Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Epiloog

Varajane hommikutund lennujaamas. Tuju on hea ja ootused suured. Pagasit ära andes käis korra peast läbi mõte, et meil ju kõigil pagas selles mõõdus ja kaalus, et võtta kaasa lennuki salongi. Aga pagasi tasu makstud ja mõte, et pead siis lohistama oma kohvrikest lennujaamas ühest väravast teise, summutas selle uitmõtte minna lennukisse oma pagasiga. Vahel aga tasub oma uitmõtteid usaldada. Kui jõudsime Ateenasse, siis lint muudkui keerles kohvritega, kuni viimnegi oli omaniku leidnud. Me polnud ainukesed, kes tabloole ilmuva kirja peale, et pagasi üleandmine on nüüd lõppenud, ehmatusega reageerisime. Tundus pisut sürrealistlik see olukord. Kohalike targal juhtimisel suundusime siis leti taha, kus sai esitada oma avaldus kadunuks jäänud pagasi kohta. Tundus, et kohvri kohta oleks isegi kõik mõlgid pidanud üles lugema. Aga saime kinnituse, et pagas tuleb järgmise lennuga ja tuuakse hotelli järgneval päeval. Ega muud, kui hotelli poole teele. Ka seal ootas väike segadus, kuid saime hotellist esmavajalikud hügieenitarbed ja hea õhtusöök kustutas kogu ehmatuse mälust.

I päev

Katrin Saaremägi: Esmaspäeval tutvusin hommikul üleminekuosakonnaga (Transition Program). Sellest kohtumisest on meelest hommikuring, kus meenutati nädalavahetusel toimunut ja mõeldi ja arutleti küsimuste üle, mis on olulised täiskasvanueluga alustamisel (kes ma olen, kuhu ma tahan jõuda, mida ma elus ei sooviks). Üleminekuosakonnas on projekti raames kliendid, kes on osalenud keskuses mõne osakonna töös (puidutöö, käsitöö, disain) ja soovivad nüüd iseseisvat elu alustada.

Katrin Tomberg-Tohter: Minu esmaspäev algas graafilise disaini osakonnas (Graphics Arts Department), kus minu kaaslasteks oli ka rühm Saksamaalt. Kujundati parasjagu saksa grupi märkmikku. Nemad olid olnud juba ka eelneva nädala praktiseerimas. Kujundajate grupp koosnes peamiselt autismispektrihäirega noortest. Selle rühma tublimate ja kiiremate poolt valmisid siis kaks võimalikku märkmiku kaane varianti. Vahepeal haarati mind kaasa keskuse tutvustusringile, kus käisime läbi keskuse kõik erinevad osakonnad. Saime hea ülevaate keskuse toimimisest, eesmärkidest ja osakondadest. Päeva jätkudes liitusin saksa grupiga graafilise disaini osakonnas. Selleks ajaks olid märkmiku kaaned välja trükitud ja sain koos teistega märkmikke komplekteerida. Meelde jäi, kuidas osati ka kõige väiksemat töölõiku väärikalt läbi viia ja keegi õpilastest ei jäänud märkamatuks.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Psühholoogid said nädala avapauguna vaadelda grupikohtumist psühholoog Penelope ja muusikaterapeudi eestvedamisel. Grupikohtumise teemaks oli emotsioonide taju ja väljendamine läbi muusika. Grupis osalejate jaoks on need teemad päris keerulised, kuid kannatliku ja toetava lähenemise kaudu said kõik proovida väljendada erinevaid emotsioone ning kaardistati, millised on konkreetse emotsiooni näo- ja kehalised väljendused. Kohtumise lõpus käsitleti ka isiklike piiride seadmist – osalejad lahkusid rühmatunnist ükshaaval ja valisid ühe inimese rühmast, kellega soovivad sel korral põhjalikumalt hüvasti jätta, enne luba küsides, kas võivad tal kätt suruda või teda kallistada.

Selle järgselt tegi (Chief of Diagnostics and … Department) diagnostika ja sekkumise/teraapia osakonna juht ja psühholoog Afrodite meile kõigile ettekande Theotokose keskusest. Ettekanne oli põhjalikult koostatud inglise keeles ning me saime infot nii Theotokose keskuse sünniloost (keskuse vanus on ca 60 aastat!), tema arenemise ajaloost ja käeoleva aja tööstruktuurist ning põhimõtetest. Huvitav oli teada, et keskus töötab nii eelkooli vanuses lastega (varajase märkamise ja sekkumise eesmärgil) ja seejärel teismeeliste ja täiskasvanutega, kes on vähemalt põhikooli lõpetanud. Kooliealistel lastel on kohustus õppida tavalistes koolides ja see vanusegrupp ei saa Theotokoses viibida. Samuti oli ettekandes põhjalikult seletatud psühholoogide roll ja nende vajalikud kompetentsid. Kõik keskuses töötavad 4 psühholoogi on arengupsühholoogi spetsialiseerumise ja kindla teraapia väljaõppega – kõige hinnatum on süsteemne pereteraapia ja kognitiiv-käitumuslik lähenemine. Psühholoogide ülesannete hulka kuulub klientide iga-aastane intellektitaseme testimine ja teiste vajalike diagnostiliste vahendite rakendamine, samuti erinevate gruppide läbiviimine ja vestlusringide juhtimine erinevatel teemadel, keskuse personali toetamine ja nõustamine, ning regulaarsetel iganädalastel meeskonna kohtumistel osalemine jmt. Praktiseeritakse palju interdistsiplinaarset tööd erinevate spetsialistide ja osakondade vahel. Ettekandele järgnes põhjalik majatuur.

Päeva lõpetas keerulise juhtumi tutvustus psühholoogide Penelope ja Afrodite ning sotsiaaltöötaja poolt. Juhtum oli meie auks tõlgitud inglise keelde ja oli tajutav, kui põhjalikku, professionaalset ja mitmetahulist tööd teevad sealsed spetsialistid. Sekkumine keskendus kogu perele ja eesmärgid olid suured – toetada klienti iseseisvumisel. Töö spetsiifika üldse eeldab palju võrgustikutööd klientide perekondadega ja nende nõustamist. Kuigi ajaliste ressursside piiratuse tõttu ei jõua psühholoogid siiski kõigile põhjalikku süsteemset pereteraapiat pakkuda ja seda rakendada vajavatele perekondadele.

II päev

Katrin Saaremägi: Teisipäeval oli mul terve päeva ulatuses võimalik tutvuda toitlustusüksusega (Catering Department). Selles osakonnas oli mitu lüli: toiduvalmistamise osakond, pakkimise, toiduainete sorteerimisosakond ja triikimisosakond. Esmalt tutvusin ja jälgisin toiduvalmistamise osakonna tööd. Nende töö oli kohvikusse igapäevaselt pirukaid ja küpsiseid valmistada. Tööd juhendas väljaõppinud kokk ja abis oli ka õpetaja rollis psühholoogiat eelnevalt õppinud neiu. Kliendid olid toimekad, iga ühel oli oma tööjagu mille tegemist klient õppis ja harjutas, teinekord kuid, enne kui uus ülesanne anti (üks raputas pitsale juustu, teine rullis taigna ümmarguseks jne). Meelde jäi ka üks noormees, kellel faktide osas hea mälu. Ta soovis minuga vene keelest vestelda (kuna oli lisaks inglise keelele seda iseseisvalt õppinud) ja mäletas, et Eesti oli kunagi osa Nõukogude Liidust ja seepärast kõnetas ta mind ka vene keeles (selline oli tema seletus). Edasi nägin ära komplekteerimisosakonna, kus kohalikust toidupangast annetatud kaup läheb siis õpperühmade vahel ära jagamiseks vahepala ajaks. See töö oli täppistöö! Võrdselt oli vaja jaotada toodud kogus kaupa kõigi rühmade vahel, pidada arvet palju oli rühmades seepäev kliente ja mõnikord ka täpselt teada, mitu küpsist või vahvlit ühes karbis oli. Osakonnatöö vaatluse lõpetas triikimisosakond, kus eripedagoogist õpetaja kasutas tunni läbiviimiseks palju viipeid, kuna rühmas oli kliente, kes rääkisid vaid üksikuid sõnu. Seega oli see hea ühine keel, mille kaudu üksteist mõista, kuna inglise keeles õpetaja räägitud ei osanud. Ja tegelikult oli ka neljas osakond cateringis, mis oli kohviku osakond. Ehk siis, kell 11, kui oli aeg vahepealaks, olid kohvikus abis teenindamas kliendid. Kohvikus teeninduse osas abis olla, oligi nende ülesanne. Kohvikupidaja (juhendaja) oli üks ääretult soe ja tore naisterahvas, kes jagas lugusid Kreeka poliitikute korrumpeerumise tasemest ja üleüldisest Kreeka eluolust.

Katrin Tomberg-Tohter: Teisipäeva hommikupoolikul üleminekuosakonnaga (transition) tutvumas. Selles rühmas siis need, kes soovivad tööle minna ja iseseisvat elu alustada. Kuid minu grupp oli Katrin Saaremäe grupist erinev. Päev algas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Hämmastav rahulikkus ja aeglane tempo iseloomustas neid paari tundi. Samuti märkasin, kui „tähtsad“  olid need õppijad, kes saadeti vahepala toidukorvidele järgi. Või siis ka mingit pakikest teise osakonda viima. Ja kuidas elati üksteisele mängus kaasa, püüti igati toetada ja vihjeid anda. Oldi siiralt õnnelikud, kui kellelgi õnnestus mäng. Päeva teises pooles taas graafilise disaini osakonnas. Sel korral sai proovitud siiditrükki ja nii mulle kui ka saksa grupile tehti ülevaade, kuidas see protsess algusest lõpuni toimib.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Teisipäeva hommik algas samuti grupikohtumise vaatlusega. Sel korral oli grupi eesmärk arendada sotsiaalseid oskuseid ja seksuaalharidus, läbiviijateks psühholoog Penelope ja sotsiaaltöötaja. Konkreetse kohtumise teemaks olid taaskord emotsioonid, kuid pisut teise nurga alt. Samuti oli sihtgrupp taseme poolest erinev. Tüdrukud käsitlesid kohtumise jooksul erinevaid olukordi, mis panevad neid mingit kindlat emotsiooni tundma ning proovisid seejärel seda emotsiooni pantomiimis edasi anda. Oli tajutav, et grupis on loodud väga turvaline ja toetav õhkkond, kuna õppijad avanesid ja olid teemadega kaasas, koostööaldis ning avanesid kergelt. Kuidas me sellest aru saime? Kreeka keelt me paraku (eriti) ei oska, kuid Penelope tihti tõlkis ja selgitas meile, mis parajasti toimis. Samuti saime kohtumise lõpus temaga eraldi arutada ja küsimusi küsida. Lisaks on emotsioonidega seotud teemad ka nii kultuuri- ja keeleülesed, et paljutki tajusime õppijate nägudest ja kehakeelest :).

Päeva teisel poolel ootas meid töövarju kohtumiseks veel üks psühholoog Jorgos. Tema kabinetis oli meil võimalus pealt vaadata ühe autismispektri häirega noormehe nõustamise protsessi, loomulikult kliendi eelneval nõusolekul. Paraku nõustamine, nagu oli eeldada, toimus kreeka keeles, kuid õnneks selle teema, sisu ja seletuste osas oli meil võimalik küsida pärast psühholoogi käest. Keskuse kliendid tihti vajavad juhendamist, seletamist, tegude ja nende võimalike tagajärgede valgustamist nn psühhoharimist jmt. Aga alati küsitakse ja peetakse tähtsaks kliendi enda unistusi, soove ja eesmärke ning alati toetakse tema enda autonoomia arendamist ja iseseisvumise tugevdamist.

III päev

Katrin Tomberg-Tohter: Kolmapäeval olin plaani kohaselt cateringi osakonnas ehk siis selle osakonna kohviku grupis. Päev algas taas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Suure juhusena sain kutse osaleda muusikateraapias. Seal loomulikult haarati mind ka kohe ringi ja pidin tegema kiire otsuse, kas soovin koos juhendajaga mängiga klaverit, soleerida klaveril või siis trummidel. Iga teraapiast osavõtja pidi oma emotsiooni tutvustama ja andma ülevaate, kuidas tal läheb. Imeliselt soe ja toetav tunne oli. Ja nagu ikka siin keskuses kombeks ja  külalislahkuse märgiks sain pika aplausi osaliseks. Taas kord tunnetasin seda üksmeelt ja üksteisele kaasa elamist. Peale vahepala käisin külastamas pesupesemise ja triikimise osakonda. Silma jäi iga tööoperatsiooni kohta seintele paigaldatud piktogrammid. Sealsete õppijate seas olid mitmed kõnepuudega ja raske intellektipuudega. Kogu keskuse pesu (köögist, kohvikust, käterätid kõikidest osakondadest) pesti seal ja ka triigiti. Lisaks oli osakond saanud iganädalase tellimuse juuksurisalongilt. Ja lähipäevil oli kogu see grupp oodatud sinna salongi kas juukseid lõikama, meikima või maniküüri. Pealelõunal aitasin komplekteerida keskuse majanduslikult kehval järjel olevatele õppijatele toidupakke. Pakkide sisu vastavalt sellele, mida nende Toidupank nende keskusele toonud oli. Komplekt koosnes sel päeval 8 erinevast ühikust.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Kolmapäeva hommiku veetsime töövarjutades tegevusterapeut Mariat, kes sel hommikul kohtus kahe minigrupiga (3+3), et KINEMS metoodika abil arendada õppijate füüsilist ja kognitiivset võimekust, aga ka sotsiaalseid oskuseid (koostöö ja teistega arvestamine). KINEMS metoodika on arvutipõhiste multisensoorsete hariduslike mängude kogum, mille kaudu saab arendada mängijate (peen)motoorikat ning keelelisi ja kognitiivseid võimeid (https://www.kinems.com/). Pealt vaadates oli näha terapeudi sekkumist, tema suhtlemise ja kaasamise stiili, konkreetsete inimeste eripäradega arvestamist, üksikindiviidi ja grupi juhtimist. Psühholoogina oli eriti huvitav jälgida kognitiivsete protsesside arendavate mängude töötamist ja mõju, tegevusterapeudi poolt saime ka palju seletust. Grupikohtumiste järgselt saime ka ise proovida, kuidas on porgandeid juurida või sarnaseid lihavõttemune leida – see ei olnud üldse nii lihtne.

Päeva teisel poolel osalesime veel ühe grupitöö töövaatluses. Seekord see oli „Me and You“ kommunikatsiooni ja sotsiaalsete oskuste arendamise rühm, mida juhtisid psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Teemaks oli erivajaduste inimeste õigused ja võimalused ning milliseid oskusi on vaja arendada oma õiguste kasutamiseks või millist abi siis saada, kui oma võimalused on piiratud. Huvitav oli vaadata ka paaritööd selliste gruppide läbiviimisel, kus nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja teadmised ja oskused on vajalikud ja täiendavad üksteist.

Lõpuks õnnestus meil osaleda ka interdistsiplinaarsel meeskonnatööl ühes osakonnas, kus arutati rühma keerulisi juhtumeid ja väljakutseid. Näiteks, kuidas toetada klienti, kellel ei ole lõplikult arenenud söömisprotsess – söögi mälumine ja läbi närimine. Imelik oli näha, et ka psühholoog osaleb sellistes diskussioonides, tuli aga välja, et perekonna ja keskuse vahelise suhtlemise soodustamiseks ja parendamiseks ongi vaja kaasata ka vastavat spetsialisti. Meile oli alguses lubatud, et ka psühhiaater osaleb sellistes meeskonnatöödes ja meil on võimalus temaga tuttavaks saada ja rääkida psühhiaatri töö eripärast vastavas keskuses. Kahjuks aga ei õnnestunud meil siiski kohtuda kreeka psühhiaatritega, võib olla järgmisel korral kunagi 🙂

IV päev

Katrin Tomberg-Tohter: Neljapäeval oli minu kord olla siis köögis ja vaadelda seal toimuvat. Sel päeval oli kohviku grupp kinos ja seetõttu oli neil ka toodangut vähem. Mõned eritellimusel lõunasöögid erinevate osakondade juhendajatele. Ja siis küpsised, mida tehti järgmiseks päevaks varuks. Kõik olid nii või teisiti tegevusse haaratud. Mõni küll minimaalselt, aga see-eest tegi ta seda väga väärikalt. Mõned valmistasid küpsiseid mõnusa grupitööna, keegi elegantses üksinduses. Ennast „king of the kitchen“ nimetanud autistlik noormees valmistas küpsiseid sellise väljapeetuse ja vilumusega, et kaunistaks ilmselt oma kohaloluga igat pagaritöökoda. Kui vaid poleks neid keerulisi suhtlusolukordi. Vahepausi järgselt anti mulle võimalus viibida grupi juures, kus õppijad erinevaid ehteid tegid. Neid võib müüa vaid keskuse heategevuslikel laatadel (jõulud, lihavõtted), sest neil puudub seaduslikult võimalus oma toodangut müüa. Selle rühmas olid keeruliste diagnoosidega noored, neist nii  mõnigi kõnetu jne. Kuid juhendaja oli soe ja hooliv ning kõik probleemid, mis hakkasid tekkima, suutis ta juba eos lahendada. Seal joonistasime siis koos pilte ja kaarte ning kinkisime üksteisele kallistuste ja komplimentide saatel. Taas märksõnad: RAHULIKKUS, AKSEPTEERIMINE, TOETAMINE, HOOLIMINE.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Viimane neljas päev Theotokosel kulges väga sisukalt. Päev algas keskuse psühholoogide koosolekuga, mis kujutas endas kovisiooni moodi juhtumi üle arutamise ja üksteise toetamisega ning administratiivsete küsimuste info vahetumisega. 2 psühholoogil oli võimalus rääkida oma kliendi juhtumist ja raskustest sellega seoses ning ühise arutelu vormis olid leitud võimalikud lahendused. Keskne probleem, mis tihti esineb erivajaduste inimestega tegelevate inimeste töös on raskused koostöös klientide perekondadega ning eesmärkide erinevus keskuse ja pere vahel seoses erivajaduse inimese iseseisvumise ja tema toetamisega. Samuti olid arutatud ka mõned administratiivsed küsimused ja probleemid.

Peale seda oli meil võimalus tutvuda Theotokose andmebaasi süsteemiga, kus on klientide andmed ja kõikide spetsialistide hinnangud, tagasiside, testimise tulemused jmt info hoitud. RFK süsteemi ja vastavate koodide kasutamine on keskuses juurutatud direktori enda algatusel, mitte kohustuse tõttu nagu Eestis praegu üritatakse sisse juurutada. See info annab rohkem võimalusi arvestada klientide toimetulekuga ja planeerida vastavaid sekkumisi. Samas aga esineb ka teatud subjektiivsus erinevate spetsialistide hinnangutes, mis võib erineval määral mõjutada kliendi tuleviku perspektiive.

Päeva teisel poolel kohtusime Theotokose õpilasesinduse liikmetega. Õpilasesindus koosneb seal iga õpperühma poolt valitud esindajatest ning lisaks valitakse ka osakondade esindajad. Kohtumiste käigus kaardistatakse, millised on õpperühmade mured ja rõõmud ning milliseid lahendusi võiks ellu kutsuda, et õppijate elu Theotokoses parandada – üks oluline algatus oli keskuse esisele tänavale ülekäiguraja loomine, mis paraku ei ole veel lõpplahenduseni jõudnud. Õpilasesinduse kohtumisi suunavad psühholoog ja logopeed. Meie kohtumine toimus mõnusas vabas vormis, saime esitada küsimusi esindajatele ning kohtumise lõpus said osalejad küsida ka meilt küsimusi – neile pakkus huvi see, milline on Astangu keskuse hoone ja saime selgitada, et meie maja on neljakordne ja ühes hoones, mitte mõnusasti suure muruplatsi peale laiali laotatud nagu Theotokos.

Kokkuvõte

Katrin Saaremägi: Üldiselt jään meenutama keskuse rahulikku kulgemist ja töötempot. Hommikul sotsiaaltranspordiga keskusesse jõudes on õpilastel veel tund aega, et päeva rütmi sisse elada. Siis kahe tunni pärast on keskuse klientidel jälle tund, et süüa vahepala ja natuke lõõgastuda. Ja siis kell 1 saab peamistes üksustes klientidel päev läbi ja aeg bussiga jälle koju sõita. Lisaks tuli toreda üllatusena see, et kõikidele keskuse klientidele õpetatakse inglise keelt. Enamus neist oskas öelda: tere, oma nime ja kuidas läheb inglise keeles. Ja viimaseks eripäraks tooks välja pusled, mis olid iga nurga peal, et neid kokku panna või siis, kui juba kokku oldi saadud, olid need raamitud ja seintele pandud. Lisamärkusena ütlen, et hästi soe vastuvõtt oli nii keskuse klientide poolt, kes olid meie osas väga uudishimulik ja töötjate poolt, kes olid väga abivalmid. Kuna Astangu õppijad olid Kreekas käinud praktikal, siis paljud mäletasid meie endi õpetajaid ja saatsid neile soojasid tervitusi. Lisaks oli keskuses sama aegselt kamp sakslasi, kes nüüd õppeaasta lõpus samuti Astangule tulemas. Kreeka ja Eesti vahel on loodud tore koostöövõrgustik :).

Katrin Tomberg-Tohter. Nõustun eelnevalt mainituga. Mina võtan sealt kaasa pühendumise, koostöö, aktsepteerimise. Ning mõtte, et rühmajuhendajana jagan järgmisel aastal enda 2 akadeemilist tundi osadeks, et pakkuva toetavat päeva alustamist ja õppenädala lõpetamist.

Agne Põlder: Theotokose keskus mõjus väga inspireerivalt. Palju oli märke tihedast koostööst meeskonna ja võrgustiku vahel ning individuaalset lähenemist, mis pakkus suurt äratundmisrõõmu. Samuti oli väga innustav näha, kui professionaalse väljaõppega ja mitmekülgne on sealne psühholoogide meeskond.

Tatjana Neborjakina: Kuna palju spetsilistidelt oli õppinud välismaal, k.a. UK-s, siis nende inglise keele tase oli loomulikult kõrge ja selle tõttu oli meil suurepärane võimalus saada igakülgseid seletusi, tõlget ja juhtimist. Inspireeriv oli ka see fakt, et Theotokose keskus võtab vastu palju praktikante, vabatahtlike ja teistest riikidest vahetusspetsialiste. Meie 4 päeva jooksul kohtusime nii psühholoogi praktikandi, tegevusterapeudi vabatahtliku kui ka Saksamaa kooli õppijate rühma ja nende õpetajatega. Nad kuidagi suudavad kõikidega tegeleda, juhtida ja nõustada, samas ka kasutada väljastpoolt abivõimalusi.  Keskuse külastamise järgselt on tekkinud mõned uued ideed, mida mina psühholoogina saaksin rakendada enda töös, näiteks, rohkem gruppide juhtimist vastavalt erinevatele teemadele ja vajadustele.