Siin on ühe saksa IT õpilase tehtud plakat
Elu on ilus – Life is beautiful – Das Leben ist schön – La vie est belle – La vida es bella
Teisipäev algas samuti kiirelt, jõudsin juba 7.45 Euro BBV-sse, et kirjutada Astangu blogi kuna hotelli internet on täiesti olematu (maikuus võtame kindlasti teise hotelli, kus on kiire internet). Õigemini ei ole võimalik üldse hotelli WiFi-le ligi pääseda. Kui loodan oma mobiili 4G peale siis näitab selle asemel E tähte : ) Kui kallis lugeja küsib kas seal Saksamaal nagu midagi hästi ka on siis vastan, et siinsed inimesed on selle eest imelised. Sellist külalislahkust, sõbralikkust ja abivalmidust kohtab küll väga harva. Mitte, et meil Astangul midagi teistmoodi oleks, meie oleme ju samasugused. Toon siin põgusalt ära, mida täna asjalikku tegin: 8:30 – 9:15 Töövarjutamine IT-tunnis koos IT-õpetaja Juri Hameniga 9:40 – 10:25 Töövarjutamine äri inglise keele tunnis kontorihalduse eriala õppijatele koos inglise keele õpetaja Birgitta Feldgesiga 10:25 Arutelu IT-õppekavade teemal koos IT-õpetajate Juri Hameni ja Markus Werneriga
12:00 Lõunasöök sööklas 14:00 – 14:45 Prantsuse keele tunnid koos Petra Sommer-Schmeicheliga 15:00 Külastus Trieri, vaatamisväärsuste vaatamine. Kui päris aus olla siis Juri tundidest ei saanud ma mitte midagi aru, sest see on rohkem meie Kristjan-Pärt-Marko-Raido pärusmaa, aga vot Birgitta nimelise naisega võiks tunnis lõpmatuseni olla, sest tema pani kohe õpilased tööle ja andis neile ülesandeks õpetaja Sirli käest küsimusi küsida. Küsimused olid armsad: What is your favourite animal? What hobbies do you have? What is your favourite color? Why do you like your job? Viimasele küsimusele tuli vastus õige kiiresti – Because I like my students! Kahe IT õpetajaga arutasime, et missugused inglise keelsed IT õpikud üldse on saadaval ja siis avastasime kaks head õpikut, mille kirjastust enam ei eksisteeri. Anne lubas mulle koopiad teha ja tigupostiga Eestisse saata. Lõunasöögid on siin väga head ja maitsvad peaks ütlema, väga suured portsud ja mis peamine, tasuta! Prantsuse keele tund kulges lõbusalt, sest õpetajad tõesti naudivad oma tööd ja teevad seda mõnuga, mängleva kergusega ja alati rõkkava naeruga. See annab õpilastele sellise positiivse laengu ja kellelgi pole probleeme hommikul kooli tulemisega. Külastus Trier’i sellest ma parem ei räägi, sest hakkate veel kadedust tundma, nimelt käisime Weinhaus restoranis veine degusteerimas. Kokku 5 erinevat sorti, kõik kohalik kaup loomulikult. Tuletan meelde, et Trier asub imekauni Mosel jõe kaldal. Siin mõned pildid ja link, et tekiks parem ettekujutus.
Trier – üks kõige vanematest linnadest Saksamaal
https://www.merian.de/deutschland/rheinland-pfalz/beeindruckende-sehenswuerdigkeiten-in-trier
Kolmapäev, 13.märts 2024
Kolmapäev nagu ka kõik teised päevad algas vara, sest töö vajab tegemist. Siin päevakava, milliseid tunde külastasin ja keda kohtasin: 8:30 – 9:15 Töövarjutamine IT-tunnis koos IT-õpetaja Juri Hameniga 9:40–10:25 Töövarjutamine inglise keele tunnis büroojuhtimise õppijatele koos Hedwigiga 10:25–11:10 / 11:25–12:10 Töövarjutamine inglise keele tundides turismiala õppijatele ja IT tunnid, koos inglise keele
õpetaja Birgitta Feldgesi ja Markus Werneriga 12:15 Lõunasöök sööklas 14:00 – 14:45 Inglise keele tunnid tunnistuse omandamiseks koos Hedwig Serwasiga; või hispaania keele tunnid koos Petraga. Juri tund läks suhteliselt blogi kirjutamise tähe all, sest programmeerimisest ei tea ma midagi. Ärge arvake, et blogi kirjutamine on mingi lihtne töö – ei ole! Esiteks pole internetti siis avastasin, et läpaka aku on tühi. Sellest ei piisanud, sest olin vale laadija Astangult kaasa võtnud, lihtsalt doki küljest, mille otsikut ei saa läpaka taha ühendada. Nice! Õnneks leidis IT-spets Klaus mulle uue laadija. Kõigepealt vaatasid 2-3 eksperti, et kas seda laadijat üldse tohib kasutada, äkki plahvatab. Kõik parameetrid valgustatud luubiga tagumise külje tagant loetud, jah – tohib küll! Kõik keele tunnid möödusid ladusalt ja aega jäi isegi väheseks, sest tunnid on ainult 45 min pikad, ma jõuaksin selle ajaga ainult sissejuhatuse ära teha ja tund oleks juba läbi : ) Viimase 45 min tegin veel kahe õpetaja vahel pooleks, et jõuaks nii ühte kui teist kuulata. Hedwig rääkis inglise keele riigieksamitest ja nende ülesehitusest Saksamaal (suhteliselt sama, mis meil) ja Petra tegi ägeda hispaania keele tunni, kus pani õpilased tõeliselt proovile. Tehnika oli selline, et alguses tõlkisid õpilased hispaania keele teksti saksa keelde ja õpetaja kirjutas tõlke tahvli peale. Ma veel mõtlesin, miks ta seda teeb ja siis hiljem sain aru, et nüüd sulgesid õpilased õpikud ja hakkasid saksakeelset teksti tahvli pealt uuesti hispaania keelde tõlkima. Väga hea nipp, aga ma teeks seda kuidagi kergemalt arvuti kaudu. Kooli personalil on kõigil õuna pildiga lauaarvutid ja õpetajatel on kõigil klaviatuuriga iPad’id, mida saab projektoritega siduda. iPad’is on digitaalsed päevikud, mida nad täidavad tunni ajal ja märgivad puudujaid. Puudujatesse suhtutakse väga suure hoolega, sest kui õpilasel on rasked ajad siis sellesse suhtutakse täie tõsidusega ja lastakse tal olla kuni paraneb. Siin on nimelt rahunemise tuba võrkkiigega.
Neljapäev, 14.märts 2024
Neljapäev algas koolis pisut aeglasema tempoga, Anne tuli mulle 9.00 hotelli järgi ja viis mind kooli, et saaksin oma blogi kirjutada, sest aega oli kuni kella 11.00-ni seda teha. Siin veelkord viimase päeva kava: 11:00 Euroopa-teemalised tegevused Euro-BBW-s ja kokkuvõtte tegemine koos Annega 12:10–12:55 Inglise keele tunnid turismiala õppijatele koos Birgitta Feldgesiga 13:00 Lõunasöök sööklas 14:00–14:45 Inglise keele järele aitamise tund segagrupiga 15:00 Külastus Bernkastel-Kues’i koos Harry ja Annega. Tegelikult oli nii, et tahtsime juba kolmapäeval ikkagi proovida külastada Bitburgi pruulikoja muuseumi, aga see oli endiselt suletud, kuigi kodulehel seisis, et avatud kuni 17.00. Pärisime Anne’ga, et miks nii ja siis öeldi meile, et muuseumi saab minna ainult giidiga koos, mida tuleb ette broneerida ja viimane giid oli päeval kell 14.00, aga meie olime kuskil kell 15.30 ukse taga ja nõudsime sissesaamist. Ühesõnaga on meil nüüd maikuus üks giidiga muuseumi külastus programmi sisse kirjutatud. Nagu naistel kombeks siis rahunesime mõlemad maha ainult kohvikus suure šokolaadikoogi tüki taga ja jõime teed peale. Kohe tuju jälle parem : ) Aga tulles tagasi neljapäevase kava juurde siis allkirjastasime Anne’ga kõik vajalikud paberid, samas rääkis Anne, et mis huvitavaid Euroopa-teemalisi projekte nad veel minevikus oma koolis on teinud. Ülejäänud päeva veetsin ma inglise keele õpetaja Birgitta seltsis, kes rääkis reisimisest ja geograafiast. Lõpus said õpilased jälle minu käest küsimusi küsida, sest kõik grupid, keda ma tundides külastasin olid erinevad. Vahepeal pidasid 2 kolleegi oma sünnipäeva, kus mul õnnestus samuti viibida ja kõiki korraga näha. Põhimõtteliselt terve kooli personal oli koos ja tervitas sünnipäevalisi. Võileivad ja kook oli kooli pagari ja kokanduse õpilaste endi valmistatud. Super hästi tehtud! Sünnipäevalapsed olid väga lõbusad sellid, viskasid nalja ja kõik tundsid üksteise seltskonnast rõõmu. Neljapäev lõppes sellega, et Harry ja Anne sõidutasid mind Luksemburgi, et minna ühiselt koos Moodsa Kunsti Muuseumisse nimega MUDAM. See oli ikka omaette kogemus, nagu mind ette hoiatati siis ei saa igaüks sellisest kunstist aru ja ei oska seda tõlgendada. Õnneks mina sain aru kuna olen ise kunstikooli lõpetanud. Muuseumis käidud, jätsin Anne ja Harry’ga hüvasti, nemad sõitsid koju Bitburgi tagasi ja jätsid mind Luksemburgis elava sõbranna hoolde, kellega sõitsime kesklinna, et panna oma raske seljakott korterisse ja minna ise edasi kuhugi õhtust sööma. Maandusime Kreeka restoranis, kus mulle jälle välja tehti.
Harry tahtis ka pildile jääda ja piilub nurga tagant, et mis toimub ; )
Reede, 15.märts 2024
Reede oli selles mõttes huvitav päev, et minu lennuk läks alles pool seitse õhtul, seega oli mul terve päev aega tegeleda “oma asjadega”. Kuna minu ülikooliaegne sõbranna, kellega ma koos 5 aastat saksa keelt õppisin, töötab nüüd Luksemburgis Rahvusvahelises Investeerimispangas siis saime juba neljapäeva õhtul peale tema tööd kokku ja läksime linna peale jalutama, kell 20.30 otsustasime keha kinnitada ilusas Kreeka restoranis. Korterisse tagasi jõudsime alles kell 23.00. Tänavad on õhtul hilja ohutud ja Luksemburgi ühiskondlik transport on tasuta. Ühesõnaga emotsioonid on laes ja jutt käib läbisegi neljapäeva ja reede vahel. Nii, tuleme nüüd reede juurde tagasi. Reede algas kell 9.00 kui korteri omanik tegi mulle imemaitsva pudru ja jõime kohvi juurde. Kuna inimesed pidid töötama ja minul oli vaba päev siis otsustasin linna peale minna ja tutvuda vaatamisväärsustega. Klaus sõitis ekstra minu pärast linna ja pakkus mulle seltsi kuna on rohkem kursis Luksemburgis erinevate kohtadega. Jalutasime vanalinnas ja jõudsime Raekoja sarnase hooneni, kus töötasid hertsog ja hertsoginna, sest Luksemburg on teadupärast hertsogiriik, mitte enam Saksamaa. Ise ajasin kogu aeg sassi, pealinnal ja riigil sama nimi. Raekoja vastas oli šokolaadi pood, kus sai kuuma šokolaadi joomiseks osta ja šokolaadi kooki peale süüa, väga rammus! Edasi kõmpisime ühest katedraalist ja kirikust teise, sest olen nendest ise väga huvitatud. Tegin pilte nii seest kui väljast. Väga ilus kogemus. Kõik need 6 päeva sadas vihma ehk siis ilmaga väga ei vedanud, ainult neljapäev paistis päike natuke pilve tagant. Aga kui on seljas õiged riided ja jalas õiged jalanõud siis ei olnud mul sellest vihmast ei sooja ega külma. Kõik need 6 päeva olid väga toredad tänu toredale seltskonnale ja need inimesed seal Euro BBV-s on ikka fantastilised. Tundsin ennast nagu “kuninga kass” või peaks ütlema “hertsogi kass” ; ) Igale poole viidi ja tehti välja, mul oli lõpus juba veidi piinlik, et millega ma küll sellise suhtumise olen ära teeninud. Ma ju kõigest Astangu KRK inglise keele õpetaja ja nüüd siis kohe selline suhtumine minusse. See kõik on südant soojendav ja kui Euro BBV inimesed peaksid tulema Tallinnasse vastu visiidile siis üritan samaga vastata. Kahju oli kohe lennujaama lahkuda kell 17.00, aga ka igal muinasjutul on oma algus ja lõpp.
