Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Õpiränded toimuvad Euroopa Liidu programmi Erasmus+ toel.

Autor: Astangu Astangu Page 5 of 8

Üks õpiränne, kaks kutsekooli Lääne-Saksamaal. Uute partnerite külastamine 5.-11.03.2023

Märtsikuu alguses, lõputunu tunduvate viimaste talveilmade ajal sõitsime Erasmus+ programmi raames õpirändele Saksamaale, et külastada ühe reisi raames kahte Lääne-Saksamaal asuvat kutsekooli. Õpirändel osalesid Astangu Keskuse tehnoloogia õppesuuna juht Margus Koolme ja välissuhete koordinaator Annemari Parmakson. Meid olid Saksamaale kutsunud Europäisches Berufsbildungswerki (Euro-BBW) ja Berufsbildungswerk (BBW) Mosbach-Heidelbergi töötajad, kes käisid eelmisel poolaastal Astangu Keskuses õpirändel ja kellega näeme ühiselt potentsiaali koostööks. Sõitsime vaatama nende koole, et tutvuda nende süsteemi, erialade ja õppetingimustega ning arutada võimalusi vastastikusteks töötajate ja õppijate õpiränneteks tulevikus.

1. päev, esmaspäev

Päev algas vara, olime lennujaamas juba kell 5 hommikul ja startisime Frankfurdi poole. Frankfurdis saime veidi linna avastada, jalutada Maini jõe jääres ja külastada kommunikatsiooniteemalist muuseumi. Pärast esimest saksapärast lõunasööki võtsime suuna Heidelbergi poole, mis asub Frankfurdist vaid tunniajase autosõidu kaugusel. Heidelberg on umbes 150 000 elanikuga linn, mis asub Neckari jõe kallastel mägedevahelises orus. Meid võttis vastu meile juba tuttav Frank Weiland, kes õpetab BBW Mosbach-Heidelbergis logistika erialal matemaatikat. Frank tutvustas meile linna ja koos võtsime Heidelbergis esimesed 303 trepiastet, et näha kohalikku suurimat vaatamisväärsust –  Heidelbergi lossi –, ja jalutada lossipargis.

2. päev, esmaspäev

Päeva peaeesmärk oli tutvuda BBW Mosbach-Heidelbergi selle osaga, mis asub Heidelbergi linnas. 11 aastat tagasi otsustati algselt vaid Mosbachis asunud koolile luua filiaal Heidelbergi, kus nüüd õpetatakse jalgrattatehnikuid, köögimööblikolimisabilisi (Möbelküchenumzugshelfer), logistikuid ja juuksureid. Seejuures oli jalgrattatehnikute õpe meie jaoks uudne: see on Saksamaal rattakultuuri populaarsuse tõttu spetsiifiline ja nõutud amet ning Heidelbergis oli see eriala hästi välja arendatud.

Koolis võttis meid koos Frankiga vastu Nils Fischer, kes on BBW Mosbach-Heidelbergi õpetaja ja Erasmus+ programmi koordinaator. Saime põhjaliku ülevaate erivajadustega õppijatele mõeldud kutsekoolide süsteemist Saksamaal: erivajadustega õpilastele on mõeldud eraldi kutsekoolid – Berufsbildungswerk’id, kus pakutakse nii kutseõpet kui ka kutseõppe-eelseid kursusi. Üldiselt toimub kutseõpe Saksamaal kaksiksüsteemis (mis sarnaneb meie õpipoisiõppele): praktiline kutse-eriala õpe toimub ettevõtetes, paralleelselt õpitakse teooriat paaril päeval nädalas kutsekoolis. BBW-de eripära on see, et ka praktikaõppe jaoks on loodud töökojad kooli sees. Mosbachis ja Heidelbergis kestab kõigil erialadel õpe 3 aastat.

BBW Mosbach-Heidelbergis on kahte tüüpi kutseõppe-eelseid kursusi: BvB ja VAB. Mõlemad on 1-aastased kursused ja nende peamine vahe seisneb rahastajas ja praktika osakaalus. Saime ülevaate kogu koolist, õppijate toetamise süsteemist ja tööle siirdumise toetamisest. Suurem roll õppija toe korraldamisel on sotsiaaltöötajal, kes on ühtlasi juhtumikorraldaja ülesannetes.

Peale sisutiheda tööpäeva lõppu siirdusime Mosbachi poole, mis asub Heidelbergist umbes 50 km kaugusel, ja külastasime teepeale jäävaid losse. Järgmisse linna jõudnud, ööbisime OM-Mosbachi külalistemajas, mis oli kena peatuspaik ja sobiks tulevikus hästi majutuseks ka meie õppijate välispraktikatel.

3. päev, teisipäev

Hommikul kohtusime Mosbachi koolis taas Nilsiga, et tutvuda BBW Mosbach-Heidelbergi kooli teise, suurema osaga. Saime ülevaate IT, puidu, kontoriabilise ja e-kaubanduse erialadest. IT-s paistis eriti silma erinevate 3D-printerite kasutamine õppetöös. See on teema, mida soovime ka Astangul õppesse sisse tuua, ning meie õppijad ja neid saatvad õpetajad saavad Mosbachis olevate võimalustega tutvuda juba peatselt, aprillis-mais toimuval IT süsteemide nooremspetsialisti eriala õppijate välispraktikal. Huvitav oli tutvuda ka e-kaubanduse erialaga, mille raames arendatakse kooli oma e-poodi ja koostööd ettevõtetega.

Tugiteenused olid Mosbachis korraldatud sarnaselt Heidelbergiga. Lisaks sotsiaaltöötajale hakkab 3. kursusel õppijatega töötama ka tööhõivespetsialist, kes aitab leida töökoha ja valmistab õppijat ette kandideerimiseks ning hoiab õppijatega kontakti ka aasta jooksul pärast kooli lõpetamist.

Jagasime BBW Mosbach-Heidelbergi Erasmus+ koordinaatoriga kogemusi õpirännete ja välisprojektide korraldamisest ning arutasime võimalusi vastastikusteks õpiränneteks ja ühisteks noortevahetusteks. On hea meel, et oleme leidnud meile sobiva ning huvitatud uue partneri!

Päev lõppes tuuriga Mosbachis ja jalutuskäiguga piirkonna kõige kõrgema mäe, kunagise vulkaani Katzenbuckeli tippu. Nägime ka endise kaevanduse asemele tekkinud maalilist veesilma, Katzenbuckelsee järve. Külastatud linnade ning linnu ühendava Neckari jõe lähistel on hulgaliselt looduskauneid kohti ja matkaradu, nii et tegu on tõeliselt võimalusterohke piirkonnaga matkasõpradele.

4. päev, kolmapäev

Päeva siht oli jõuda Mosbachist ligi 300 km kaugusel asuvasse Bitburgi linna. Meid võttis vastu Euro-BBW Erasmus+ ja välisprojektide koordinaator Anne Unfried, kes näitas meile linna. Jalutasime veidi vihmasevõitu õhtuses Bitburgis ja külastasime Euro-BBW-le kuuluvat teepoodi, kus õppijad müüvad teed ja muid kooli ja kohalike firmade tooteid, sh kooli oma mesitarudest pärinevat mett.

Anne tutvustas meile Euro-BBW eripära: kool asub Lääne-Saksamaal Luksemburgi, Belgia ja Prantsusmaa piiride lähistel, olles nii justkui Euroopa keskpunktis. Koolis on nii õppijaid kui ka töötajaid kõigist neist riikidest. Euro-BBW kuulub Saksamaa Punase Risti organisatsiooni alla, mis on ainulaadne, kuna reeglina kuuluvad BBW-d Saksamaal kirikutega seotud organisatsioonidele. Punasel Ristil on Saksamaa sotsiaalsüsteemis laiem roll: lisaks haiglatele ja esmaabile tegeleb Punane Rist piirkonniti ka erivajadustega inimeste toetamise ja hoolekandeteenuste korraldamisega.

5. päev, neljapäev

Neljapäeval läksime külla Euro-BBW majja, või õigem oleks öelda – mitmetest eri hoonetest koosnevasse linnakusse. Seal ühines meie seltskonnaga veel üks külaline Eestis, Amanita Töökeskuse eestvedaja Indrek Linnuste. Saime ülevaate Euro-BBW-st, tutvusime nii õpetatavate erialadega – eelkõige IT ja puiduõppega –, aga ka tugiteenuste, õpilaskodu ja vabaajaveetmise võimalustega. Kooli õppehooned ja õpilaskodu neli hoonet moodustavad suure kampuse, lisaks on koolil õppijate majutamiseks ka kortereid lähedalasuvates majades. Ehitamisel on ka viies õpilaskodu hoone. Õppehooned on avarad ja valgusküllased, ehitatud 1990ndatel spetsiaalselt sellele kooli vajadusi ja nende peamist sihtrühma ehk psüühikahäiretega inimesi silmas pidades.

Kutseõppe kursused Euro-BBW-s on 2–3,5-aastased, lisaks pakutakse 1-aastaseid kutseõppe-eelseid programme. Erialad varieeruvad IT-st kuni aianduseni, esindatud on kõik Astangu Keskuse kutseõppe suunad – IT, abikokk, puit –, mistõttu võiks Euro-BBW meile väga hästi tulevikus Erasmus+ partneriks sobida.

Kampuses asub ka suur erinevaid spordi- ja vabaajavõimalusi koondav hoone, kus asuvad spordisaal, bändiruum, teraapiatuba, meeltetuba ja lisaks ka baar, kus täisealistel õppijatel on võimalik õhtuti paar õlut osta. Meeltetoas, kuhu õppija saab muust kärast eemalduda, olid muuhulgas kiik, raskustekiga voodi ja raskustega kott-tool, mille abil saavad õppijad leida rahustavat tegevust.

Nädala jooksub toimuvad erinevad huvitegevused, näiteks hip-hop tants, lauatennis, keraamika, jooksmine ja rattasõit, samuti saab mõnel õhtul ühineda ühise õhtuse jalutuskäiguga. Spordirajatise kõrval on veevõtutiik, kus ühtlasi harjutatakse kanuutamist. Õpilastel on võimalus vajadusel võtta õppetööst vabu päevi, misjuhul kutsutakse neid osalema loomingulistes tegevustes. Koolil on ka oma mesitarud, mille hooldamine kuulub aiandusõppe juurde ning mille saadust müüakse kooli oma teepoes Mosbachi kesklinnas.

6. päev, reede

Reedel külastasime lähedalasuvat kaitstud töö keskust DRK-Sozialwerk, mis kuulub samuti Saksamaa Punasele Ristile. Keskuses tehakse väga erinevaid töid: neil on oma viinamarjaistandus ja veinitehas, hobuhotell, puidutöökoda, aiand jne. Puidutöökojas valmistati põhiliselt veinikaste ja muid veinimüügiga seotud tooteid, kuna keskus asub viinamarjaistanduste ja veinitööstuse piirkonnas. Keskusel on ka oma pood, kust on võimalik veini ja teisi tooteid osta.

Saksamaal on ettevõtted kohustatud kas palkama erivajadustega inimesi, tegema koostööd kaitstud töö keskustega või vastasel juhul maksma trahvi. Seetõttu on ettevõtted huvitatud koostööst. Klientidele makstava tasu summa ei ole seadustes kirjas, vaid iga keskuse nõukogu kinnitab tasu suuruse järgmiseks aastaks (tasu ei ole seotud alampalgaga). Kliente esindab nõukojas klientide endi seast valitud esindaja.

Päeva teises pooles külastasime Trieri linnas nn „küla keset linna“ – Schammatdorf e.V.-d, mis on 1980ndatel ehitatud kortermajades toimiv omalaadne kogukond. Kogukond valib endale nõukogu ja külavanema, kelle ülesanne teha demokraatlikult ühiselu puudutavaid otsuseid ning leida rentnikud vabanevatesse korteritesse. Peamine põhimõte seejuures on, et küla elanikkond oleks võimalikult mitmekesine: et igas kortermajas ja külas tervikuna oleks nii erivajadustega inimesi, lastega peresid, eakaid, rikkamaid ja vaesemaid. Eesmärk on, et naabrid saaksid vastastikku üksteist toetada. Otsuse selle kohta, kes saavad külla elama tulla, teevad külavanem ja klooster, kellele küla maa kuulub. Tegemist ei ole sotsiaalteenuseid pakkuva asutusega, vaid vabatahtlikkuse alusel toimiva kogukonnaga, kus omal moel luuakse mudelit ühiskonnast, kus erinevad inimesed üksteist toetades koos elavad.

7. päev, laupäev

Viimasel reisipäeval jõudsime enne tagasilendu vaadata ringi ka Trieri vanalinnas, mida peetakse vanimaks linnaks Saksamaal ning mis oli omal ajal Rooma impeeriumi kõige põhjapoolsem kants. Sellest iidsest ajast on säilinud mitmeid varemeid, näiteks Porta Nigra ehk Must Värav. Põnev oli näha kirikute ja teiste hoonete arhitektuuris eri ajastute kihte kõrvuti ja kohati ka kokku sulamas, nii et vääriks kindlasti omaette ajalooteemalist reisi, et selle linnaga põhjalikumalt tutvuda.

Reisile panime punkti ühise söömaajaga kohalikus pitsarestoranis koos Anne ja tema abikaasaga. Tundsime rõõmu lahkest vastuvõtust ja heast seltskonnast. Seejärel asusime, mõtted nädala muljetest tulvil, tagasiteele Frankfurdi lennujaama poole.

Psühholoogid ja eripedagoogid Ateenas – Theotokos Foundation´i külastus (20-23.03)

Epiloog

Varajane hommikutund lennujaamas. Tuju on hea ja ootused suured. Pagasit ära andes käis korra peast läbi mõte, et meil ju kõigil pagas selles mõõdus ja kaalus, et võtta kaasa lennuki salongi. Aga pagasi tasu makstud ja mõte, et pead siis lohistama oma kohvrikest lennujaamas ühest väravast teise, summutas selle uitmõtte minna lennukisse oma pagasiga. Vahel aga tasub oma uitmõtteid usaldada. Kui jõudsime Ateenasse, siis lint muudkui keerles kohvritega, kuni viimnegi oli omaniku leidnud. Me polnud ainukesed, kes tabloole ilmuva kirja peale, et pagasi üleandmine on nüüd lõppenud, ehmatusega reageerisime. Tundus pisut sürrealistlik see olukord. Kohalike targal juhtimisel suundusime siis leti taha, kus sai esitada oma avaldus kadunuks jäänud pagasi kohta. Tundus, et kohvri kohta oleks isegi kõik mõlgid pidanud üles lugema. Aga saime kinnituse, et pagas tuleb järgmise lennuga ja tuuakse hotelli järgneval päeval. Ega muud, kui hotelli poole teele. Ka seal ootas väike segadus, kuid saime hotellist esmavajalikud hügieenitarbed ja hea õhtusöök kustutas kogu ehmatuse mälust.

I päev

Katrin Saaremägi: Esmaspäeval tutvusin hommikul üleminekuosakonnaga (Transition Program). Sellest kohtumisest on meelest hommikuring, kus meenutati nädalavahetusel toimunut ja mõeldi ja arutleti küsimuste üle, mis on olulised täiskasvanueluga alustamisel (kes ma olen, kuhu ma tahan jõuda, mida ma elus ei sooviks). Üleminekuosakonnas on projekti raames kliendid, kes on osalenud keskuses mõne osakonna töös (puidutöö, käsitöö, disain) ja soovivad nüüd iseseisvat elu alustada.

Katrin Tomberg-Tohter: Minu esmaspäev algas graafilise disaini osakonnas (Graphics Arts Department), kus minu kaaslasteks oli ka rühm Saksamaalt. Kujundati parasjagu saksa grupi märkmikku. Nemad olid olnud juba ka eelneva nädala praktiseerimas. Kujundajate grupp koosnes peamiselt autismispektrihäirega noortest. Selle rühma tublimate ja kiiremate poolt valmisid siis kaks võimalikku märkmiku kaane varianti. Vahepeal haarati mind kaasa keskuse tutvustusringile, kus käisime läbi keskuse kõik erinevad osakonnad. Saime hea ülevaate keskuse toimimisest, eesmärkidest ja osakondadest. Päeva jätkudes liitusin saksa grupiga graafilise disaini osakonnas. Selleks ajaks olid märkmiku kaaned välja trükitud ja sain koos teistega märkmikke komplekteerida. Meelde jäi, kuidas osati ka kõige väiksemat töölõiku väärikalt läbi viia ja keegi õpilastest ei jäänud märkamatuks.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Psühholoogid said nädala avapauguna vaadelda grupikohtumist psühholoog Penelope ja muusikaterapeudi eestvedamisel. Grupikohtumise teemaks oli emotsioonide taju ja väljendamine läbi muusika. Grupis osalejate jaoks on need teemad päris keerulised, kuid kannatliku ja toetava lähenemise kaudu said kõik proovida väljendada erinevaid emotsioone ning kaardistati, millised on konkreetse emotsiooni näo- ja kehalised väljendused. Kohtumise lõpus käsitleti ka isiklike piiride seadmist – osalejad lahkusid rühmatunnist ükshaaval ja valisid ühe inimese rühmast, kellega soovivad sel korral põhjalikumalt hüvasti jätta, enne luba küsides, kas võivad tal kätt suruda või teda kallistada.

Selle järgselt tegi (Chief of Diagnostics and … Department) diagnostika ja sekkumise/teraapia osakonna juht ja psühholoog Afrodite meile kõigile ettekande Theotokose keskusest. Ettekanne oli põhjalikult koostatud inglise keeles ning me saime infot nii Theotokose keskuse sünniloost (keskuse vanus on ca 60 aastat!), tema arenemise ajaloost ja käeoleva aja tööstruktuurist ning põhimõtetest. Huvitav oli teada, et keskus töötab nii eelkooli vanuses lastega (varajase märkamise ja sekkumise eesmärgil) ja seejärel teismeeliste ja täiskasvanutega, kes on vähemalt põhikooli lõpetanud. Kooliealistel lastel on kohustus õppida tavalistes koolides ja see vanusegrupp ei saa Theotokoses viibida. Samuti oli ettekandes põhjalikult seletatud psühholoogide roll ja nende vajalikud kompetentsid. Kõik keskuses töötavad 4 psühholoogi on arengupsühholoogi spetsialiseerumise ja kindla teraapia väljaõppega – kõige hinnatum on süsteemne pereteraapia ja kognitiiv-käitumuslik lähenemine. Psühholoogide ülesannete hulka kuulub klientide iga-aastane intellektitaseme testimine ja teiste vajalike diagnostiliste vahendite rakendamine, samuti erinevate gruppide läbiviimine ja vestlusringide juhtimine erinevatel teemadel, keskuse personali toetamine ja nõustamine, ning regulaarsetel iganädalastel meeskonna kohtumistel osalemine jmt. Praktiseeritakse palju interdistsiplinaarset tööd erinevate spetsialistide ja osakondade vahel. Ettekandele järgnes põhjalik majatuur.

Päeva lõpetas keerulise juhtumi tutvustus psühholoogide Penelope ja Afrodite ning sotsiaaltöötaja poolt. Juhtum oli meie auks tõlgitud inglise keelde ja oli tajutav, kui põhjalikku, professionaalset ja mitmetahulist tööd teevad sealsed spetsialistid. Sekkumine keskendus kogu perele ja eesmärgid olid suured – toetada klienti iseseisvumisel. Töö spetsiifika üldse eeldab palju võrgustikutööd klientide perekondadega ja nende nõustamist. Kuigi ajaliste ressursside piiratuse tõttu ei jõua psühholoogid siiski kõigile põhjalikku süsteemset pereteraapiat pakkuda ja seda rakendada vajavatele perekondadele.

II päev

Katrin Saaremägi: Teisipäeval oli mul terve päeva ulatuses võimalik tutvuda toitlustusüksusega (Catering Department). Selles osakonnas oli mitu lüli: toiduvalmistamise osakond, pakkimise, toiduainete sorteerimisosakond ja triikimisosakond. Esmalt tutvusin ja jälgisin toiduvalmistamise osakonna tööd. Nende töö oli kohvikusse igapäevaselt pirukaid ja küpsiseid valmistada. Tööd juhendas väljaõppinud kokk ja abis oli ka õpetaja rollis psühholoogiat eelnevalt õppinud neiu. Kliendid olid toimekad, iga ühel oli oma tööjagu mille tegemist klient õppis ja harjutas, teinekord kuid, enne kui uus ülesanne anti (üks raputas pitsale juustu, teine rullis taigna ümmarguseks jne). Meelde jäi ka üks noormees, kellel faktide osas hea mälu. Ta soovis minuga vene keelest vestelda (kuna oli lisaks inglise keelele seda iseseisvalt õppinud) ja mäletas, et Eesti oli kunagi osa Nõukogude Liidust ja seepärast kõnetas ta mind ka vene keeles (selline oli tema seletus). Edasi nägin ära komplekteerimisosakonna, kus kohalikust toidupangast annetatud kaup läheb siis õpperühmade vahel ära jagamiseks vahepala ajaks. See töö oli täppistöö! Võrdselt oli vaja jaotada toodud kogus kaupa kõigi rühmade vahel, pidada arvet palju oli rühmades seepäev kliente ja mõnikord ka täpselt teada, mitu küpsist või vahvlit ühes karbis oli. Osakonnatöö vaatluse lõpetas triikimisosakond, kus eripedagoogist õpetaja kasutas tunni läbiviimiseks palju viipeid, kuna rühmas oli kliente, kes rääkisid vaid üksikuid sõnu. Seega oli see hea ühine keel, mille kaudu üksteist mõista, kuna inglise keeles õpetaja räägitud ei osanud. Ja tegelikult oli ka neljas osakond cateringis, mis oli kohviku osakond. Ehk siis, kell 11, kui oli aeg vahepealaks, olid kohvikus abis teenindamas kliendid. Kohvikus teeninduse osas abis olla, oligi nende ülesanne. Kohvikupidaja (juhendaja) oli üks ääretult soe ja tore naisterahvas, kes jagas lugusid Kreeka poliitikute korrumpeerumise tasemest ja üleüldisest Kreeka eluolust.

Katrin Tomberg-Tohter: Teisipäeva hommikupoolikul üleminekuosakonnaga (transition) tutvumas. Selles rühmas siis need, kes soovivad tööle minna ja iseseisvat elu alustada. Kuid minu grupp oli Katrin Saaremäe grupist erinev. Päev algas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Hämmastav rahulikkus ja aeglane tempo iseloomustas neid paari tundi. Samuti märkasin, kui „tähtsad“  olid need õppijad, kes saadeti vahepala toidukorvidele järgi. Või siis ka mingit pakikest teise osakonda viima. Ja kuidas elati üksteisele mängus kaasa, püüti igati toetada ja vihjeid anda. Oldi siiralt õnnelikud, kui kellelgi õnnestus mäng. Päeva teises pooles taas graafilise disaini osakonnas. Sel korral sai proovitud siiditrükki ja nii mulle kui ka saksa grupile tehti ülevaade, kuidas see protsess algusest lõpuni toimib.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Teisipäeva hommik algas samuti grupikohtumise vaatlusega. Sel korral oli grupi eesmärk arendada sotsiaalseid oskuseid ja seksuaalharidus, läbiviijateks psühholoog Penelope ja sotsiaaltöötaja. Konkreetse kohtumise teemaks olid taaskord emotsioonid, kuid pisut teise nurga alt. Samuti oli sihtgrupp taseme poolest erinev. Tüdrukud käsitlesid kohtumise jooksul erinevaid olukordi, mis panevad neid mingit kindlat emotsiooni tundma ning proovisid seejärel seda emotsiooni pantomiimis edasi anda. Oli tajutav, et grupis on loodud väga turvaline ja toetav õhkkond, kuna õppijad avanesid ja olid teemadega kaasas, koostööaldis ning avanesid kergelt. Kuidas me sellest aru saime? Kreeka keelt me paraku (eriti) ei oska, kuid Penelope tihti tõlkis ja selgitas meile, mis parajasti toimis. Samuti saime kohtumise lõpus temaga eraldi arutada ja küsimusi küsida. Lisaks on emotsioonidega seotud teemad ka nii kultuuri- ja keeleülesed, et paljutki tajusime õppijate nägudest ja kehakeelest :).

Päeva teisel poolel ootas meid töövarju kohtumiseks veel üks psühholoog Jorgos. Tema kabinetis oli meil võimalus pealt vaadata ühe autismispektri häirega noormehe nõustamise protsessi, loomulikult kliendi eelneval nõusolekul. Paraku nõustamine, nagu oli eeldada, toimus kreeka keeles, kuid õnneks selle teema, sisu ja seletuste osas oli meil võimalik küsida pärast psühholoogi käest. Keskuse kliendid tihti vajavad juhendamist, seletamist, tegude ja nende võimalike tagajärgede valgustamist nn psühhoharimist jmt. Aga alati küsitakse ja peetakse tähtsaks kliendi enda unistusi, soove ja eesmärke ning alati toetakse tema enda autonoomia arendamist ja iseseisvumise tugevdamist.

III päev

Katrin Tomberg-Tohter: Kolmapäeval olin plaani kohaselt cateringi osakonnas ehk siis selle osakonna kohviku grupis. Päev algas taas hommikuringiga ja arendavate mängudega. Suure juhusena sain kutse osaleda muusikateraapias. Seal loomulikult haarati mind ka kohe ringi ja pidin tegema kiire otsuse, kas soovin koos juhendajaga mängiga klaverit, soleerida klaveril või siis trummidel. Iga teraapiast osavõtja pidi oma emotsiooni tutvustama ja andma ülevaate, kuidas tal läheb. Imeliselt soe ja toetav tunne oli. Ja nagu ikka siin keskuses kombeks ja  külalislahkuse märgiks sain pika aplausi osaliseks. Taas kord tunnetasin seda üksmeelt ja üksteisele kaasa elamist. Peale vahepala käisin külastamas pesupesemise ja triikimise osakonda. Silma jäi iga tööoperatsiooni kohta seintele paigaldatud piktogrammid. Sealsete õppijate seas olid mitmed kõnepuudega ja raske intellektipuudega. Kogu keskuse pesu (köögist, kohvikust, käterätid kõikidest osakondadest) pesti seal ja ka triigiti. Lisaks oli osakond saanud iganädalase tellimuse juuksurisalongilt. Ja lähipäevil oli kogu see grupp oodatud sinna salongi kas juukseid lõikama, meikima või maniküüri. Pealelõunal aitasin komplekteerida keskuse majanduslikult kehval järjel olevatele õppijatele toidupakke. Pakkide sisu vastavalt sellele, mida nende Toidupank nende keskusele toonud oli. Komplekt koosnes sel päeval 8 erinevast ühikust.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Kolmapäeva hommiku veetsime töövarjutades tegevusterapeut Mariat, kes sel hommikul kohtus kahe minigrupiga (3+3), et KINEMS metoodika abil arendada õppijate füüsilist ja kognitiivset võimekust, aga ka sotsiaalseid oskuseid (koostöö ja teistega arvestamine). KINEMS metoodika on arvutipõhiste multisensoorsete hariduslike mängude kogum, mille kaudu saab arendada mängijate (peen)motoorikat ning keelelisi ja kognitiivseid võimeid (https://www.kinems.com/). Pealt vaadates oli näha terapeudi sekkumist, tema suhtlemise ja kaasamise stiili, konkreetsete inimeste eripäradega arvestamist, üksikindiviidi ja grupi juhtimist. Psühholoogina oli eriti huvitav jälgida kognitiivsete protsesside arendavate mängude töötamist ja mõju, tegevusterapeudi poolt saime ka palju seletust. Grupikohtumiste järgselt saime ka ise proovida, kuidas on porgandeid juurida või sarnaseid lihavõttemune leida – see ei olnud üldse nii lihtne.

Päeva teisel poolel osalesime veel ühe grupitöö töövaatluses. Seekord see oli „Me and You“ kommunikatsiooni ja sotsiaalsete oskuste arendamise rühm, mida juhtisid psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Teemaks oli erivajaduste inimeste õigused ja võimalused ning milliseid oskusi on vaja arendada oma õiguste kasutamiseks või millist abi siis saada, kui oma võimalused on piiratud. Huvitav oli vaadata ka paaritööd selliste gruppide läbiviimisel, kus nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja teadmised ja oskused on vajalikud ja täiendavad üksteist.

Lõpuks õnnestus meil osaleda ka interdistsiplinaarsel meeskonnatööl ühes osakonnas, kus arutati rühma keerulisi juhtumeid ja väljakutseid. Näiteks, kuidas toetada klienti, kellel ei ole lõplikult arenenud söömisprotsess – söögi mälumine ja läbi närimine. Imelik oli näha, et ka psühholoog osaleb sellistes diskussioonides, tuli aga välja, et perekonna ja keskuse vahelise suhtlemise soodustamiseks ja parendamiseks ongi vaja kaasata ka vastavat spetsialisti. Meile oli alguses lubatud, et ka psühhiaater osaleb sellistes meeskonnatöödes ja meil on võimalus temaga tuttavaks saada ja rääkida psühhiaatri töö eripärast vastavas keskuses. Kahjuks aga ei õnnestunud meil siiski kohtuda kreeka psühhiaatritega, võib olla järgmisel korral kunagi 🙂

IV päev

Katrin Tomberg-Tohter: Neljapäeval oli minu kord olla siis köögis ja vaadelda seal toimuvat. Sel päeval oli kohviku grupp kinos ja seetõttu oli neil ka toodangut vähem. Mõned eritellimusel lõunasöögid erinevate osakondade juhendajatele. Ja siis küpsised, mida tehti järgmiseks päevaks varuks. Kõik olid nii või teisiti tegevusse haaratud. Mõni küll minimaalselt, aga see-eest tegi ta seda väga väärikalt. Mõned valmistasid küpsiseid mõnusa grupitööna, keegi elegantses üksinduses. Ennast „king of the kitchen“ nimetanud autistlik noormees valmistas küpsiseid sellise väljapeetuse ja vilumusega, et kaunistaks ilmselt oma kohaloluga igat pagaritöökoda. Kui vaid poleks neid keerulisi suhtlusolukordi. Vahepausi järgselt anti mulle võimalus viibida grupi juures, kus õppijad erinevaid ehteid tegid. Neid võib müüa vaid keskuse heategevuslikel laatadel (jõulud, lihavõtted), sest neil puudub seaduslikult võimalus oma toodangut müüa. Selle rühmas olid keeruliste diagnoosidega noored, neist nii  mõnigi kõnetu jne. Kuid juhendaja oli soe ja hooliv ning kõik probleemid, mis hakkasid tekkima, suutis ta juba eos lahendada. Seal joonistasime siis koos pilte ja kaarte ning kinkisime üksteisele kallistuste ja komplimentide saatel. Taas märksõnad: RAHULIKKUS, AKSEPTEERIMINE, TOETAMINE, HOOLIMINE.

Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina: Viimane neljas päev Theotokosel kulges väga sisukalt. Päev algas keskuse psühholoogide koosolekuga, mis kujutas endas kovisiooni moodi juhtumi üle arutamise ja üksteise toetamisega ning administratiivsete küsimuste info vahetumisega. 2 psühholoogil oli võimalus rääkida oma kliendi juhtumist ja raskustest sellega seoses ning ühise arutelu vormis olid leitud võimalikud lahendused. Keskne probleem, mis tihti esineb erivajaduste inimestega tegelevate inimeste töös on raskused koostöös klientide perekondadega ning eesmärkide erinevus keskuse ja pere vahel seoses erivajaduse inimese iseseisvumise ja tema toetamisega. Samuti olid arutatud ka mõned administratiivsed küsimused ja probleemid.

Peale seda oli meil võimalus tutvuda Theotokose andmebaasi süsteemiga, kus on klientide andmed ja kõikide spetsialistide hinnangud, tagasiside, testimise tulemused jmt info hoitud. RFK süsteemi ja vastavate koodide kasutamine on keskuses juurutatud direktori enda algatusel, mitte kohustuse tõttu nagu Eestis praegu üritatakse sisse juurutada. See info annab rohkem võimalusi arvestada klientide toimetulekuga ja planeerida vastavaid sekkumisi. Samas aga esineb ka teatud subjektiivsus erinevate spetsialistide hinnangutes, mis võib erineval määral mõjutada kliendi tuleviku perspektiive.

Päeva teisel poolel kohtusime Theotokose õpilasesinduse liikmetega. Õpilasesindus koosneb seal iga õpperühma poolt valitud esindajatest ning lisaks valitakse ka osakondade esindajad. Kohtumiste käigus kaardistatakse, millised on õpperühmade mured ja rõõmud ning milliseid lahendusi võiks ellu kutsuda, et õppijate elu Theotokoses parandada – üks oluline algatus oli keskuse esisele tänavale ülekäiguraja loomine, mis paraku ei ole veel lõpplahenduseni jõudnud. Õpilasesinduse kohtumisi suunavad psühholoog ja logopeed. Meie kohtumine toimus mõnusas vabas vormis, saime esitada küsimusi esindajatele ning kohtumise lõpus said osalejad küsida ka meilt küsimusi – neile pakkus huvi see, milline on Astangu keskuse hoone ja saime selgitada, et meie maja on neljakordne ja ühes hoones, mitte mõnusasti suure muruplatsi peale laiali laotatud nagu Theotokos.

Kokkuvõte

Katrin Saaremägi: Üldiselt jään meenutama keskuse rahulikku kulgemist ja töötempot. Hommikul sotsiaaltranspordiga keskusesse jõudes on õpilastel veel tund aega, et päeva rütmi sisse elada. Siis kahe tunni pärast on keskuse klientidel jälle tund, et süüa vahepala ja natuke lõõgastuda. Ja siis kell 1 saab peamistes üksustes klientidel päev läbi ja aeg bussiga jälle koju sõita. Lisaks tuli toreda üllatusena see, et kõikidele keskuse klientidele õpetatakse inglise keelt. Enamus neist oskas öelda: tere, oma nime ja kuidas läheb inglise keeles. Ja viimaseks eripäraks tooks välja pusled, mis olid iga nurga peal, et neid kokku panna või siis, kui juba kokku oldi saadud, olid need raamitud ja seintele pandud. Lisamärkusena ütlen, et hästi soe vastuvõtt oli nii keskuse klientide poolt, kes olid meie osas väga uudishimulik ja töötjate poolt, kes olid väga abivalmid. Kuna Astangu õppijad olid Kreekas käinud praktikal, siis paljud mäletasid meie endi õpetajaid ja saatsid neile soojasid tervitusi. Lisaks oli keskuses sama aegselt kamp sakslasi, kes nüüd õppeaasta lõpus samuti Astangule tulemas. Kreeka ja Eesti vahel on loodud tore koostöövõrgustik :).

Katrin Tomberg-Tohter. Nõustun eelnevalt mainituga. Mina võtan sealt kaasa pühendumise, koostöö, aktsepteerimise. Ning mõtte, et rühmajuhendajana jagan järgmisel aastal enda 2 akadeemilist tundi osadeks, et pakkuva toetavat päeva alustamist ja õppenädala lõpetamist.

Agne Põlder: Theotokose keskus mõjus väga inspireerivalt. Palju oli märke tihedast koostööst meeskonna ja võrgustiku vahel ning individuaalset lähenemist, mis pakkus suurt äratundmisrõõmu. Samuti oli väga innustav näha, kui professionaalse väljaõppega ja mitmekülgne on sealne psühholoogide meeskond.

Tatjana Neborjakina: Kuna palju spetsilistidelt oli õppinud välismaal, k.a. UK-s, siis nende inglise keele tase oli loomulikult kõrge ja selle tõttu oli meil suurepärane võimalus saada igakülgseid seletusi, tõlget ja juhtimist. Inspireeriv oli ka see fakt, et Theotokose keskus võtab vastu palju praktikante, vabatahtlike ja teistest riikidest vahetusspetsialiste. Meie 4 päeva jooksul kohtusime nii psühholoogi praktikandi, tegevusterapeudi vabatahtliku kui ka Saksamaa kooli õppijate rühma ja nende õpetajatega. Nad kuidagi suudavad kõikidega tegeleda, juhtida ja nõustada, samas ka kasutada väljastpoolt abivõimalusi.  Keskuse külastamise järgselt on tekkinud mõned uued ideed, mida mina psühholoogina saaksin rakendada enda töös, näiteks, rohkem gruppide juhtimist vastavalt erinevatele teemadele ja vajadustele.

Viimane päev (laatste dag) ja viimane postitus

Laupäeva hommikul lahkusime hotellist kella 6 ajal, et jõuda õigeks ajaks lennukile. Olime reisi vältel pikemat aega kartnud, et meil ei õnnestu lennukile pääseda, sest Amsterdami lennujaamas pidid pikad järjekorrad olema – koroonapandeemia kõrghetkel lasi lennujaam suure hulga töötajaid lahti, aga nüüd kus inimesed jälle rohkem reisivad, on lennujaamas sellest tulenevalt pikad-pikad järjekorrad. Seega otsustasime võtta rohkem aega, et kindlasti koju pääseda.

Jõudsime lennujaamas check-in’i väravasse 6.30 ning saime teada, et lennujaam ei ole võimalike järjekordade lahendamiseks eriti targalt tegutsenud – ise pagasit ära anda polnud AirBalticu reisijatel võimalik ning check-in’i laud avati alles 7.30. Pagasi saime ära antud, aga probleem tekkis ratastooliga. Tallinna lennujaamas aidati meid igatpidi lennukile, aga Amsterdami lennujaamas selgus, et AirBaltic ei olnud lennujaamale piisavalt vara ette teatanud, et meil on reisija, kes vajab abi. Sellest tulenevalt anti meile ratastool koos sõnaliste juhtnööridega kuhu minna ja pidime ise turvakontrollist läbi saama (tavaliselt aitab sellega turvatöötaja). Et lennukile pääsemiseni oli aega ainult tunnike, olime pehmelt öeldes mures.

Õnneks oli kogu grupp tubli, mõtles kaasa ja õpetajate skeemitamisega õnnestus tervel grupil ratastooli lükkamist ära kasutades turvakontrolli järjekorras ettepoole saada. See tähendas seda, et jõudsime oma lennuki väravasse 45 minutit enne lennukile pääsemist. Saime kergendunult hingata ning pääsesime lennukile ja jõudsime õnnelikult Tallinnasse. Lennujaamas said kõik enda pagasi kätte ning pärast 2 nädala möödumist olime kõik kodumaal tagasi. Kõige õnnelikematel reisijatel olid vanemad/pereliikmed/armsamad lennujaamas vastas ning grupp jättis vaikselt üksteisega hüvasti, et minna väsinutena, aga õnnelikena koju reisimuljeid jagama.

Tervikuna saab öelda, et reis osutus ülimalt õnnestunuks. Me saime kõik kogeda hollandlaste külalislahkust REA kolledži suurepärase töökollektiivi vahendusel ning eriti kiidaksin omalt poolt meie saatjaid, Hansu ja Martinit, kes aitasid iga mure korral ja toetasid meid kõiges meie õpirände vältel. Mulle kui õpetajale (Taurile siis) meeldis väga see, et ma sain tutvuda Hollandi haridussüsteemi ja REA kolledži toimimisega üldiselt ja õpetajad olid alati valmis kõike lahti selgitama. Usun, et see reis tuli ka õppijatele kasuks, sest lisaks silmaringi avardamisele oli neil võimalik kogeda õppetööd REA kolledžis ning selle kaudu said nad õppida uusi oskusi IT valdkonnas, avastada uusi huvialasid ja luua kontakte teise riigi õppijatega, et kutsuda neid tulevikus ehk Astangule. Ning mis seal salata, küllap tuli 2 nädalat ranget režiimi Tauri ja Sirliga koos elades samuti kasuks.

Üheteistkümnes, kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev Hollandis (De elfde, twaalfde en dertiende dag in Nederland)

8.juuni algas meie jaoks väga eriliselt, sest siis oli kolmapäev ja tunniplaani järgselt võtsime jälle ekskursioonitee jalge alla ja kimasime kahe autoga teise linna, mis asub Groningenist mere poole sõites 60 km kaugusel. Leeuwarden asub teises provintsis, mida tuntakse Friisimaa (hollandi ja inglise keeles Friesland) nime all ja seal oligi teine REA College, mida sellel päeval külastasime. Friisimaa on väga huvitav selle poolest, et seal räägitakse totaalselt teist keelt, millest isegi mõni hollandlane ise aru ei saa. Friisimaa on rannikuala piki Põhjamere kagunurka, s.o. Saksa lahte. Friisimaa on traditsiooniline kodumaa friislastele, germaani rahvale, kes räägib friisi keeli; see keelegrupp on tihedalt seotud inglise keelega. Friisimaa ulatub Loode-Hollandist üle Loode-Saksamaa Taani piirini.

Friislaste asuala (Friisi rannik). Tumehalliga näidatud friislaste ajalooline asuala, triibulisega näidatud alad, kus friisi keelt tänapäeval kõneldakse

REA College Leeuwarden võttis meid soojalt vastu, pakkudes kohe kohvi või teed. Peale esimest kohvipausi läksime linna peale jalutama, kus tutvusime Leeuwardeni vanalinnaga. Põikasime korraks sisse ka endisesse vanglasse, mis oli veel täiesti toimiv vangla 15 aastat tagasi. Saime näha vangikonge seestpoolt ja kujutasime ette, milline oli vangide elu aastal 2007. Ühes tiivas on lausa hotell, mis pakub majutust turistidele endistes vangikongides. Hetkel on vanglast tehtud muuseum, kus müüakse ka suveniire. Veidi tekkis klaustrofoobiline tunne, sest kongid olid seest väga tillukesed, aga sellest saime ruttu lahti.

Sellise huvitava arhitektuuriga vangla väljastpoolt vaadates
Vangla muuseum seestpoolt vaadates, kus on näha ka suveniiripood

Vangla territooriumil olid igasugused huvitavad firmad. Näiteks üks tegeles valgustite tootmisega ja teine 3D printeriga valmistatud keraamikaga, mida sai kohapeal vaadata ja katsuda.

Karl ei soovinud olla nö “elevant portselanipoes” ja tuli ruttu tulema

Peale poolteist tundi kestnud ekskursiooni linnas suundusime tagasi REA College Leeuwarden kooli tutvuma sealsete õpilastega, kus nad tutvustasid meile oma projekte, mille kallal nad parasjagu töötasid. Kõik oli väga huvitav. Üks poiss parandas 3D printeriga ära päikeseprilli hoidja autos, mis oli läinud sangast katki, ehitades selle vahele tüki, mis ei vajanud isegi liimi. Huvitav küll, mida selle 3D printeriga teha ei saa : )

Kõigil Astangu polod seljas nagu kord ja kohus : )
Tauri küsib, kuidas REA College Leeuwardeni õpilane sai parandada 3D printeriga katki läinud plastmassi

9.juuni jäi õpetaja Sirli haigeks, sest eelmisel päeval sadas paduvihma ja me saime kõik läbimärjaks. Aga selle eest oli meil lõbus paduvihma käes 2 km jalutada, sest käisime Korea restoranis söömas. Seal oli väga huvitav kogemus, kus sai ise spetsiaalse panni peal endale liha grillida. Seal oli selline paketimenüü (32,50 EUR), et 15 min jooksul said süüa nii palju kui jaksasid ja alles peale 15 min möödumist said juurde tellida, sest ennem ei toodud. Selleks anti meile tahvelarvuti moodi menüü kaart, kus olid pildid toitudest ja kus tiksus aeg, et näha millal ettekandja uuesti sai tulla. Samuti nägime robot ettekandjat, mis oli nagu mitme korruseline kandik serveerimise laud, kuhu toidud peale pandi ja robot sõitis ratastel sinu laua juurde toitu tooma. Meil oli väga lõbus, sest meil puudus igasugune ettekujutus, mis see meile kõik maksma läheb : )

Väga näljased Astangu õpilased Korea restoranis, kellel pikk koolipäev seljataga
Selline nägi välja Korea restorani digitaalne menüü tahvelarvutis

Kaheteistkümnes päev ehk 9.juuni toimusid tunnid REA College Groningen koolis tunniplaani järgselt, kus kõik 4 lõpetasid oma projekte. Otger’il ja Ron’il õnnestus isegi oma projektid nö ette kanda ja rääkida sellest, mida nad tegid ja mis oli lõpptulemus. Kolmeteistkümnes päev ehk 10.juuni sõitsime autoga kooli 8.45 ja kõigile anti uus ülesanne midagi teha. Karl ja Reno pidid disainima CAD (Computer-Aided Design) programmis raadioteleskoobi, et see pärast 3D printerist välja lasta. Täna õhtul sõidame rongiga tagasi Amsterdami, sest peame olema kell 6.00 hommikul juba lennujaamas, kus pidid olema 8 tunnised järjekorrad, et oma pagas turvakontrollist läbi lasta. Õudne mõelda, mis see koroona meie eludega on ikka teinud ja kui palju kaost igale poole külvanud. Lennujaamas pole piisavalt töötajaid, kes seda kõike peaksid haldama.

Star Wars robot
Astangu IT õpilase Reno meisterdatud robot, mis on prinditud välja 3D printerist

Kümnes päev (Tiende dag)

7. juuni hommikul pidime taaskord minema kooli, et alustada järjekordset koolinädalat pärast pikka nädalavahetust. Õnneks oli Hans taaskord 8:45 maja ees ning saime läbi vihmase Groningeni kooli suunas kulgeda. Tauri liikus nagu ikka, jalgrattal.

Varasemad projektid olid valdavalt lõpetatud ning täna anti poistele kätte uued ülesanded. Reno ja Karl kujundasid võtmehoidjaid, kasutades OnShape’i (mis on platvorm 3D mudelite loomiseks). Nende tehtud võtmehoidjad said ka 3D printeriga välja prinditud ning on lisatud allpool.

Teiseks ülesandeks oli jootmine. Poisid pidid konstrueerima LED pirni testija, jootes selleks vajalikud komponendid plaadil õigetesse kohtadesse. Töö lõpptulemusena hakkasid tuled plaadil vilkuma.

Ron’i ülesanne oli Arduino Smart Home’i (nutikodu) mudeli kokkupanemine. Otger jätkas mängu loomist, mille ülesandeks on õpetada keeli.

Samal ajal tutvustas Jan Thijs Greveling õpetajatele Kinnes’i, mis on REA kolledžist väljakasvanud firma, mis keskendub nende inimeste aitamisele, kes on juba tööturul, aga kes vajavad veel mingisugust tuge, et tööl paremini hakkama saada. Kinnes aitab näiteks neid, kes soovivad töökohta vahetada ning maksta ise enda õppe eest REA kolledžis. Lisaks aitab Kinnes neid inimesi, kes juba töötavad mingisuguses IT ettevõttes, aga kes vajavad mingisugust tuge uue oskuse õppimisel. Sellisel juhul palkab tööanda Kinnes’i ning nemad koolitavad töötaja välja. Lisaks aitavad nad nt. läbipõlenud erivajaduste inimeste puhul kaardistada läbipõlemist tekitavad tööülesanded ning kujundavad tema vajadusest lähtuvalt tema ameti ümber. Üldiselt demonstreerib Kinnes suurepäraselt Hollandi ühiskonnale omast inimesekeskset lähenemist tööturul.

Päeva lõpetasime ühiselt õdusas kreeka restoranis õhtust süües.

Page 5 of 8