Heiki käis linnas kohaliku kultuuriga tutvumas. Ringkäik algas Iirimaa Rahvusraamatukogust. See oli väga vana ja suursugune hoone.

Vaatasin veelkord raamatupoodides ringi. Täiesti uskumatu, aga sekretäritööst, dokumendihaldusest, arhiivindusest ja koduloouurimisest ei leidnud ma mitte ühtegi raamatut (ja seda ka poemüüjate abil).
Muide raudteeümbrus tundus sarnaselt Eestiga siingi natuke segamini olevat ja palju oli ka selliseid ehitisi, mida arvatavasti enam ei kasutata. Siin on üks näide kunagisest (minu arvamus) veduri ümberpööramise seadeldisest ühes põhiraudteejaamas. 

Linnast väljas asuva Malahide lossi territooriumil on (õigemini oli) sõitvate mudelrongide muuseum. Kohapeal selgus, et muuseum on juba aastaid suletud, kuigi lossi administraatori sõnul pidi info mudelimuuseumist ka uutes infoteatmikes veel endiselt sees olema ja seega küsijaid on iga päev mitmeid.  

Lossi tutvustatavates teatmikes on selline hirmus fakt: kõik need 14 Inglise kuningale ustavat aadlikest lossielanikku, kes siin hommikusööki sõid, nendest mitte keegi ei jõudnud õhtusöögile, sest vahepeal toimunud lahingus olid nad hukkunud.
Mulle tundub, et siin on väga palju igasugu silte õpetuste ja hoiatustega. Kas meil on prügikasti peale kirjutatud, et palun panna siia konid ja nätsud?

Enamik silte on muidugi inglise keeles. Näiteks soovitatud vaatesuund on sõiduteele kirjutatud arvatavasti mandrilt tulnud inimestele mõeldes. 

Kui keegi peaks arvama, et iiri keel on midagi sarnast inglise keelega (nagu võrdluses soome ja eesti keeled), siis tema vist küll eksib. 

See silt raudteejaamas ütleb tegelikult nii: „Keep behind the yellow line. Danger: trains may pass at speed“. 

  • Google tõlge: Hoidke taga kollane joon. Oht: rongid võivad läbida kiirusega.
  •  Tartu ülikooli teadlaste tehtud www.neurotolge.ee tõlge: Kollase valli taha tuleb hoida. Oht, et rongid läbivad oda.

Kui kaks tõlget kokku panna, siis on teksti mõte arusaadav. 
Ma arvan, et nende päevade jooksul ma otsisin üles ja tegin pilte vähemalt 40-50 monumendist, skulptuurist, mälestuskivist ja –tahvlist. 

Eks siingi on monumendid paljuski samad, mis meilgi (näiteks kuulsatele inimestele, sõdades hukkunutele, mis siin majas asus jne). Vähemalt on üks erand: siin on ka monumendid terroriohvritele. 

Siinsetel piltidel on kaks last keksumängus oma hüppekorda ootamas (nähtavasti hoovispordi mälestuseks) ja kaks naist populaarses ostupiirkonnas peale shopingut juttu ajamas.

Kui tähelepanelikult majade seinu vaadata, siis leiab sealtki igasugu n-ö silte, mis ei ole otseselt teated ja mida ei saa ka mälestusmärkidena käsitleda.

Kodune tunne tekkis, kui ukse peale oli kirjutatud “PULL” ja seejuures ukse taga ongi pulli pronksist kuju.