päike õhu nii soojaks, et võis vabalt särgiväel kevade esimest jumet nahale praadida. Kuskil tunni pärast siiski laskusime maapeale (tegelikult 1200 m kõrgusele) tagasi ning pidasime väikese pikniku mäejalamil. 

Sealt edasi viis meid tee Lennumuuseumisse (https://www.dorniermuseum.de/en/), mis asus Friedrichsashafeni linnas. See sõit Alpidest lennumuuseumi oli isegi Fiatiga unustamatu. Tee viis kord mäest üles ja siis taas alla. Eriti unustamatu oli 3 km kurvilist laskumist orgu, mis on iga vähegi sõitmist nautiva inimese unistus. Lennumuuseumi jõudsime küllaltki hilja ja meil jäi vaid 45 minutit aega sellega tutvumiseks. Väikese ülevaate küll saime, kuid väga süveneda ei jõudnud. 

Edasi siirdusime linna sadama piirkonda, kus poisid said vägeva elamuse. Järsku oli kuulda parimate Itaalia hobuste hirnumist ning praami järjekorda ratsutas Maseratti, Ferrari ja Lamborghini. Nii suuri tõllarattaid pole ma ammu näinud – räägin siis poiste silmadest. Veetsime sadamas mitu tundi, sõime õhtust ja jalutasime promenaadil. Seejärel ootas taas ees pikk sõit tagasi Mariabergi, kuhu jõudsime alles peale päikeseloojangut. Sellega päev ka lõppes. Ah jah, et kes see Lolita on – see on meie väike Fiat, mis hoolimata kõigest siiski kõik mäed vallutas ja meid ilusti tagasi koju tõi. Andsime selle nime talle lihtsalt sellepärast, et igav oli. 

Page 2 of 7