Rubriik: Õppijate õpiränded Page 10 of 13

Kuigi osadel sakslastel oli täna vaba päev, olid nad siiski valmis meiega tegelema. Puidupoisid läksid oma töökotta ja abikokad suundusid kööki.
Poisid said teada oma tööpinkide asukohad ning neile anti esimene ülesanne, mis sisaldas mõõtmist ja hööveldamist. Tundus, et kõik said tööülesandest aru, kuid mine sa tea. Isegi viipekeeletõlk proovis midagi sae ja rööbitsaga teha, mis see täpselt oli, keegi ei saanud aru. Abikokad tutvusid köögiga ning tegid esimesi väiksemaid töid – hakkisid maitserohelist ja tükeldasid sibulat.

Hiljem tegi meile armas ja tore Teresa (kelle laps peaks sündima u 7 päeva pärast) Mariabergi asutustest väikese ülevaate. Käisime kirikus ja saime targemaks selle koha rikkast ajaloost. Ajalugu sisaldas nii aadlikke, nunnasid, erivadusega inimestele suunatud keskuse loojat tohtrihärrat, maailmasõdu ning tänapäeva. Lisaks saime kõmpida mäest üles ja alla tutvudes erinevate koolide ja asutustega nagu näiteks kaitstud töötoad. Ekskursioon tehtud, söök söödud ja meid võttis vastu saksa keelse nimetusega motopädagogik Winnie. Arvan, et eesti keeles võiks see olla midagi sellist nagu kehalise arenduse eripedagoog?

Winnie oli lahe! Temaga koos olid tema sotsiaaltöö õppijad, kes tegid nö praktikat (Mariabergis õpetatakse ka neid inimesi, kes siin tööle võiksid hakata). Mängisime mängu nimega vist oli “speedball”. Põhimõtteliselt oli tegemist nuiaga palli tagumisega, mille eesmärk oli lüües saada pall vastu vastase seina. Pall põrkas vastu seina ja said punkti. Võistkonnad olid segarühmad. Pärast mängu lasti õhku täis batuut, mille peal me imiteerisime loomi, jooksime, hüppasime ja mõnulesime niisama. Kõigil oli fun! Tegusatele tegevustele järgnes vaba aeg.

Otsustasime minna jalgsi poodi linna nimega Gammertingen, sinna oli 5 km. Ohh seda shoppamise rõõmu. Tagasi küll neid kotte keegi tassida ei viitsinud. Õnneks tuli auto meile järgi ja maiustusi täis kotid sai autole laadida. Vaatamata väsitavale päevale, viitsisid paljud ise oma jalgadega veel tagasi kõmpida. Tee peale jäi burksipeatus, kalade vaatlus (üks kala magas, teine ootas konksu) ja Maimarkt üritus (telk, kus hulga inimesi sõid ja õõtsutasid kehi kantrimuusika taktis). Üritus toimus seoses volbriööga.
Ja nii saigi päev vaikselt otsa.

Praktika tõelised seiklused algasid pühapäevaga, mis tähendas seda, et saime kauem magada. Kogu oma elu me siiski maha ei tahtnud magada. Pärast pudru söömist läksime kahe bussiga rändama. Esimesena sattus meile ette Lichtensteini loss.Vaatasime lossi ühest ja teisest küljest – natukene liiga kõrge, natukene liiga väike, ei tea kas Toompea lossiga annabki võrrelda. Suvilaks kõlbaks kah. Saate ise pildilt vaadata.  Õnneks päästis päeva seal olev mündimasin ja avanev vaade.

Järgmisena suundusime karukoopa (Bärenhöle) juurde. Saime suvise soojuse eest põgeneda jahedasse koopasse. Väidetavalt elasid seal kunagi nüüdseks väljasurnud koopakarud – teadis saksakeelne giid rääkida. Koobas oli avar ja seal sees huvitavalt moondunud kivimid. Väidetavalt näevad inimesed kivikujutistes sarnasusi isegi näiteks neitsi Maarja endaga. Lisaks sellele oli üks karu oma luud sinna unustanud. Pärast koopaste külastust, saime süüa üle 3 eurost pitsalõiku ja juua head paremat limpsi.

Seejärel läksime bobirajale (Sommerrodelbahn Erpfigen). Tundub, et see oli paljudele päeva tippsündmus. Bobikelguga lasi mõni mäest alla lausa kolm korda. Jätsi limpsisime ka. Siis sõitsime tagasi ööbiskohta. Mariabergis sõime oma hubases köök-kohvikus õhtust ja olime valmis tuttu minema. 

Päev algas “toreda” uudisega. Üks õppijatest teatas, et tema ID kaart on kadunud. Suurte jõududega sõideti Astangule kohale ning asuti kaarti otsima kõikvõimalikest kohtadest, kuid asjatult. Mõeldi juba igasuguseid variante, kuidas saaks taotelda kiirdokumente ning oldi isegi raske südamega valmis õppija Eestimaale jätma. Käskisime õppijal veel viimast korda kõik oma asjad läbi vaadata. Ja ohh imet, tööpükste taskus oligi plastikust kaart. Õnneks ülejäänud päev laabus murede vabalt.

Helsingisse läksime tislerid ja abikokad erinevate lendudega, sealt edasi Saksamaale saime koos sõita. Tänu ARMANDILE saime lennujaama. AITÄH! Enamus õppijate jaoks oli see nende esimene lennureis. Kõik olid natukene ärevil, aga siiski rõõmsad. Lendasime Helsingisse ja siis tagasi Tallinna kohalt Stuttgarti. Lend oli viperusteta ning Saksamaal ootas meid juba tuttav Rudi (tislerite õpetaja) koos 24 kraadise soojaga. Sõit Mariabergi kestis umbes tunnikese. Aknast avanes vaade maalilisele mägisele maastikule. Koha peal jagati meid tubadesse, misjärel ootas Barbara (abikokkade õpetaja) meid sööma pasta bolognese kastmega ja mõnusa marjase magustoiduga.