Tänaseks meil plaane, kuhu minna ja mida teha, väga ei olnudki. Mõtlesime, et küll need mõtted tulevad päeva jooksul iseenesest.

Poisid lõpetasid puidutöökojas oma pooleli olevad tööd. Kes oli masina taga, lihvis aknaluuke või nikerdas omaette nurgas. Ivar ja Artjom said veel ekstra ülesande – vedada killustikku meie reedesele grillplatsile. Õnneks tuli ülesandeid juurde ning õue tuli tassida mõnusalt raskeid betoonist pinke. Poistel ei tulnud pähegi vinguda. Pausi ajal tegi Rudi suured silmad, kui kuulis, et me ei ole veel ühtegi Bretzelit söönud. Bretzel on traditsiooniline Saksamaa saiake, mille kuju sarnaneb kuju number kaheksale. Švaabimaale kohaselt müüakse Mariabergis veidi ebaühtlase paksusega Bretzeleid. Selliseid mille taguots on paksem ja esiots peenem ning krõbedam. Saiakese vahele lasi Rudi müüjal määrida võid. Tõsi, väga hea suutäis oli.

Abikokkadel oli väga tegus päev. Nad tegid ettevalmistusi homseks Euroopa päevaks, kus nende ülesandeks jäi ürituse lõunapausi ajal suupiste laua (nö fingerfood) tegemine. Tänutäheks tubli töö eest köögis, valmistati meie abikokkade meeskonnale pidulikum söömaaeg. Abikokad said võimaluse õppida peakoka juhendamisel kuidas puhastada valget sparglit, mida siin maal kasvab palju. Hiljem spargel keedeti vastavas marinaadis, mille kõrvale valmistati Hollandi kaste. Seda kõike maiustati koos, sinna hulka väga hästi sobiva, Grepiga.  

Õhtul tegime viie kilomeetrise matka poodi. Ei oskagi öelda, kui hea mõte see oli, sest päike paistis lagi pähe ja õues oli 20+ kraadi. Tee viis külast läbi ja siis üle lageda heinamaa. Mmm.. hästi mõnus palav oli paksude teksapükstega rännata. 10 km käidud ja kokkuvõttes võisime tegelikult rahule jääda, sest tuju oli hea. Kahju ainult, et Janek pidi teekonna läbima oma plätudes, mistõttu õhtuks tema jalgu ilutsesid katkised villid.

Õhtul võisid asjahuvilised vaadata oma telefonist Eruovisiooni.