See kool saigi õpirände sihtkohaks, et saada juurde teadmisi juuretisega küpsetamise kohta. Juuretisega küpsetamine on jõuliselt lisandumas Eesti pagariõppe õppekavadesse kuid käesoleva õpetaja õppimise ja töötamise ajal seda üldse ei käsitletud. Seega enesetäiendamine on hädavajalik ning kus mujal seda siis õppida kui selle teema kõige autentsemas kohas- Itaalia pagarikojas!
Lisaks on plaan uurida kuidas käib pagariõpe Itaalia kutsekoolis. Kas seal on nippe mida tasuks üle võtta või arendusi mida rakendada meilgi?
Praegu on kohvris vaid tööriided aga tagasi tulles on see pungil teadmisi.
Reisi tipphetked ✈️
Avastada, et Stockholmi lennujaamas on suur pagarikoda!!
sõit monorelssiga e. ühe rööpaga elektriraudteega on kiire kui 🚀 aga logisev nagu üks vana vanker;
silmi avav oli visuaalselt näha kui rikkalik on erinevate traditsiooniliste toorainete ja toodete valik Itaalia piirkonnas kuhu ma lähen:
Tooraine ja teooria.
Päev koolimaja pagaritöökojas andis ülevaate toorainetest, mida on vaja hea traditsioonilise Itaalia küpsetise jaoks, mis temperatuuril ja kui kaua taigent hoida ning kuidas vormida ja küpsetada.
Tehisintellekt saab nüüd kõvasti harjutada itaaliakeelse pagarialase sõnavara tõlkimist eesti keelde, et kaasa saadud retseptid Astangu õpilastele arusaadavaks muuta.
Õpilased olid uudishimulikud, õpetajad abivalmid- tundsin ennast oodatult ja toetatult 🤗
🤔 Huvitav oli see, et ühtegi naissoost eriala õpetajat koolis ei ole!
Harjutamiseks loodud õpperestoran- mille ainsateks ja lubatud klientideks on kooli õpetajad või külalised, võttis kooli sööklaga harjunu lihtsalt sõnatuks. Valge linaga laua taga täis vormiriietuses kelnerite serveeritult kõiki 3 käiku ei olnud mina küll võimeline sööma!!
Kuna õpilased toitlustavad 3 x päevas ise kõiki õpilasi ja õpetajaid saadakse väga suur ja praktiline töökogemus ning tagasiside on vahetud. Suurepärane viis eriala õppida! 👍
NB! Kehakeelt tuleb palju kasutada sest võõrkeelte oskus on siin üldiselt kehvapoolne ja moodsad tõlkeprogrammid jäävad kättesaamatuks kui mäed või paksud majaseinad levi kinni püüavad.
Öös on asju…
Kui mina läbi paksu pimeduse, mööda käänulisi teid kokkulepitult kella 2.30ks kohale jõudsin oli üks togi ( see on ca.2 m kõrge küpsetusplaatide käru) juba saiatooteid täis 🍞🥖
20 aastat pagaritena töötanud Lucca 1 ja Lucca 2 võlusid üksnes tunniga üle mitmesaja saiatoote.
🪄 Võlukepi asemel oli neil aga kasutada tõelist varandust väärt masinad:
Taigna segajad.Kuklimasin.Laminaator e. taignarull.Doseerija-vormija.Imemasin mis jagab rullib ja vormib taigna loetud minutitega.
Põnev oli näha kuidas masinad lihtsustavad saiategu ja see, mis vanasti võttis tunde, on tänu tehnoloogiale saavutatav tunduvalt kiiremini.
Päev nagu laste laulusalmis: “Aias sadas saia!”
Kolmanda aasta õpilaste saiategu oli lust vaadata! Tunne oli küll, et kuhu iganes vaatan saiad muudkui vupsavad välja. Paljudel oli olemas kindlus ja selge tahe seda tööd teha.
Olin eelmise päeva retseptid läbi töötanud ja oma tekkinud küsimustele sain pagariõpetajalt vastused. Oskasin uute toodete puhul juba märgata kitsaskohti Eestisse üle toomisel ja uurisin kohe, kas nendele on lahendusi.
Praktika on tarkuse ema!
Huvitav oli teada saada, et Rooma pitsa jaoks küpsetatakse põhi kõigepealt ära, siis pannakse soovitud pealdis ja küpsetatakse uuesti saavutamaks eriti krõbedat põhja.
Täielik üllatus oli, et kohalike noorte lemmik pitsa on rosmariini kartulite ja vorstiga!!! 😁
Tähelepanu, valmis olla….
ENGIM kutsekooli õpetajad jagasid meelsasti enda retsepte ja seletasid kõik arusaamatu lahti -või lasid õpilastel seletada. ( Päris kaval viis teada saada kas nad teavad 😏)
Astangu Erasmus+ õpirännetelt ja praktikatelt kaasa toodud autentsete retseptide kogumik saab minu õpikogemuse kaudu kõvasti täiendust. Kindlasti on plaanis säilitada originaal retseptide kujundus ja ülesehitus, mis annavad väga hea visuaalse ülevaate valmistamise järjekorrast.
Nii mõnegi toote puhul tekkis retsepti kõrvale detailne fotodega illustreeritud ajajoon.
Retsepte on ka kondiitriklassist:
Seega ASTANGU abipagarid olge valmis! Itaalia tuleb!
Varahommikul võtsime suuna Islandi poole, põgusa 4-tunnise peatusega Stockholmis. Arlanda lennujaamas tähistasime kaneelisaia päeva (väikse hilinemisega) ja mõned meist tegid katkematult tööd. Ajaränne: -1 tund (Eesti ajaga võrreldes).
Lennul Reykjavikki saime nautida ootamatult avarat jalaruumi ja tundus, et kohalikele oli lennuk meeldiv kohtumispaik, sest äriklassis otse meie ees jätkus juttu kauemaks. Ajavahe: -3 tundi.
Esimene vaatepilt, mis avanes Islandil lennukilt väljudes, oli suitsev vulkaan. Saime teha esimesed avastusjalutuskäigud hubases õhtuses Reykjavikis. Seejuures märkasime, et ka tänavapildis tunneb selgelt ära, kes on turistid, sest turistidel on seljas matkariided ja paksud mantlid, kohalikel aga sügisesed vihmariided. Võib öelda, et meie grupp paigutus rohkem turistide kategooriasse.
Ajavahe võtab harjumist: õhtul kella 9 paiku on juba uni silmas ja tuled kustus.
Esmaspäev, 6. oktoober: Esimene tutvus islandi nimedega ehk Hääldusharjutused
Saabusime meid vastuvõtvasse kooli Fjölbrautaskólinn í Breiðholti (FB), kus taaskohtusime juba tuttavate õpetajatega, kes kevadel Astangut külastasid. Saime teada, et kool tähistas just möödunud nädalavahetusel oma 50. sünnipäeva, mispuhul saime ka meie kooli sümboliga muffineid maitsta. Maja kaunistasid igal sammul uhked lillekimbud.
Esimese ülevaate koolist andis meile direktori asetäitja, kes selgitas meile ka üldisemalt haridussüsteemi Islandil:
Koolis käimine on kohustuslik kuni 15. eluaastani ehk põhikooli lõpuni.
Põhikoolijärgne haridus jaguneb kaheks: keskharidus gümnaasiumis ja erinevate suundadega (sh kutseõppesuundadega) keskharidus.
FB on üks Islandi suurimaid omataolisi kutsekoole – seal on kokku 1900+ õppijad, sh päevane ja õhtune õpe. Töötajaid on kokku 140, sh 110 õpetajat. Kutseõppeerialadest õpetavad nad iluteenindajaid, elektrike, hooldajaid ja puidutöötlejaid.
Kooli logo, mis kujutab paljude okstega puud, sümboliseerib kooli paljusid erinevaid õppesuundi ja õppijatele pakutavate valikute paljusust.
Õppijad panevad oma õpitee ise kokku, valides paljude erinevate kursuste seast, mida soovivad õppijda. Nii on õppijail suurus vastutus oma õppe eest. Valikus on kursused kolmes suuremas põhisuunas: akadeemiline, kunstikursused ja kutseõppe kursused.
Islandil on aastaid kehtinud kaasava hariduse põhimõte: FB kutsekoolis õpivad ka erivajadustega õppijad, konkreetselt erivajadustega õppijate osakonnas (NIMI) õpib ligi 60 õppijat. Ka nemad panevad oma õppekava kokku omale kursuseid valides. Sellises süsteemis saavad iga õppeaine tunnis kokku erinevad õppijad, kes küll osalevad kõik nt matemaatika tunnis, kuid teevad seejuures erinevaid, oma tasemele vastavaid ülesandeid. Koduklasse FB-s ei ole, tunnid toimuvad erinevates kohtades ning õppija navigeerib päeva jooksul majas, et õigetesse klassidesse jõuda. Meid hämmastas, kuidas toimub sellises süsteemis tunniplaani kokkupanek – selgus, et seda tehakse tarkvara abiga, kuid … osakonnas tuleb siiski õpetajatel see käsitsi üle vaadata, et tagada vajadus õppijate vajadustele.
Õpe kestab minimaalselt 3 aastat ja võib olla ka pikem, olenevalt õppija edasijõudmisest. Erivajadustega õppijad võivad liikuda … osakonnast ka üle teistesse osakondadega ning vajadusel liiguvad tuge vajavad õppijad ka … osakonda, et saada vajalikku tuge.
Õppijaid kaasatakse läbi õppijate esinduse, kus osaleb üks õppija igast suunast. Esindus kohtub 3x semestris kooli juhtidega, kes tutvustavad olulisi otsuseid. Õppijate esindus vaatab üle ja kinnitab näiteks õppeaasta ürituste kalendri.
Õppijatel on infokirja asemel hoopis koduleht, mida haldavad õppijad ise: nfb.is, kus on uudised, sündmused jm info.
Kord aasta toimub nn Day of Joy, kus iga õppija saab valida osalemiseks õppekäigu, sportliku või kultuurilise tegevuse vms. Sel päeval osalemisega saab seejuures kompenseerida õppetööst puudumisi.
Rääkisime ka tugispetsialistidega ja saime ka ülevaate koolis pakutavates tugiteenustest. FB on uhke oma tugiteenuste tiimi üle, mis on suurem kui tavapäraselt Islandi kutsekoolides. Tiimis on:
3 nõustajat, kes aitavad õppijatel valida õppekursusi ja panna kokku oma tunniplaan;
psühholoog, kelle juurde saavad õppijad ise läbi õppeinfosüsteemi aegu broneerida;
coach, kes aitab õppijail seada eesmärke;
õde;
eripedagoog, kes pakkus õppenõustamist ja tuge koduste ülesannete lahendamisel;
raamatukogutöötaja, kes nõustab õppijaid ka esseede kirjutamisel;
IT-assistent, kes pakub tehnilist tuge.
FB on rahul oma tugitiimiga ja õppijad saavad toetatud.
Väljalangevus koolist on siiski umbes 20-30 %, erivajadustega õppijate osakonnas on aga väljalangemine väga keeruline.
Eraldi noorsootöötajat koolis ei ole, kuid õppijate esinduse tegevustel hoiab kätt pulsil üks kooli õpetajatest.
Vastuvõtul kutsekooli on riigil kohustus tagada õppekoht kõigile värskelt põhikooli lõpetanutele, mistõttu võib FB olla kohustatud ka võtma vastu rohkem õppijaid, kui nad oli planeerinud. Õppijaid kandideerib FB.sse üldiselt rohkem kui õppekohti on.
Kooli üks uuemaid ja põnevamaid osi on FabLab (Fabrication Laboratory), kus on 4 töötoas 3D printerid, suur CNC pink, laserlõikur ja palju muid masinaid. Õppijad omandavad masinatel töötamise oskusi erinevate kursuste raames, samuti on FabLab avatud kõigile ja seda taskukohase tasu eest. Nad on osa FabLabide võrgustikust Islandil ja teevad koostööd ka teiste sarnaste kohtadega Skandinaavias.
Pärast programmi koolis avastasime linna, jalutasime mere ääres ja nautisime ootamatut rahesadu Happa kontserdimaja juures. Päeva jooksul saime ka nii päikest, vihma, kui ka vikerkaart, mistap tõdesime, et ilm võib siin muutuda iga 5 minuti järel. Heitliku ilma eest pakkus varju mõnus Micro kohvik makro hindadega, kus olemine oli siiski tõeliselt Hygge.
Teisipäev, 7. oktoober: Ajavahe, juhhei!
Kell on 4:10: esimestel õpiränduritel lähevad silma lahti – valmis tegudeks! Võiks minna jõusaali (üks kolleegidest), aga see pole veel avatud. Kodus on kell juba 7 ja võiks olla väga tegus, kuid siin tuleb veel hommikusöögini oodata.
Teisipäeva esimene sihtpunkt oli rehabilitatsioonikeskus Reykjalundur – Islandi suurim taastusravikeskus, mis loodi 1945. aastal tuberkuloosihaigete taastusravikeskusena. Täna tulevad patsiendid üle Islandi, et saada interdistsiplinaarset taastusravi. Rehabilitatsiooniprogrammid on 5-6 nädalat, millele eelneb 1 nädala pikkune hindamine, mille lõpus seatakse personaalsed eesmärgid. 2.-5. nädalal toimuvad grupitegevused ja individuaalteraapiad.
Suurim erinevus Eesti süsteemiga on see, et füsioterapeutidele lisaks töötavad keskused spordiõpetajad (sports scientists), kes viivad läbi grupitegevusi basseinides, saalis ja iga päev õues kaunis looduses keskuse lähistel. Iga päev on patsiendil 1 tund jalutamist õues. Enne programmi algust ja programmi lõpus viiakse läbi hindamised, mille raames hindab ka patsient ise oma tervisest sõltuvat elukvaliteeti (health related quality of life). Samuti kaardistatakse programmi lõpetanud patsientide käekäiku 6 kuud pärast programmi lõppu.
Keskuses on 8 rehabilitatsioonisuunda: vaimne tervis, reumatoloogia, krooniline valu, toitumine ja ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, hingamisteede haigused, neuroloogiline rehabilitatsioon ja akuutne abi.
Oluline koht rehabilitatsiooniprogrammides on grupisekkumistel ja teadlikkuse arendamisel, näiteks tervisliku toitumise, valuga toimetuleku ja liikumise teemadel. Patsiendid saavad valida 53 eri teemadega grupi seast, lähtuvalt oma eesmärkidest.
Keskus lähtub tugevalt tõenduspõhisusest ja kasutab CARF kvaliteedisüsteemi. Tehakse ka koostööd ülikoolidega, näiteks keskuse kogutud andmete põhjal tehakse teadusuuringuid, ning on sageli praktikabaasiks tudengitele.
Keskuses on 150-180 töötajat ja päevas umbes 140 patsienti keskuses sees, lisaks ambulatoorsed patsiendid. Patsientide keskmine vanus on 49,9 aastat. Spetsialistidest on keskuses 12 arsti, 17 tegevusterapeuti, 20 füsioterapeuti, 8 psühholoogi, 5 sotsiaaltöötajat, 1 logopeed, 2 toitumisnõustajat, samuti spordiõpetajad. Patsientide seas on nii töövõimetuspensioni saajaid kui ka täiskohaga töötavaid inimesi.
Igal patsiendil on oma individuaalne nädala plaan, iga päev u kl 9-15.30, ning enamik patsiente käib keskuses kodust.
Keskuses elamisteenusel elavad 8 inimest teevad oma rehabilitatsiooniprogrammi raames ka lihttöötoas iga päev paar tundi töötegevusi, samuti tehakse hindamise ja rehabilitatsiooniprogrammide raames loomingulisi käsitöötegevusi.
Pärast Reykjalunduri külastust liikusime tuttavasse FB kutsekooli, kus ootas meid väga põnev arutelu tehisintellekti kasutamise üle hariduses. Oma kogemust tutvustasid IT- ja matemaatikaõpetaja Hjorvar ja erivajadustega õppijate osakonna õpetaja Fjalar, kes katsetavad paljusid erinevaid tehisintellekti rakendusi ning on käima pannud isegi temaatilise uudiskirja ning koolitavad ka kolleege ja töötajaid teistes koolides.
Kõige huvipakkuvam oli see, kuidas nad kasutavad NotebookLM-i õppetöö läbiviimiseks: materjalid laetakse rakendusse üles ning nende põhjal genereerib TI eri formaatides sisu, mis hõlbustab õppimist ja materjali omandamist. Näiteks saab luua heliformaadis vestlusi, flashcard’e, kokkuvõtteid, mõistekaarte, videoformaadis esitlusi jpm. Seejuures suudab TI edukalt ka luua materjali ja vastata küsimustele 100+ keeles, mis on suurepärane abivahend olukorras, kus koolis õpetatakse erineva keele- ja kultuuritaustaga õppijaid.
Ühiselt tõdesime, et Eestis ega Islandil pole palju TI koolitajaid, kes oskaksid õpetajaskonda koolitada just õpetamise konteksti vajadustest ja näidetest lähtuvalt. Seetõttu tekkis meil kohe soov kogenud kolleegid Islandilt ka Eestisse kutsuda, et nende praktikatega lähemalt tutvuda ja neid ka Astangul kasutusele võtta.
Õppetöös FB-s panime tähele, et tunnis on sageli koos väga erineva tasemega õppijad. Tehnoloogilised vahendid on tihti abiks, sh näiteks ka nägemispuudega õppijate kaasamisel õppetöösse klassis. Õppetööd viiakse sageli läbi kahekesi – kaks õpetajat, kes on sageli erineva profiiliga, ja seda olenemata rühma suurusest. Näiteks ühte igapäevaeluoskuste tundi, kus teemaks olid erinevad tunded, viisid koos läbi kehalise arendamise ja jooga õpetaja ning tantsu ja teatri taustaga õpetaja.
FB-s on märgata, et väljakutsed on need, mis panevad õpetajate silmad särama – leitakse võimalused kõigi õppijate jaoks ja iga õppijani jõudmiseks.
Kolmapäev, 8. oktoober: Tuulega ümber maja ringid
Ilm on meid siin Islandil muidu väga hoidnud, aga täna saime tunda tuuleiile kuni 28 meetrit sekundis. Tundub, et kohalikke see aga üldse ei häiri.
Olles teinud oma traditsioonilise aja parajakstegemise auringi ümber tänahommikuse sihtkoha, astusime sisse Menntaskólinn í Kópavogi (MK) kutsekooli. Tegu on Islandi ainsa spetsiifilised toitlusvaldkonna kutsekooliga, kus alates 1999. aastast on ka erivajadustega õppijatele mõeldud õppeprogramm. Programmi alguses oli 4 õppijat ja 4 töötajat, nüüdseks on see kasvanud 40 õppijaga ja 8 töötajaga programmiks. Õppijatest enamik on autismidiagnoosiga ja/või arenguhäiretega. Töötajate seas on 2 osakonna koordinaatorit, 1 eripedagoog, 1 õpetaja, 2 arenguterapeuti (sarnane sotsiaalpedagoogile) ja 3 abitöötajat. Erivajadustega õppijatele õpetavad kursusi ka teised kutsekooli õpetajad teistest osakondadest ning erivajadustega õppijad saavad soovi ja võimete sobivuse korral osaleda ka teiste õppeprogrammide ainetes. Õpe erivajadustega õppijate programmis kestab üldjuhul 4 aastat.
Eriprogrammi õppijatel toimuvad nii tunnid grupis kui osad õppijad teevad õppetööd ka individuaalselt. Mitmetele noortele on eraldatud oma tööruum, kus ta saab segamatult ja vaikuses oma ülesandeid teha. Ülesanded on samad, mis teised teevad grupis klassiruumis. Eriprogrammi õpetajad aitavad õppijaid ka kodutööde tegemisel, vajadusel nõustades ja julgustades.
Tunnid kestavad iga päev umbes kl 8-st kuni kella 12-ni, ehkki õpetajad sooviksid noori kaasata koolis veidi pikemalt, et nad osaleksid ka sotsiaalsetes tegevustes, näiteks lauamänge mängides või osaledes kogu kooli õpilastele mõeldud pidudel. Tunniplaan on seejuures korraga paika pandud kogu semestriks.
Peale koolipäeva läheb osa õppijaid mõnele teisele teenusele, mis pakub neile päevaks tegevust, aga enamik läheb koju.
Koolil õpilaskodu ei ole ning see on Islandil tavapärane, vajadusel kolivad pered koolile lähemale. Käiakse oma piirkonna koolis.
Õppijate peresid hoitakse jooksvalt kursis õppijate toimetulekuga, kuid kohtumisi tehakse vajaduspõhiselt, keskmiselt korra 6-8 nädala kohta.
MK-s on kooli peale 1 psühholoog, kellega kohtuvad ka eriprogrammi õppijad esimese semestri jooksul, et luua kontakt.
MK eriprogrammi töötajad teevad vajadusel koostööd ka laiema võrgustikuga, nt lastekaitsega.
Üldised tähelepanekud Islandi kutsekoolidest
MK-s kui toidusuunaga koolis õpetatakse toiduvalmistamist, pagarieriala ja teenindust. Islandil on valdkonna kutsekoolide vahel ära jaotatud ehk teistes koolides sellises mahus toitlustuse erialasid ei ole.
Panime tähele, et inglise keelt õpetatakse Islandil kõigile: meiega suhtlesid vabalt inglise keeles nii noored kui täiskasvanud, samuti toevajadusega inimesed. Inglise keele tunnid on kavas ka MK eriprogrammis. Islandlased tunnevad muret islandi keele tagaplaanile jäämise pärast – on noori, kes eelistavad rääkida ainult inglise keeles. Kuigi sarnast muret on kuulda ka Eestis, tundub Islandil see probleem olevat akuutsem.
Islandi asutuste külastamise vahepeal võtsime ühendust kolleegidega Astangul, et teha ettekanded personali infotunnis.
Seejärel seadsime tuule kiuste virgad sammud VIRK-i poole.
VIRK on Islandi kutserehabilitatsiooni (vocational rehabilitation, sisulises mõttes tööalase rehabilitatsiooni) fond, mis pakub tööalast rehabilitatsiooni vähenenud töövõimega inimestele. Virk tähendab islandi keeles aktiivset – ehk siit leiab üllatava sarnasuse eesti keelega.
VIRKi kliendid on inimesed vanuses 16-70 aastat (NB! Huvitav fakt – avalikus sektoris ei tohi Islandil pärast 70. eluaastat enam töötada), kes on kaotanud töövõime haiguse, õnnetuse või vaimse tervise raskuse tõttu. Eesmärk on, et nad taastaksid töövõime ja saaksid uuesti tööturule naasta, mitte ei jääks pikalt töötuks või töövõimetuspensionile. Seejuures on kriitiline periood sekkumiseks 3-6 kuud pärast töölt eemale jäämist ning väga kriitiline ja raske on tööellu naasta pärast 6 kuud eemal oldud aega.
VIRKil on korraga umbes 3000 klienti ning 150 töötajat üle Islandi. 1,2% Islandi tööjõust osaleb VIRKi teenustel ning tagasiside klientidele teenusele on väga positiivne.
VIRKis kasutatakse töölesaamise toetamise metoodikaga IPS mudelit (Individual Placement and Support), mis on neil kasutusel juba 10 aastat. Peamiselt on kasutusel n-ö IPS light ehk mõnevõrra lihtsustatud versioon, sest eesmärk on inimesi mitte n-ö üle rehabiliteerida ehk üleliigsete teenustega koormata. Islandi töötukassa on samuti IPSi kasutusele võtmas.
Hindamisel kasutatakse RFK-põhist kodeerimist.
Viimastel aastatel on VIRK arendatud kahte uut suunda: ennetav sekkumine, kus nõustatakse töölt kõrvalejäämise ohus inimest ja tööandjat, et vältida töölt väljalangemist; ning NEET noortele suunatud programm Young VIRK. Kui tavaliselt on kohtumine nõustajaga 1x kuus, siis Young VIRK programmis 1x nädalas ning eesmärgiks on pigem tagasi kooli kui tööle jõudmine.
Tugiteenuseid ostetakse sisse ca 600 teenusepakkujalt üle riigi.
VIRKil on koostöölepingud paljude tööandjatega (ühel Return to Work nõustajal on umbes 50 tööandjat, kellega kontakti hoiab), kes võtavad tööle rehabilitatsiooniprotsessis olevaid inimesi, vajadusel osalise tööajaga.
VIRKi teenusele suunab inimese perearst: selleks on vajalik töövõime vähenemise põhjusena diagnoos, inimese enda motivatsioon ning potentsiaal tööle tagasi suundumiseks. VIRKis hindab perearsti suunatud kliente spetsialistide tiim, kuhu võivad kuuluda arst, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja coach (üldjuhul on tiimis 3 liiget). Igat klienti hinnatakse individuaalselt ja koostatakse tegevuskava. 6 kuud pärast VIRKi teenuste kasutamist tehakse vahehindamine.
80% VIRKi klientidest kas läheb tööle, otsib aktiivselt tööd või on lõpetamas töötamist võimaldavat haridust. 20% liigub edasi sotsiaal- või muule teenusele.
Islandi süsteemis on põhimõte, et enne VIRKi teenuste kasutamist inimesele kestvat puuduvat töövõimet ei määrata.
Neljapäev, 9. oktoober: Looduse rüppe!
Täna viisid meie armsad kolleegid FB koolist meid linnast välja, et näha kogukonnas elamise ja töötamise võimalusi. Sõit viis meid 50 km Reykjavikist välja, kus asus ökoküla Sólheimar.
Sólheimar asutati 1930. aastal naise poolt, kes luua kodu orbudele. Täna elab seal 100 inimest, neist 45 on erivajadustega teenusesaajad, ning lisaks käib veel mitukümmend töötajat perioodiliselt kohapeal tööl. Nagu külas ikka, elab ka Solheimaris igas vanuses inimesi, lastest eakateni. Seejuures mõnedele elanikele on Solheimar olnud koduks juba mitukümmend aastat.
Elanikud tegutsevad erinevates töötubades: kunst, tekstiil, keraamika, puit, küünalde tegemine ja kasvuhoone, kus kasvatatakse tomateid, baklažaane, banaane, kõrvitsaid jm. Värsked tomatid olid ülimaitsvad! Taimekasvatus käib keskkonnasäästlikult, näiteks ei kasutata taimemürke. Nende asemel olid kasvuhoones kanad.
Kasvuhoones kohtusime Reynir Pétur Ingvarssoniga, kes 1985. aastal kõndis esimese inimesena ümber Islandi saare, et koguda raha Sólheimari jaoks ja näidata, et erivajadustega inimesed suudavad teha suuri asju. Jalutuskäik kestis 32 päeva ja kogus 5 miljonit Islandi krooni. Tema teekonda jälgis televisiooni vahendusel terve Island. Teele jäävates linnades kogunesid tuhanded inimesed temaga kohtuma ja koos kõndima.
Solheimari elanikud valivad ise oma individuaalse päevakava ja tegevused, töötubades töötamine ei ole omaette eesmärk, vaid soovi korral võimalus eneseväljenduseks (läbi kunstitegevuste või aedviljade kasvatamise). Nägime palju omanäolist kunsti. Näiteks üks naisterahvas tikkis kauneid Islandi maastikke, teine meesterahvas kõrval oli leidnud eneseväljenduse läbi muusikute kujutamise tikandites (nägime nii Ed Sheeranit kui ka Bob Marleyt). Kunstitöid müüakse aktiivselt ning näidatakse ka näitustel nii kodu- kui välismaal.
Keraamikas olid kõigil esemetel oma lood ja stiil, näiteks on valmimas 500+ öökulli, millest iga ööküll sümboliseerib 1 kilomeetrit, mida öökullide valmistaja kõndis, et koguda raha uue põletusahju jaoks. Raha saadi kokku ja veel rohkemgi ning noormees korraldas ka suurejoonelise ahju ristimise ja avaürituse.
Kuna küla tooteid soovitakse osta nii palju, siis selleks, et elanikel poleks survet toota suuri koguseid, on tehtud elanike loodud toodetes vormid, mille abil saab kergesti teha müügiks originaaltoodete koopiaid.
Puidutöökojas nägime puidust tehtud nukumaja, mis oli sisustatud nii keraamilise ja puidust mööbli kui ka tekstiilist ja lõngas elanikega. Majal oli traagiline minevik: ühel ööl tungisid majja hiired ja sõid ära kõik, kes olid valmistatud polüestrist. Paar elanikku, kes olid tehtud puuvillast, olid siiski majas alles.
Külas on näha väga loovat mõtlemist, kuidas taaskasutada asju – näiteks aedviljakonservide purkidesse tehakse küünlaid, mis imiteerivad purgi kunagist sisu – näiteks saab osta konserveeritud ubade moodi küünla.
Igaüks elab Solheimaris omas tempos ja oma valikute järgi. Elamiskohad on jaotatud abivajaduse järgi, enamik omaette korterites, mõned ka ühises korteris oma tubades, aga see viimane ühe korteriga maja on plaanis ühel hetkel ümber ehitada samuti eraldi korterite formaadis elamiseks.
Pärast Solheimaris ringi vaatamist ootames meid väga tore lõunaüllatus, mis oli valmistatud meie FB kolleegide poolt: laud oli kaetud kohalike toitudega. Saime maitsa hailiha, kuivatatud turska, Islandi lagritsat, skyri, sülti ja maitsmiseks ka kohalikku vägijooki.
Sellega meie päev veel ei piirdunud – FB kolleegid sõidutasid meid avastama Islandi vaatamisväärsusi nn kuldsel ringil. Nägime suurejoonelist Gullfossi kosk ja käisime vaatamas ka Strokkuri geisrit. Ootasime koos kümnete teiste turistidega põnevusega, kas õnnestub näha ka geisri purkamist, ja õnnestus! Islandi maastik oma aurava veega tundus müstiline.
Sel päeval saime tunda korralikud Islandi ilma ehk sadas vihma ning päevareisi lõpuks olime külmast ja niiskusest läbi vettinud. Soe supp ja fish & chips juba tuttavas söögikohas kulus marjaks ära.
Reede ja laupäev, 10.-11. oktoober: Lisapäev ja tagasisõit
Juba reisibroneeringuid tehes otsustasime, et kuna tõenäoliselt nii pea Islandile uuesti ei satu, siis võtsime Islandiga tutvumiseks ühe lisapäeva (oma kuludega 🙂 ).
Islandi loodus on erakordne, seetõttu otsustasime rentida auto, et põrutada lõunarannikule. Nagu eelmiselgi päeval (ja nagu ka järgmisel päeval), sadas vihma üsna lakkamatult.
Teekonnal peatusime kõigepealt Seljalandsfossi juures, et vaadata mitut erinevat fossi, st koske (sealhulgas salajane kosk Gljúfrabúi). Saime ka korralikult kastetud ja tundsime omal nahal, miks olid teised, meist targemad, pannud selga korralikud vihmariided. Õnneks siiski päästsid meid mõnevõrra fossi juurest osteteud emergency vihmakeebid.
Edasi võtsime suuna Reynisfjara Black Sand Beach randa, mis oli tõeliselt sürreaalne ja suurejooneline ja aukartustäratav elamus.
Laupäeva varahommikuks võtsime plaani end enne pikka tagasilendu turgutada Sinises Laguunis, mida peetakse üheks praegustest maailmaimedest. Helesinine vesi laavakivide vahel tuleb laguuni 2000 m sügavuselt maa alt, seda on 9 miljonit liitrit ning vesi puhastub ise 40 tunni jooksul.
Hulpisime 38-kraadises vees ja olime maksimaalselt lõõgastunud. Sellega panime oma õpirändenädalale väga ilusa punkti.
Lõpetuseks suur südamliktänu meie vastuvõtjatele FB kutsekoolist: Guðrún, Hrefna, Hrafnhildur ehk Happa, Hrafnhildur ja Sigurður Fjalar. Tundsime igal sammul, et olime oodatud ja hoitud ning kõik meie küsimused said vastused. See oli imetore aeg Islandil ja ootame neid taas meile Eestisse külla!
Edgari tiim külastas eelmisel nädalal Hollandis, ‘s-Hertogenboschis asuvat Kuningas William I kolledžit, et tutvuda, kuidas neil on korraldatud muukeelsete õppijate keeleõpe ja kutseõpe.
Suurema osa meie õpirändest veetsime linnas nimega ’s-Hertogenbosch, mis tähendab hertsogi mets. Linnal on ka teine nimi Den Bosch, ametlikult võibki kahte nime kasutada. Den Bosch on tuntud ka selle poolest, et seal elas kuulus kunstnik Hieronymus Bosch, kelle mälestussammas kaunistab keskplatsi:
Ühel pärastlõunal külastasime ka kunstnikule pühendatud kunstikeskust ja linnaruumis oli näha väga palju tema maalidelt tuntud tegelasi.
Den Bosch on väga ilus ja hubane, omanäolise arhitektuuriga. Kuna linnas on palju veekanaleid, siis on tavaline, et keset linna jalutavad haned. Nende pärast tihti liiklus seisis. Neile saab isegi väga ligi minna ja nad ei karda:
1. Päev OSS
Esimesel päeval sõitsime rongiga lähedal asuvasse linna Oss, kus asub üks Kuningas William I kolledži kampustest. Üldse on sellel kolledžil kokku 13 kampust neljas eri linnas ja kokku õpib neis 19 000 õppijat.
Oss on tuntud ka selle poolest, et seal seal asub suur farmaatsiatehas Organon, kus leiutati esimesed antibeebipillid. Selle auks oli püstitatud isegi skulptuur, millest kahjuks unustasime pilti teha. 🙂
Ossis kohtusime oma võõrustaja Georgiaga, kes viis meid kohe ringkäigule koolimajas. Hoone arhitektuur järgib antroposoofilist lähenemist, mistõttu ei leia siin klassikalisi täisnurki — kõik ruumid, uksed, aknad ja isegi õppijate kapid on orgaanilise kujuga või paiknevad ebatavaliste nurkade all.
Kuningas Willem I kolledžis saab õppida kõiki Hollandis pakutavaid kutseõppe erialasid ja tasemeid. Ossi kampuses koolitatakse näiteks laboriassistente, kaubanduse abitöötajaid, koduabilisi, koristajaid, hooldajaid ning kokkasid. Koolil on ka oma õpperestoran, kuhu kutsutakse regulaarselt sööma kohalikke pensionäre. Lisaks söömisele mängitakse nendega erinevaid mänge ja vesteldakse — et nad ei peaks kodus üksi olema.
Samas kampuses asub ka keeleõppekeskus hiljuti Hollandisse saabunud sisserändajatele, kes hollandi keelt veel ei oska. Keeleõppega alustatakse nii kiiresti kui võimalik — mõned õppijad olid Hollandis olnud vaid paar kuud. Õppijate keeleõppeteekonnad on väga erinevad ja kujundatud vastavalt nende olemasolevale keeleoskusele ja õppimisvõimekusele.
Näiteks Z-teekond on mõeldud aeglasema õppetempoga õppijatele, samas kui O-teekonna õppijad on kiiremad ja suunduvad pärast keeleõpet edasi 2.–4. taseme kutseõppesse. Z- ja B1-teekonna õppijad alustavad õppimist enamasti kutseõppe 1. tasemelt. Eesmärgiks on, et kõik õppijad jõuaksid 2–3 aasta jooksul vähemalt A2–B1 keeleoskustasemeni. Samas on lähenemine väga individuaalne: kui kellelgi on vaja rohkem aega või lisaabi mõnes aines, siis seda ka võimaldatakse.
Osalesime ka kahes erinevas hollandi keele tunnis. Ühes neist õppisid Z teekonna õppijad kuidas hollandi keeles ilmast rääkida.
2. Päev Veghel
Teisel päeval sõitsime bussiga Vegheli linna, kus külastasime sealses kampuses erinevaid õppeüksusi. Silma paistis suur ja kaasaegne automehaanikute töökoda, aga lisaks tegutsevad kampuses ka puidutöö, tehnoloogia ning koduhoolduse ja õenduse osakonnad.
Koolikeskkond on väga tihedalt seotud kohaliku töömaailmaga — paljudes kampusehoonetes tegutsevad ka erinevate ettevõtete esindused, kes võtavad õppijaid otse praktikale või tööle. Praktikakoha leidmine ei ole seal üldiselt probleem — tööjõudu on pidevalt vaja. Õppija valib endale sobiva eriala ja sellele leitakse tavaliselt kohe ka sobiv praktikakoht. Soovi korral saab praktikakohta jooksvalt vahetada, kui esialgne valik ei osutu sobivaks.
Selles kampuses õppisid ka uusisserändajad, siin olid neil kombineeritud keeleõpe ja kutseõpe.
Osalesime ühes B1 teekonna kultuuri ja ühiskonna tunnis, kus õppijad olid erinevatelt erialadelt (kaubandus, õendus, metalli tehnoloogia). Tunnis õppijad arutlesid hollandi keeles selle üle, et millised on nende jaoks olulised väärtused, mille järgi nad valimistel valivad erakondi.
Samuti osalesime z teekonna õppijate hollandi keele tunnis, kus õpilased õppisid õppemängu abil, kuidas moodustada lauseid hollandi keeles. Mäng oli nii kaasahaarav, et tõmbas ka meid endaga kaasa!
Vegheli kampuses tutvusime X-teekonna kursusega, mis on mõeldud noortele, kes on haridusteelt kõrvale jäänud või tunnevad, et valitud eriala ei sobi. Kursus kestab 5 nädalat ja selle jooksul koostatakse portfoolio, mis aitab õppijal paremini mõista oma huve, tugevusi ja arenguvajadusi. Pärast kursust suunatakse õppija praktikale kuni õppeaasta lõpuni.
Iga klassiruumi sissepääsu juures on taskupaneel mobiiltelefonide jaoks, kuhu õpilased jätavad oma telefonid tunni ajaks. Need asuvad kõikides kampustes.
3. päev `s-Hertogenbosch
Kolmandal päeval jäime ‘s-Hertogenboschi linna, kus külastasime kahte erinevat Kuningas William I kolledži kampust.
Esimese kampuse ruumides, mis asuvad suure staadioni kõrvalruumides, pakutakse ainult keelõpet uusisserändajate. Siin on eraldi ka O-suund, mis on Hollandi keele, matemaatika ja inglise keele õpetamine motiveeritud ja kiiretele õppijatele. Õppijaid valitakse sinna rühma kognitiivse võimekuse testide ja keeletestide alusel. Selle suuna õppijad ei käi praktikal, nad õpivad viis päeva nädalas täiskoormusega. Üldse testitakse seal õppijaid pidevalt. O-suuna õppijad liiguvad enamasti peale keeleõpet kohe 2-4 taseme kutseõppesse.
Osalesime O-suuna matemaatika tunnis, kus meid väga lahkelt vastu võeti ning kus õpilased olid väga uudishimulikud ja aktiivsed – esitasid meile rohkelt küsimusi. Mõned ei teadnud, kus asub Eesti, aga aitas see, kui mainisime, et oleme Soome ja Rootsi lähedal. Iga õpilane tutvustas ka ennast lühidalt, rääkis, kust ta tuleb ja mis on tema hobid. Paljud neist olid pärit Süüriast ja erinevatest Aafrika riikidest. Õpetaja selgitas, et see on nii-öelda kiirete õppijate grupp, kus suur osakaal on iseseisval tööl. Õpilastele antakse matemaatika sõnavara hollandi keeles, ülesandeid peavad nad lahendama ise, sh kasutades spetsiaalset arvutiprogrammi. Õppijad on erinevatel keeletasemetel ja uusi õppijaid lisandub igal ajal. Õpetajad teevad palju teste ja korraldavad õppimist väikestes gruppides vastavalt iga taseme tunniplaanile. Grupis töötab ka Türgist pärit abiõpetaja, kes on hariduselt ka matemaatikaõpetaja ja kes aitab vajadusel ülesandeid selgitada. Tema tunneb ka õppijate kultuuriruumi, et see toetab ka õppijaid.
Tunni lõpetasime toreda ühispildiga — jäädvustus sellest inspireerivast kohtumisest!
Teine tund — ühiskonnaõpetus — toimus juba järgmise grupiga. Õpilased jagati väiksematesse rühmadesse ning meid paluti igaüht ühe grupi juurde istuma. Iga rühma ülesanne oli rääkida meile inglise keeles Hollandi kultuurist, kommetest ja seadustest. Ka see oli nn „kiirete õppijate“ rühm.
Mõned õppijad olid kursusega liitunud alles neli kuud tagasi, kuid juba oskasid üllatavalt hästi hollandi keelt nii rääkida kui mõista. Samas tunnistasid nad, et õpe on väga intensiivne — paralleelselt õpitakse nii hollandi kui inglise keelt, lisaks ka matemaatikat. Nagu nad ise ütlesid: „Teist võimalust pole — kui tahad edasi õppida kutseõppe kõrgematel tasemetel, tuleb pingutada.“
Tiheda õppegraafiku tõttu saavad paljud töötada ainult nädalavahetustel, kui üldse. Inglise keeles suudavad vabalt vestelda vaid mõned õpilased. Omavahel suhtlevad nad enamasti hollandi keeles, kuna on pärit väga erinevatest riikidest ja neil pole sageli ühist emakeelt — hollandi keel on saanud nende ühiskeeleks.
Teine külastatud kampus oli muljetavaldavalt suur ja väärikas — kunagise kuningliku sõjaväelinnaku alale rajatud kompleks koosneb mitmest hoonest.
Meie külastuse auks oli heisatud eesti lipp.
Siin asuvad ka kooli enda õpperestoranid (kokku 4 tükki), kus saavad oma oskusi praktiseerida abikokad, kokad, ettekandjad, baristad ja restorani mänedžerid.
Kokkade väljaõppes kehtivad selged ja läbimõeldud reeglid: igas roas peab olema maksimaalselt 20% liha või kala ning vähemalt 80% peavad moodustama juurviljad. Lisaks võib toiduvalmistamiseks kasutada vaid kohalikku toorainet – näiteks ananassi menüüst ei leia. Õpitee alguses saadetakse tulevased kokad kohalikesse farmidesse, et nad õpiksid tundma ja hindama kohalikke tooraineid ja nende päritolu.
Neljanda taseme kokad peavad väljaõppe lõpuks olema võimelised iseseisvalt kogu restorani tööd korraldama: tooraine tellimine, töötajate graafikute koostamine, menüü loomine — kõik kuulub nende vastutusalasse. Nii saavad nad juba koolis reaalse kogemuse ja harjutavad teenindamist päris klientidega.
Ka meie sõime ühes nende õpperestoranis — õpilased valmistasid meile kohapeal maitsvaid wok-nuudleid, mitmekesiseid võileibu ja baristad tegid kohvi. Lisaks toiduvaldkonnale on selles kampuses esindatud mitmed loomingulised erialad, nagu disain ja näitlemine, samuti praktilised suunad nagu müügitöö, hambaravi assistendid, koduhooldus, medõed, apteekrid, juuksuritöö ja iluteenindus. Samuti oli eraldi osakond ettevõtluse ja kommunikatsiooni erialadele.
Kampuses on olemas ka oma aed, mille eest kannavad hoolt erivajadusega õppijad:
Kuigi kampuse ala on suur, õppija orienteerub kohapeal hästi, sest tema õpib ainult ühes hoones, mis on tema eriala oma. Igas hoones on nii klassid kui ka ruumid praktilise töö jaoks. Näiteks, juuksurite eriala hoones on ka salong, kuhu saavad tulla ka kohalikud inimesed. Ühes hoones toimub ka kutsekooli õpetajate väljaõpe. See programm on mõeldud valdkonna spetsialistidele, kellel puuduvad pedagoogilised pädevused. Tegevõpetajad pakuvad neile metoodilisi koolitusi kohapeal kampuses.
Õpilased, sh erivajadusega õppijad, hea meelega osalevad õpirändes nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopa Liitu. Õpetajate mobiilsus on ka väga populaarne, aastas osaleb õpirändes vähemalt 50 õpetajat. Töötajate õpirännet kasutatakse ka meeskonnatöö tõhustamise jaoks, kuna reisidele tulevad spetsialistid, kes töötavad erinevates kampustes ning igapäevaselt koostööd ei tee.
Meelde jäi veel ka, et Hollandi kutsekoolid ei paku õpilastele õpilaskodu teenust. Mõni õpilane sõidab igal hommikul kooli 2.5 tundi ja sama palju tagasi koju peale tunde. Õppijal on oma sõidukaart. Kui ta õpib teises linnas, siis kaart annab talle tasuta sõiduõiguse nädalapäevadel. Need, kes elavad ja õpivad samas kohas, saavad tasuta ringi sõita nädalavahetusel. Õpetajatel ja töötajatel on ka nn business sõidukaart, millega nad saavad kasutada ühistransporti tasuta.
Samuti liigeldakse seal Hollandile omaselt palju jalgrattaga.
Saime tiimiga väga väärtusliku kogemuse ja palju inspireerivaid ideid! Oli huvitav näha, kuidas Hollandis on kutseõpe üles ehitatud nii paindlikult ja õppijakeskselt — olgu tegu keeleõppe, toevajadustega õppijate kaasamise või praktiliste oskuste õpetamisega. Eriliselt jäi meelde ka väga vaba ja avatud õhkkond, nii klassiruumides kui õpetajatega omavahel vesteldes.
Kui 03.02.2025 hommikul kell 6.50 Astangu Keskuse seltskond – Kert Valdaru, Külliki Tamm, Liisbet Tern, Älis Oksa, Kadi Roosipuu, Kadri Norit ja Veronika Kaska, kokku sai, oli kõigil veel uni silmis, kuid ootused reisile kõrged 🙂
Luovi Ametikool (Ammattiopisto Luovi, https://luovi.fi/) on Soomes üks suurimaid ja parimaid kutsekoole, mis pakub õpet just toevajadusega õppijatele. Luovil on õppekeskusi üle terve Soome, kuid meie valisime 3-päevaseks külastuseks välja Helsingi ja Oulu õppekeskused. Helsingi seetõttu, et see õppekeskus asub pealinnas ja seetõttu on integreeritud väga hästi üleüldisesse pealinna melusse. Oulu aga seetõttu, et tegemist on nö Luovi peamajaga. Lisaks sellele tahtsime uuesti näha ka Luovi kolleege, kes meid Tallinnas alles detsembris külastasid 😉
Programm sai sisutihe, sest olime ka ette saatnud erinevad teemad ja küsimused, mille osas tahtsime rohkem teada saada. Igaüks enda valdkonnast tulenevalt ja erinevate küsimustega. Kõige olulisem aga oli näha seda, mida kujutavad endast ka praktilises plaanis TUVA (nagu Eestis kutsevaliku õpe) ja TELMA (Eestis kahjuks üks-ühele vastet ei ole) kursused ning kuidas käib õppija individuaalse tegevuskava (HOKS) koostamine ja õppijate hindamine RUORI metoodika alusel.
Helsingisse jõudsime murevabalt laevaga ning veetsime sisuka päeva Luovi Helsingi üksuses. Seal rääkisime nii TUVA õppijatest kui RUORist ja saime ülevaate selle kohta, milline on Luovi täpsem struktuur ja kuidas selle sees toimetatakse. Et ikka eestlaste üllatus oleks maksimaalne, tuli meiega vestlema ka üks TUVA õpetaja, kes rääkis…. eesti keelt! 😍 Ennetavalt lisame, et see polnud ka ainuke Luovi töötaja, kes meiega eesti keeles vestles!
Helsingist pidime õhtul lendama Oulusse (lendasime, kuna nii autoga kui rongiga oleks tegemist olnud oluliselt ajamahukama ettevõtmisega, kuid aeg oli just see, mida tahtsime panustada Soomes olles võimalikult sisukalt Luovi kohta rohkem info saamiseks). Ja lendasimegi… jõudsime isegi Oulu kohale, kuid seal pööras lennuk ümber ja tõi meid (ning teised pardal olevad reisijad) tagasi Helsingisse 😬 Miks? Tuleb välja, et kaaspiloodi raadioside ei toiminud ning kuna Oulu lennujaam on väike, puuduvad seal võimalused vajalikke parandustöid teha. Seega, leidsime end uuesti Helsingist, juba päris väsinud ning ootuses, mis meist edasi saab. Õnneks Finnair organiseeris meile väga kiiresti majutuse lennujaama vahetus läheduses hotellis ning lennu järgmiseks hommikuks. Pidime küll läbi rääkima naaaatukene hilisema lennu kasuks, sest mitte keegi ei olnud valmis taaskord keset ööd üles ärkama… Õnneks ka ses osas tuli Finnair meile vastu.
04.02.2025 maandusimegi mõnusalt karges Oulus 🥶
Oulu Luovi üksuses võeti meid aga väga soojalt vastu ning me saime targemaks nii Luovi kui üldiselt Soome kutsehariduse rahastussüsteemi osas, kuidas neil on üles ehitatud äriarhitektuur (suur ja võimas töö on tehtud! 💪) ja kvaliteedijuhtimissüsteem. Tõdesime, et meil on Luovilt nii mõndagi õppida ja idanes ka mõte, et äkki peaksime sarnaselt Luovile taotlema EFQMi kvaliteedisertifikaati 🤓
Pärastlõunal külastasime koos Miiaga Luovi õpilaskodu ja tutvusime sealse elu-olu ja reeglitega – nagu Astangu teisik 😀
Suur-suur pluss oli Luovi õpilaskodus see, et selliseid mõnusaid temaatilisi tegelusnurkasid/-tubasid oli mitmeid. Nii on eespool näha kunstinurgas olnud üks töö ja muusikanurk 🤩
05.02.2025 olime varakult ootuses, sest meid jagati gruppidesse ja saime olla kaasas erinevate TUVA rühmadega, et kaasa lüüa nende selle päeva tegevustes. Nii näiteks suundusid Älis ja Veronika TUVA rühma osade õppijatega ja õpetaja Annaga talli tööharjutusele 🐴
Saime pakkida heinu kottidesse hobustele ja ponidele hiljem jagamiseks. Keeruliseks tegi ülesande see, et erivärvilistes kottidesse pidi kaalume erineva kaaluga heina ning koti üle kaaluma, enne talli viimist. Saime hakkama! Ja nägime ka üllatusesinejat 🐐
Õpetaja Anna näitas meile rühma nädalaplaani ja saime mitmeid huvitavaid mõtteid – nii näiteks vaadatakse ühiselt rühmaga üle uudised ja õppijad peavad tooma välja rahvusvahelisi, riiklikke ja kohalikke uudiseid, mis oleksid tööeluga seotud. Väga kasulik nipp, mida ka meie õppijatega õpetajad saavad kasutada! Lisaks sellele on kasulik mõelda ka selle peale, kuidas saaks korraldada õpet nii, et päevad õppijatel ei veniks pikaks. Luovi TUVA õppijatel lõppesid päevad esmaspäevast neljapäevani kell 14.00 ning reedeti kell 12.30. Eriti reede on oluline, kuna paljud õppijad, nii Luovi omad kui meie õppijad, lähevad koju. Need, kes elavad kaugemal, jõuavad Soomes koju vähemalt mõistlikumal ajal.
Külliki ja Kadi suundusid koos TELMA valdkonnajuhi Leenaga Pekuriga kaubanduskeskusesse, kus ametikool on rentinud endale ruumid õppeklassiks. Õppijad kogunevad hommikul alates kell 8.00, et juua hommikukohvi ja süüa võileiba ning seejärel vaadatakse samuti ühiselt uudiseid ja arutletakse nähtu üle. Kell 9.00 suunduvad õppijad koos juhendajatega kaubanduskeskuse erinevatesse kauplustesse tööle. Tavapäraselt töötab õppija ühes asukohas 3 kuud ning seejärel valib uue asukoha. Nägime õppijaid toimetamas nii restoranis, riidekaupluses kui ka kosmeetikakaupluses ja toidupoes. On suur väärtus kui õppija saab proovida päris tööd temale sobilikus keskkonnas ja turvaliselt koos juhendajaga. Oli ka õppijaid, kes töötasid kaupluses iseseisvalt. Seejärel liikusime tagasi Luovi Ametikooli peahoonesse, kus tutvusime sealsete õpperuumide ja õppijatega. Õppekeskkond oli rahulik ja hubane ning õppijaid igati toetav.
Liisbet ja Kadri olid tavalise kutsekooli juures tegutseva Luovi kahe TUVA õpperühma juures. Õppetöö algas kell 8.00, kus koguneti, joodi kohvi ja söödi hommikust. Samuti räägiti muljeid eelnevast päevast ja mis on täna õppetöös tulemas. Õpilased olid ettevalmistanud esitluse TUVA õppest nende silmade läbi. Tutvusime lähemalt ühe TUVA õppijaga, kes kirjeldas oma õpinguid ja vastas meie suurele hulgale küsimustele. Meie kohtusime TUVA õppijatega, kus nad liikusid erinevatesse tegevustesse- näiteks matemaatika tundi läks üks noormees, teine läks tugiteenustesse. Kõigil õppijatel on oma õpitee, tunniplaan on kõigil õppijatele erinev ja põhineb nende vajadustel edasiõppimiseks. Õpetajad harjutavad järjepidevalt õppijatega oma kalendri täitmist, kalendri jälgimist ja erinevates tundides osalemist. Iga õppija täidab iganädalaselt portfooliot, kus lisab pildid ja info enda õppetöö kohta. Ka need TUVA õppijad töötavad kolmel päeval nädalas. Meil oli väga hea kuulda, et kaks õpetajat, kellega kohtusime tulevad maikuus Eestisse praktikale 6 TUVA õppijaga. Loodame nendega kohtuda juba Eestis!
Esimene oluline õppimiskoht Eestile – individuaalne tegevuskava HOKS ei ole mõeldud ainult toevajadusega õppijatele, vaid selle tegemise kohustus on kõikidel kutsekoolidel ning kõikidele õppijatele. Eks seda, kui sisuline HOKS on sõltub sellest, kas oled sellise pikaajalise individuaalse tegevuskava koostamise ja õppijale individuaalse lähenemise usku asutus nagu Luovi 😎 Astangu keskuses koostatakse sarnaselt Luovile individuaalne tegevuskava igaks õppeaastaks, vaadates üle tegevuskava ka õppeaasta jooksul, et seda täpsustada ja ajakohastada.
Teine oluline õppimiskoht Eestile – hindamisinstrumendi RUORI kasutamine, et saada aimu kõigepealt, milline on õppija enda hinnang tema tugevustele ja kus ta näeb, et vajab lisatuge, õpetajate ja tugispetsialistide hinnang õppija tugevustele ja toevajadustele ning spetsialisti tööriist, mis annab soovitusi sekkumismeetodite kasutamiseks. Ikka selleks, et õppija saaks paremini toetatud just tema vajadustele vastavalt!
Tekkis ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi koostööd süvendada ja edasi arendada ning ka edaspidisteks õpiränneteks! Nii et ärge imestage, kui Luovi teemalisi postitusi saab siia blogisse veel ja veel. Astangu keskuse jaoks on tegemist väga hea koostööpartneriga, kellega on vahetu suhtlus ning ühine keel ja meel 💜💚❤️🤍 Suur-suur aitäh kõigile Luovi töötajatele ja õppijatele, kes meid nii sõbralikult ja suure südamega vastu võtsid!
Otsimaks uusi mõtteid ja suundi kuhu meie valdkonnas areneda võiksime, võtsime ette teekonna Leetu, Kaunasesse.
ERASMUS+ peab oluliseke ökoloogilist jalajälge ning seega otsustasime kohale minna Astangu uue bussiga.
1 päev
Startisime Astangult 13 mail kell 9.00 Kohale jõudsime 19.34
2 päev
Panime selga Astangu vormiriietuse ja asusime külastatava kooli poole teele. Ilm oli ilus ja tuju hea.
Täna toimus vastastikune koolide tutvustamine: millised kursused, kui palju õpilasi, millised erialad ja mis tasemetel on. Suurem osa õppekavadest on 4 taseme õppekavad, mõned üksikud 2 ja 3 taseme omad.
Üllatav fakt on, et Leedus ei saa 2 taseme õppekavadelt minna edasi õppima, riiklikult on reglementeeritud, et erivajadusega õppijad ei saa järgevaid tasemeid omandada. Sellest lähtuvalt on 3 taset väga vähe. 2 taseme õppija saab riigi rahastuse toel õppida 3 aastat ja soovi korral seda 3 korda, erinevatel erialadel.
Sisseastumis katseid ei ole, vastuvõtt toimub ühises digitaalses vastuvõtusüsteemis ja ei arvesta eriala sobivust või motivatsiooni. Väljalangevust 2 ja 3 tasemele ei ole. Vastuvõtjad väljendasid arvamust, et osad vanemad kasutavad kooli päevahoiu võimalusena oma erivajadusega noorele.
Kooli tugipersonal koosneb sotsiaalpedagoogist, eripedagoogist ja psühholoogist. Rühmajuhendaja eeldatakse, et on põhiõpetaja. Meie saime aru, et koolis on 2 abiõpetajat ja nad käivad abiks seal kus vaja.
2 ja 3 taseme õppes õpitakse 3 aastat ja praktikale ettevõttesse minnakse viimasel aastal üheks kuuks.
Tegime kahes õppemajas ringkäigu.
Nägime kooli õppehotelli, kus õpilased töötasid. Seal olid standard toad ja luksus toad, et näitlikustada õpet.
Päeva lõpetasime pikema jalutuskäiguga vanalinnast botaanikaaeda. Teele jäi Bella Toscana, kuhu sobisime nagu rusikas silmaauku.
Botaanikaaias nautisime lisaks päikesele ja taimedele liblikatuba.
3 päev
Täna alustasime enda päeva veel ühes uues õppehoones, mis asus väljaspool kesklinna.
Päevakava järgi oli majatutvustav ringkäik erinevates õppeklassides. Esmalt külastasime toitlustussuuna erialast arvutitundi. Nägime kui hästi on võimalik arvutiõpetust lõimida erialaõppesse.
Seejärel külastasime erinevaid õppelaboratooriumeid: kokanduse, kondiitri, Leedu traditsiooniliste erialaoskuste õppimist võimaldavad ruumid ja lihatöötlus.
Taaskord tegime Astangu esitluse ning andsime endi erialadest põhjaliku ülevaate, seekord olid meid kuulama tulnud erinevad tugispetsialistid.
Leia pildil Leedu president
Enne lõunat vaatlesime pagaritundi, kus erialaoskusi omandatakse läbi meeskonnatöö. Eksamil on praktiline ülesanne aga individuaalne. Meil jäi mulje, et praktilised tunnid ei toeta vajalikul määral õppija enesejuhtimise oskuste tekkimist, mida on vaja eksamil.
Päeva lõpuks saime kogeda hommikul nähtud erialaõpingute lõimimist arvutitundi. Kasutasime Moodle keskkonna harjutusülesandeid, millega õpitakse ja kinnistatakse erialateadmisi.
Moodle on Leedu kutsehariduse õpikeskkond, kuhu kõik õpetajad loovad oma kursused.
Õhtul kutsusid võõrustajad meid nautima rahvuskööki.
4 päev
Täna vaatlesime 2. taseme kokkade kulinaarset laboritundi, kus kokkasid koos 1. ja 2. kursuse kokku 9 õppijat. Õpitavat toitu valmistati retsepti nägemata õpetaja suulise juhendamise teel meeskonnatööna. Paari roa valmistamiseks oli ette nähtud 6 tundi. Õppijad said tegutseda rahulikult.
Peale lõunat vestlesime kooli asedirektoriga, rääkisime õppekavadest ja kutsevõistlusest erivajadustega õppijatele.
Lahkusime koolist soojade tunnetega ja uute teadmiste ning innustavate mõtetega. Loodame algatatud koostööle.
5 päev
Meie külastuse kajastust saate jälgida Kaunase koolituskeskuse FB lehelt.
Aeg lendas kiirelt, meeldivalt ja töiselt.
Meil oli rõõm, et valisime enda sihtkohaks ja uute arendavate mõtete jaoks just Balti riigis asuva kooli. Hea oli võrrelda meie kogemuste ja teadmiste suurust, sest oleme alustanud kõik ühelt stardipakult. Arendavaid mõtteid ja ideid kogusid kohtumisel mõlemad osapooled.
Kaunase linn oma ilu ja suurusega (Baltikumis suuruselt neljas) jääb hinge ning kutsub tagasi, avastama siinset kultuuriruumi.
Käes on reede ja meid ootas ees kojusõidu päev.
Läbisime täna umbes 570 kilomeetrit.
Alustasime tagasisõitu hommikule kell 9.00 ning Astangul bussi parkide lõi kella tablool ette 21.00
