Pühapäev, 5. oktoober: Rändasime ajas

Varahommikul võtsime suuna Islandi poole, põgusa 4-tunnise peatusega Stockholmis. Arlanda lennujaamas tähistasime kaneelisaia päeva (väikse hilinemisega) ja mõned meist tegid katkematult tööd. Ajaränne: -1 tund (Eesti ajaga võrreldes).

Lennul Reykjavikki saime nautida ootamatult avarat jalaruumi ja tundus, et kohalikele oli lennuk meeldiv kohtumispaik, sest äriklassis otse meie ees jätkus juttu kauemaks.
Ajavahe: -3 tundi.

Esimene vaatepilt, mis avanes Islandil lennukilt väljudes, oli suitsev vulkaan.
Saime teha esimesed avastusjalutuskäigud hubases õhtuses Reykjavikis. Seejuures märkasime, et ka tänavapildis tunneb selgelt ära, kes on turistid, sest turistidel on seljas matkariided ja paksud mantlid, kohalikel aga sügisesed vihmariided. Võib öelda, et meie grupp paigutus rohkem turistide kategooriasse.

Ajavahe võtab harjumist: õhtul kella 9 paiku on juba uni silmas ja tuled kustus.

Esmaspäev, 6. oktoober: Esimene tutvus islandi nimedega ehk Hääldusharjutused

Saabusime meid vastuvõtvasse kooli Fjölbrautaskólinn í Breiðholti (FB), kus taaskohtusime juba tuttavate õpetajatega, kes kevadel Astangut külastasid. Saime teada, et kool tähistas just möödunud nädalavahetusel oma 50. sünnipäeva, mispuhul saime ka meie kooli sümboliga muffineid maitsta. Maja kaunistasid igal sammul uhked lillekimbud.

Esimese ülevaate koolist andis meile direktori asetäitja, kes selgitas meile ka üldisemalt haridussüsteemi Islandil:

  • Koolis käimine on kohustuslik kuni 15. eluaastani ehk põhikooli lõpuni.
  • Põhikoolijärgne haridus jaguneb kaheks: keskharidus gümnaasiumis ja erinevate suundadega (sh kutseõppesuundadega) keskharidus.

FB on üks Islandi suurimaid omataolisi kutsekoole – seal on kokku 1900+ õppijad, sh päevane ja õhtune õpe. Töötajaid on kokku 140, sh 110 õpetajat. Kutseõppeerialadest õpetavad nad iluteenindajaid, elektrike, hooldajaid ja puidutöötlejaid.

Kooli logo, mis kujutab paljude okstega puud, sümboliseerib kooli paljusid erinevaid õppesuundi ja õppijatele pakutavate valikute paljusust.

Õppijad panevad oma õpitee ise kokku, valides paljude erinevate kursuste seast, mida soovivad õppijda. Nii on õppijail suurus vastutus oma õppe eest. Valikus on kursused kolmes suuremas põhisuunas: akadeemiline, kunstikursused ja kutseõppe kursused.

Islandil on aastaid kehtinud kaasava hariduse põhimõte: FB kutsekoolis õpivad ka erivajadustega õppijad, konkreetselt erivajadustega õppijate osakonnas (NIMI) õpib ligi 60 õppijat. Ka nemad panevad oma õppekava kokku omale kursuseid valides. Sellises süsteemis saavad iga õppeaine tunnis kokku erinevad õppijad, kes küll osalevad kõik nt matemaatika tunnis, kuid teevad seejuures erinevaid, oma tasemele vastavaid ülesandeid. Koduklasse FB-s ei ole, tunnid toimuvad erinevates kohtades ning õppija navigeerib päeva jooksul majas, et õigetesse klassidesse jõuda. Meid hämmastas, kuidas toimub sellises süsteemis tunniplaani kokkupanek – selgus, et seda tehakse tarkvara abiga, kuid … osakonnas tuleb siiski õpetajatel see käsitsi üle vaadata, et tagada vajadus õppijate vajadustele.

Õpe kestab minimaalselt 3 aastat ja võib olla ka pikem, olenevalt õppija edasijõudmisest. Erivajadustega õppijad võivad liikuda … osakonnast ka üle teistesse osakondadega ning vajadusel liiguvad tuge vajavad õppijad ka … osakonda, et saada vajalikku tuge.

Õppijaid kaasatakse läbi õppijate esinduse, kus osaleb üks õppija igast suunast. Esindus kohtub 3x semestris kooli juhtidega, kes tutvustavad olulisi otsuseid. Õppijate esindus vaatab üle ja kinnitab näiteks õppeaasta ürituste kalendri.

Õppijatel on infokirja asemel hoopis koduleht, mida haldavad õppijad ise: nfb.is, kus on uudised, sündmused jm info.

Kord aasta toimub nn Day of Joy, kus iga õppija saab valida osalemiseks õppekäigu, sportliku või kultuurilise tegevuse vms. Sel päeval osalemisega saab seejuures kompenseerida õppetööst puudumisi.

Rääkisime ka tugispetsialistidega ja saime ka ülevaate koolis pakutavates tugiteenustest. FB on uhke oma tugiteenuste tiimi üle, mis on suurem kui tavapäraselt Islandi kutsekoolides. Tiimis on:

  • 3 nõustajat, kes aitavad õppijatel valida õppekursusi ja panna kokku oma tunniplaan;
  • psühholoog, kelle juurde saavad õppijad ise läbi õppeinfosüsteemi aegu broneerida;
  • coach, kes aitab õppijail seada eesmärke;
  • õde;
  • eripedagoog, kes pakkus õppenõustamist ja tuge koduste ülesannete lahendamisel;
  • raamatukogutöötaja, kes nõustab õppijaid ka esseede kirjutamisel;
  • IT-assistent, kes pakub tehnilist tuge.

FB on rahul oma tugitiimiga ja õppijad saavad toetatud.

Väljalangevus koolist on siiski umbes 20-30 %, erivajadustega õppijate osakonnas on aga väljalangemine väga keeruline.

Eraldi noorsootöötajat koolis ei ole, kuid õppijate esinduse tegevustel hoiab kätt pulsil üks kooli õpetajatest.

Vastuvõtul kutsekooli on riigil kohustus tagada õppekoht kõigile värskelt põhikooli lõpetanutele, mistõttu võib FB olla kohustatud ka võtma vastu rohkem õppijaid, kui nad oli planeerinud. Õppijaid kandideerib FB.sse üldiselt rohkem kui õppekohti on.

Kooli üks uuemaid ja põnevamaid osi on FabLab (Fabrication Laboratory), kus on 4 töötoas 3D printerid, suur CNC pink, laserlõikur ja palju muid masinaid. Õppijad omandavad masinatel töötamise oskusi erinevate kursuste raames, samuti on FabLab avatud kõigile ja seda taskukohase tasu eest. Nad on osa FabLabide võrgustikust Islandil ja teevad koostööd ka teiste sarnaste kohtadega Skandinaavias.

Pärast programmi koolis avastasime linna, jalutasime mere ääres ja nautisime ootamatut rahesadu Happa kontserdimaja juures. Päeva jooksul saime ka nii päikest, vihma, kui ka vikerkaart, mistap tõdesime, et ilm võib siin muutuda iga 5 minuti järel. Heitliku ilma eest pakkus varju mõnus Micro kohvik makro hindadega, kus olemine oli siiski tõeliselt Hygge.

Teisipäev, 7. oktoober: Ajavahe, juhhei!

Kell on 4:10: esimestel õpiränduritel lähevad silma lahti – valmis tegudeks! Võiks minna jõusaali (üks kolleegidest), aga see pole veel avatud. Kodus on kell juba 7 ja võiks olla väga tegus, kuid siin tuleb veel hommikusöögini oodata.

Teisipäeva esimene sihtpunkt oli rehabilitatsioonikeskus Reykjalundur – Islandi suurim taastusravikeskus, mis loodi 1945. aastal tuberkuloosihaigete taastusravikeskusena. Täna tulevad patsiendid üle Islandi, et saada interdistsiplinaarset taastusravi. Rehabilitatsiooniprogrammid on 5-6 nädalat, millele eelneb 1 nädala pikkune hindamine, mille lõpus seatakse personaalsed eesmärgid. 2.-5. nädalal toimuvad grupitegevused ja individuaalteraapiad.

Suurim erinevus Eesti süsteemiga on see, et füsioterapeutidele lisaks töötavad keskused spordiõpetajad (sports scientists), kes viivad läbi grupitegevusi basseinides, saalis ja iga päev õues kaunis looduses keskuse lähistel. Iga päev on patsiendil 1 tund jalutamist õues. Enne programmi algust ja programmi lõpus viiakse läbi hindamised, mille raames hindab ka patsient ise oma tervisest sõltuvat elukvaliteeti (health related quality of life). Samuti kaardistatakse programmi lõpetanud patsientide käekäiku 6 kuud pärast programmi lõppu.

Keskuses on 8 rehabilitatsioonisuunda: vaimne tervis, reumatoloogia, krooniline valu, toitumine ja ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused, hingamisteede haigused, neuroloogiline rehabilitatsioon ja akuutne abi.

Oluline koht rehabilitatsiooniprogrammides on grupisekkumistel ja teadlikkuse arendamisel, näiteks tervisliku toitumise, valuga toimetuleku ja liikumise teemadel. Patsiendid saavad valida 53 eri teemadega grupi seast, lähtuvalt oma eesmärkidest.

Keskus lähtub tugevalt tõenduspõhisusest ja kasutab CARF kvaliteedisüsteemi. Tehakse ka koostööd ülikoolidega, näiteks keskuse kogutud andmete põhjal tehakse teadusuuringuid, ning on sageli praktikabaasiks tudengitele.

Keskuses on 150-180 töötajat ja päevas umbes 140 patsienti keskuses sees, lisaks ambulatoorsed patsiendid. Patsientide keskmine vanus on 49,9 aastat. Spetsialistidest on keskuses 12 arsti, 17 tegevusterapeuti, 20 füsioterapeuti, 8 psühholoogi, 5 sotsiaaltöötajat, 1 logopeed, 2 toitumisnõustajat, samuti spordiõpetajad. Patsientide seas on nii töövõimetuspensioni saajaid kui ka täiskohaga töötavaid inimesi.

Igal patsiendil on oma individuaalne nädala plaan, iga päev u kl 9-15.30, ning enamik patsiente käib keskuses kodust.

Keskuses elamisteenusel elavad 8 inimest teevad oma rehabilitatsiooniprogrammi raames ka lihttöötoas iga päev paar tundi töötegevusi, samuti tehakse hindamise ja rehabilitatsiooniprogrammide raames loomingulisi käsitöötegevusi.

Pärast Reykjalunduri külastust liikusime tuttavasse FB kutsekooli, kus ootas meid väga põnev arutelu tehisintellekti kasutamise üle hariduses. Oma kogemust tutvustasid IT- ja matemaatikaõpetaja Hjorvar ja erivajadustega õppijate osakonna õpetaja Fjalar, kes katsetavad paljusid erinevaid tehisintellekti rakendusi ning on käima pannud isegi temaatilise uudiskirja ning koolitavad ka kolleege ja töötajaid teistes koolides.

Kõige huvipakkuvam oli see, kuidas nad kasutavad NotebookLM-i õppetöö läbiviimiseks: materjalid laetakse rakendusse üles ning nende põhjal genereerib TI eri formaatides sisu, mis hõlbustab õppimist ja materjali omandamist. Näiteks saab luua heliformaadis vestlusi, flashcard’e, kokkuvõtteid, mõistekaarte, videoformaadis esitlusi jpm. Seejuures suudab TI edukalt ka luua materjali ja vastata küsimustele 100+ keeles, mis on suurepärane abivahend olukorras, kus koolis õpetatakse erineva keele- ja kultuuritaustaga õppijaid.

Ühiselt tõdesime, et Eestis ega Islandil pole palju TI koolitajaid, kes oskaksid õpetajaskonda koolitada just õpetamise konteksti vajadustest ja näidetest lähtuvalt. Seetõttu tekkis meil kohe soov kogenud kolleegid Islandilt ka Eestisse kutsuda, et nende praktikatega lähemalt tutvuda ja neid ka Astangul kasutusele võtta.

Õppetöös FB-s panime tähele, et tunnis on sageli koos väga erineva tasemega õppijad. Tehnoloogilised vahendid on tihti abiks, sh näiteks ka nägemispuudega õppijate kaasamisel õppetöösse klassis. Õppetööd viiakse sageli läbi kahekesi – kaks õpetajat, kes on sageli erineva profiiliga, ja seda olenemata rühma suurusest. Näiteks ühte igapäevaeluoskuste tundi, kus teemaks olid erinevad tunded, viisid koos läbi kehalise arendamise ja jooga õpetaja ning tantsu ja teatri taustaga õpetaja.

FB-s on märgata, et väljakutsed on need, mis panevad õpetajate silmad särama – leitakse võimalused kõigi õppijate jaoks ja iga õppijani jõudmiseks.

Kolmapäev, 8. oktoober: Tuulega ümber maja ringid

Ilm on meid siin Islandil muidu väga hoidnud, aga täna saime tunda tuuleiile kuni 28 meetrit sekundis. Tundub, et kohalikke see aga üldse ei häiri.

Olles teinud oma traditsioonilise aja parajakstegemise auringi ümber tänahommikuse sihtkoha, astusime sisse Menntaskólinn í Kópavogi (MK) kutsekooli. Tegu on Islandi ainsa spetsiifilised toitlusvaldkonna kutsekooliga, kus alates 1999. aastast on ka erivajadustega õppijatele mõeldud õppeprogramm. Programmi alguses oli 4 õppijat ja 4 töötajat, nüüdseks on see kasvanud 40 õppijaga ja 8 töötajaga programmiks. Õppijatest enamik on autismidiagnoosiga ja/või arenguhäiretega. Töötajate seas on 2 osakonna koordinaatorit, 1 eripedagoog, 1 õpetaja, 2 arenguterapeuti (sarnane sotsiaalpedagoogile) ja 3 abitöötajat. Erivajadustega õppijatele õpetavad kursusi ka teised kutsekooli õpetajad teistest osakondadest ning erivajadustega õppijad saavad soovi ja võimete sobivuse korral osaleda ka teiste õppeprogrammide ainetes. Õpe erivajadustega õppijate programmis kestab üldjuhul 4 aastat.

Eriprogrammi õppijatel toimuvad nii tunnid grupis kui osad õppijad teevad õppetööd ka individuaalselt. Mitmetele noortele on eraldatud oma tööruum, kus ta saab segamatult ja vaikuses oma ülesandeid teha. Ülesanded on samad, mis teised teevad grupis klassiruumis. Eriprogrammi õpetajad aitavad õppijaid ka kodutööde tegemisel, vajadusel nõustades ja julgustades.

Tunnid kestavad iga päev umbes kl 8-st kuni kella 12-ni, ehkki õpetajad sooviksid noori kaasata koolis veidi pikemalt, et nad osaleksid ka sotsiaalsetes tegevustes, näiteks lauamänge mängides või osaledes kogu kooli õpilastele mõeldud pidudel. Tunniplaan on seejuures korraga paika pandud kogu semestriks.

Peale koolipäeva läheb osa õppijaid mõnele teisele teenusele, mis pakub neile päevaks tegevust, aga enamik läheb koju.

Koolil õpilaskodu ei ole ning see on Islandil tavapärane, vajadusel kolivad pered koolile lähemale. Käiakse oma piirkonna koolis.

Õppijate peresid hoitakse jooksvalt kursis õppijate toimetulekuga, kuid kohtumisi tehakse vajaduspõhiselt, keskmiselt korra 6-8 nädala kohta.

MK-s on kooli peale 1 psühholoog, kellega kohtuvad ka eriprogrammi õppijad esimese semestri jooksul, et luua kontakt.

MK eriprogrammi töötajad teevad vajadusel koostööd ka laiema võrgustikuga, nt lastekaitsega.

Üldised tähelepanekud Islandi kutsekoolidest

  • MK-s kui toidusuunaga koolis õpetatakse toiduvalmistamist, pagarieriala ja teenindust. Islandil on valdkonna kutsekoolide vahel ära jaotatud ehk teistes koolides sellises mahus toitlustuse erialasid ei ole.
  • Panime tähele, et inglise keelt õpetatakse Islandil kõigile: meiega suhtlesid vabalt inglise keeles nii noored kui täiskasvanud, samuti toevajadusega inimesed. Inglise keele tunnid on kavas ka MK eriprogrammis. Islandlased tunnevad muret islandi keele tagaplaanile jäämise pärast – on noori, kes eelistavad rääkida ainult inglise keeles. Kuigi sarnast muret on kuulda ka Eestis, tundub Islandil see probleem olevat akuutsem.

Islandi asutuste külastamise vahepeal võtsime ühendust kolleegidega Astangul, et teha ettekanded personali infotunnis.

Seejärel seadsime tuule kiuste virgad sammud VIRK-i poole.

VIRK on Islandi kutserehabilitatsiooni (vocational rehabilitation, sisulises mõttes tööalase rehabilitatsiooni) fond, mis pakub tööalast rehabilitatsiooni vähenenud töövõimega inimestele. Virk tähendab islandi keeles aktiivset – ehk siit leiab üllatava sarnasuse eesti keelega.

VIRKi kliendid on inimesed vanuses 16-70 aastat (NB! Huvitav fakt – avalikus sektoris ei tohi Islandil pärast 70. eluaastat enam töötada), kes on kaotanud töövõime haiguse, õnnetuse või vaimse tervise raskuse tõttu. Eesmärk on, et nad taastaksid töövõime ja saaksid uuesti tööturule naasta, mitte ei jääks pikalt töötuks või töövõimetuspensionile. Seejuures on kriitiline periood sekkumiseks 3-6 kuud pärast töölt eemale jäämist ning väga kriitiline ja raske on tööellu naasta pärast 6 kuud eemal oldud aega.

VIRKil on korraga umbes 3000 klienti ning 150 töötajat üle Islandi. 1,2% Islandi tööjõust osaleb VIRKi teenustel ning tagasiside klientidele teenusele on väga positiivne.

VIRKis kasutatakse töölesaamise toetamise metoodikaga IPS mudelit (Individual Placement and Support), mis on neil kasutusel juba 10 aastat. Peamiselt on kasutusel n-ö IPS light ehk mõnevõrra lihtsustatud versioon, sest eesmärk on inimesi mitte n-ö üle rehabiliteerida ehk üleliigsete teenustega koormata. Islandi töötukassa on samuti IPSi kasutusele võtmas.

Hindamisel kasutatakse RFK-põhist kodeerimist.

Viimastel aastatel on VIRK arendatud kahte uut suunda: ennetav sekkumine, kus nõustatakse töölt kõrvalejäämise ohus inimest ja tööandjat, et vältida töölt väljalangemist; ning NEET noortele suunatud programm Young VIRK. Kui tavaliselt on kohtumine nõustajaga 1x kuus, siis Young VIRK programmis 1x nädalas ning eesmärgiks on pigem tagasi kooli kui tööle jõudmine.

Tugiteenuseid ostetakse sisse ca 600 teenusepakkujalt üle riigi.

VIRKil on koostöölepingud paljude tööandjatega (ühel Return to Work nõustajal on umbes 50 tööandjat, kellega kontakti hoiab), kes võtavad tööle rehabilitatsiooniprotsessis olevaid inimesi, vajadusel osalise tööajaga.

VIRKi teenusele suunab inimese perearst: selleks on vajalik töövõime vähenemise põhjusena diagnoos, inimese enda motivatsioon ning potentsiaal tööle tagasi suundumiseks. VIRKis hindab perearsti suunatud kliente spetsialistide tiim, kuhu võivad kuuluda arst, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja coach (üldjuhul on tiimis 3 liiget). Igat klienti hinnatakse individuaalselt ja koostatakse tegevuskava. 6 kuud pärast VIRKi teenuste kasutamist tehakse vahehindamine.

80% VIRKi klientidest kas läheb tööle, otsib aktiivselt tööd või on lõpetamas töötamist võimaldavat haridust. 20% liigub edasi sotsiaal- või muule teenusele.

Islandi süsteemis on põhimõte, et enne VIRKi teenuste kasutamist inimesele kestvat puuduvat töövõimet ei määrata.

Neljapäev, 9. oktoober: Looduse rüppe!

Täna viisid meie armsad kolleegid FB koolist meid linnast välja, et näha kogukonnas elamise ja töötamise võimalusi. Sõit viis meid 50 km Reykjavikist välja, kus asus ökoküla Sólheimar.

Sólheimar asutati 1930. aastal naise poolt, kes luua kodu orbudele. Täna elab seal 100 inimest, neist 45 on erivajadustega teenusesaajad, ning lisaks käib veel mitukümmend töötajat perioodiliselt kohapeal tööl. Nagu külas ikka, elab ka Solheimaris igas vanuses inimesi, lastest eakateni. Seejuures mõnedele elanikele on Solheimar olnud koduks juba mitukümmend aastat.

Elanikud tegutsevad erinevates töötubades: kunst, tekstiil, keraamika, puit, küünalde tegemine ja kasvuhoone, kus kasvatatakse tomateid, baklažaane, banaane, kõrvitsaid jm. Värsked tomatid olid ülimaitsvad! Taimekasvatus käib keskkonnasäästlikult, näiteks ei kasutata taimemürke. Nende asemel olid kasvuhoones kanad.

Kasvuhoones kohtusime Reynir Pétur Ingvarssoniga, kes 1985. aastal kõndis esimese inimesena ümber Islandi saare, et koguda raha Sólheimari jaoks ja näidata, et erivajadustega inimesed suudavad teha suuri asju. Jalutuskäik kestis 32 päeva ja kogus 5 miljonit Islandi krooni. Tema teekonda jälgis televisiooni vahendusel terve Island. Teele jäävates linnades kogunesid tuhanded inimesed temaga kohtuma ja koos kõndima.

Solheimari elanikud valivad ise oma individuaalse päevakava ja tegevused, töötubades töötamine ei ole omaette eesmärk, vaid soovi korral võimalus eneseväljenduseks (läbi kunstitegevuste või aedviljade kasvatamise). Nägime palju omanäolist kunsti. Näiteks üks naisterahvas tikkis kauneid Islandi maastikke, teine meesterahvas kõrval oli leidnud eneseväljenduse läbi muusikute kujutamise tikandites (nägime nii Ed Sheeranit kui ka Bob Marleyt). Kunstitöid müüakse aktiivselt ning näidatakse ka näitustel nii kodu- kui välismaal.

Keraamikas olid kõigil esemetel oma lood ja stiil, näiteks on valmimas 500+ öökulli, millest iga ööküll sümboliseerib 1 kilomeetrit, mida öökullide valmistaja kõndis, et koguda raha uue põletusahju jaoks. Raha saadi kokku ja veel rohkemgi ning noormees korraldas ka suurejoonelise ahju ristimise ja avaürituse.

Kuna küla tooteid soovitakse osta nii palju, siis selleks, et elanikel poleks survet toota suuri koguseid, on tehtud elanike loodud toodetes vormid, mille abil saab kergesti teha müügiks originaaltoodete koopiaid.

Puidutöökojas nägime puidust tehtud nukumaja, mis oli sisustatud nii keraamilise ja puidust mööbli kui ka tekstiilist ja lõngas elanikega. Majal oli traagiline minevik: ühel ööl tungisid majja hiired ja sõid ära kõik, kes olid valmistatud polüestrist. Paar elanikku, kes olid tehtud puuvillast, olid siiski majas alles.

Külas on näha väga loovat mõtlemist, kuidas taaskasutada asju – näiteks aedviljakonservide purkidesse tehakse küünlaid, mis imiteerivad purgi kunagist sisu – näiteks saab osta konserveeritud ubade moodi küünla.

Igaüks elab Solheimaris omas tempos ja oma valikute järgi. Elamiskohad on jaotatud abivajaduse järgi, enamik omaette korterites, mõned ka ühises korteris oma tubades, aga see viimane ühe korteriga maja on plaanis ühel hetkel ümber ehitada samuti eraldi korterite formaadis elamiseks.

Pärast Solheimaris ringi vaatamist ootames meid väga tore lõunaüllatus, mis oli valmistatud meie FB kolleegide poolt: laud oli kaetud kohalike toitudega. Saime maitsa hailiha, kuivatatud turska, Islandi lagritsat, skyri, sülti ja maitsmiseks ka kohalikku vägijooki.

Sellega meie päev veel ei piirdunud – FB kolleegid sõidutasid meid avastama Islandi vaatamisväärsusi nn kuldsel ringil. Nägime suurejoonelist Gullfossi kosk ja käisime vaatamas ka Strokkuri geisrit. Ootasime koos kümnete teiste turistidega põnevusega, kas õnnestub näha ka geisri purkamist, ja õnnestus! Islandi maastik oma aurava veega tundus müstiline.

Sel päeval saime tunda korralikud Islandi ilma ehk sadas vihma ning päevareisi lõpuks olime külmast ja niiskusest läbi vettinud. Soe supp ja fish & chips juba tuttavas söögikohas kulus marjaks ära.

Reede ja laupäev, 10.-11. oktoober: Lisapäev ja tagasisõit

Juba reisibroneeringuid tehes otsustasime, et kuna tõenäoliselt nii pea Islandile uuesti ei satu, siis võtsime Islandiga tutvumiseks ühe lisapäeva (oma kuludega 🙂 ).

Islandi loodus on erakordne, seetõttu otsustasime rentida auto, et põrutada lõunarannikule. Nagu eelmiselgi päeval (ja nagu ka järgmisel päeval), sadas vihma üsna lakkamatult.

Teekonnal peatusime kõigepealt Seljalandsfossi juures, et vaadata mitut erinevat fossi, st koske (sealhulgas salajane kosk Gljúfrabúi). Saime ka korralikult kastetud ja tundsime omal nahal, miks olid teised, meist targemad, pannud selga korralikud vihmariided. Õnneks siiski päästsid meid mõnevõrra fossi juurest osteteud emergency vihmakeebid.

Edasi võtsime suuna Reynisfjara Black Sand Beach randa, mis oli tõeliselt sürreaalne ja suurejooneline ja aukartustäratav elamus.

Laupäeva varahommikuks võtsime plaani end enne pikka tagasilendu turgutada Sinises Laguunis, mida peetakse üheks praegustest maailmaimedest. Helesinine vesi laavakivide vahel tuleb laguuni 2000 m sügavuselt maa alt, seda on 9 miljonit liitrit ning vesi puhastub ise 40 tunni jooksul.

Hulpisime 38-kraadises vees ja olime maksimaalselt lõõgastunud. Sellega panime oma õpirändenädalale väga ilusa punkti.

Lõpetuseks suur südamlik tänu meie vastuvõtjatele FB kutsekoolist: Guðrún, Hrefna, Hrafnhildur ehk Happa, Hrafnhildur ja Sigurður Fjalar. Tundsime igal sammul, et olime oodatud ja hoitud ning kõik meie küsimused said vastused. See oli imetore aeg Islandil ja ootame neid taas meile Eestisse külla!