Praktika tõelised seiklused algasid pühapäevaga, mis tähendas seda, et saime kauem magada. Kogu oma elu me siiski maha ei tahtnud magada. Pärast pudru söömist läksime kahe bussiga rändama. Esimesena sattus meile ette Lichtensteini loss.Vaatasime lossi ühest ja teisest küljest – natukene liiga kõrge, natukene liiga väike, ei tea kas Toompea lossiga annabki võrrelda. Suvilaks kõlbaks kah. Saate ise pildilt vaadata. Õnneks päästis päeva seal olev mündimasin ja avanev vaade.
Järgmisena suundusime karukoopa (Bärenhöle) juurde. Saime suvise soojuse eest põgeneda jahedasse koopasse. Väidetavalt elasid seal kunagi nüüdseks väljasurnud koopakarud – teadis saksakeelne giid rääkida. Koobas oli avar ja seal sees huvitavalt moondunud kivimid. Väidetavalt näevad inimesed kivikujutistes sarnasusi isegi näiteks neitsi Maarja endaga. Lisaks sellele oli üks karu oma luud sinna unustanud. Pärast koopaste külastust, saime süüa üle 3 eurost pitsalõiku ja juua head paremat limpsi.
Seejärel läksime bobirajale (Sommerrodelbahn Erpfigen). Tundub, et see oli paljudele päeva tippsündmus. Bobikelguga lasi mõni mäest alla lausa kolm korda. Jätsi limpsisime ka. Siis sõitsime tagasi ööbiskohta. Mariabergis sõime oma hubases köök-kohvikus õhtust ja olime valmis tuttu minema.
Päev algas “toreda” uudisega. Üks õppijatest teatas, et tema ID kaart on kadunud. Suurte jõududega sõideti Astangule kohale ning asuti kaarti otsima kõikvõimalikest kohtadest, kuid asjatult. Mõeldi juba igasuguseid variante, kuidas saaks taotelda kiirdokumente ning oldi isegi raske südamega valmis õppija Eestimaale jätma. Käskisime õppijal veel viimast korda kõik oma asjad läbi vaadata. Ja ohh imet, tööpükste taskus oligi plastikust kaart. Õnneks ülejäänud päev laabus murede vabalt.
Helsingisse läksime tislerid ja abikokad erinevate lendudega, sealt edasi Saksamaale saime koos sõita. Tänu ARMANDILE saime lennujaama. AITÄH! Enamus õppijate jaoks oli see nende esimene lennureis. Kõik olid natukene ärevil, aga siiski rõõmsad. Lendasime Helsingisse ja siis tagasi Tallinna kohalt Stuttgarti. Lend oli viperusteta ning Saksamaal ootas meid juba tuttav Rudi (tislerite õpetaja) koos 24 kraadise soojaga. Sõit Mariabergi kestis umbes tunnikese. Aknast avanes vaade maalilisele mägisele maastikule. Koha peal jagati meid tubadesse, misjärel ootas Barbara (abikokkade õpetaja) meid sööma pasta bolognese kastmega ja mõnusa marjase magustoiduga.
Kiipulasse saabudes seadsime end sisse ja tutvusime ümbrusega.
9. mai
Alustasime päeva sülearvutite seadistamise ja op-süsteemide installeerimisega, millele järgnes pärastõunane rahvusvahelise päeva programm.
10. mai
Jätkasime kooli arvutipargi uuendamise ja sülearvutite seadistamisega. Oli tore päev.
11. mai
Veetsime päeva elektroonika klassis, kus meile tutvustati erinevaid seadmeid ja töövahendeid. Saime kätt proovida jootmises. Tutvusime hoone alarmsüsteemi koostamisega.
12. mai
Käisime Tavastia ametikoolis, kus tutvusime sealsete õppimisvõimalustega. Suhtlesime nii õpilaste kui ka õpetajatega. Meile näidati tehtud töid ja õpetamise meetodeid.
Õhtupoolikul käisime Aulanko looduskaitsealal Aulangonvuori mäe vaateplatvormil.
15. mai
Uut nädalat alustasime 3D printimisega Kiipulas. Proovisime kaht erinevat printerit. Üks neist printis ventilaatori õhusuunajat ja teine Han Solo püstoli detaile.
Kuna lennuk startis 5.55, siis pidime juba kell kaks üles
tõusma ja lõpuks jõudsime lennujaamas oma lennuki väravani ikkagi ainult
väikese ajavaruga. Kuigi reiskohvrid me olime jube eelmisel õhtul kokku pakkinud,
siis ülejäänud tegevused lihtsalt võtsid kaua aega: taksoga lennujaama sõit,
lennukile registreerimine, invaabi ootamine, turvakontroll ja õige väravani
liikumine.
Sõidul Dublinist Amsterdami pakuti (pileti hinna sees) võileiba ja jooki.
Kogu lennusõidu vältel olid aknast näha imeilusad pilved,
väikesed majad ja laevad.
Amsterdamis oli hea võimalus vaadata meid sõidutanud pilootide kabiini ja ka mõni sõna kapteniga juttu rääkida.
Lõpuks Tallinna saabudes selgus, et meie kohvrid ei olegi siia jõudnud.
Järgmisel päeval saime need siiski kätte.
Kokkuvõtteks: kohtusime paljude toredate inimestega,
külastasime huvitavaid kohti, saime palju targemaks ja lõpuks tahtsime väga koju
tulla. Aitäh:
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse välissuhete korraldaja Minna
lennupiletite hankimisel abistanud AS Baltic Toursi vanemreisikonsultant Leili
Roslyn Park College töötajad Linda, Lyndsey, John, Thomas, Alan, Robert jt.
Aitäh ka kõikidele maksumaksjatele erinevatest riikidest, kelle rahalisel toel Erasmus+ programmi rahastatakse ja SA Innovele, kes seda programmi Eestis koordineerib.
Heiki käis linnas kohaliku kultuuriga tutvumas. Ringkäik
algas Iirimaa Rahvusraamatukogust. See oli väga vana ja suursugune hoone.
Vaatasin veelkord raamatupoodides ringi. Täiesti uskumatu,
aga sekretäritööst, dokumendihaldusest, arhiivindusest ja koduloouurimisest ei
leidnud ma mitte ühtegi raamatut (ja seda ka poemüüjate abil).
Muide raudteeümbrus tundus sarnaselt Eestiga siingi natuke segamini
olevat ja palju oli ka selliseid ehitisi, mida arvatavasti enam ei kasutata.
Siin on üks näide kunagisest (minu arvamus) veduri ümberpööramise seadeldisest
ühes põhiraudteejaamas.
Linnast väljas asuva Malahide lossi territooriumil on (õigemini oli)
sõitvate mudelrongide muuseum. Kohapeal selgus, et muuseum on juba
aastaid suletud,
kuigi lossi administraatori sõnul pidi info mudelimuuseumist ka uutes
infoteatmikes
veel endiselt sees olema ja seega küsijaid on iga päev mitmeid.
Lossi tutvustatavates teatmikes on selline hirmus fakt: kõik
need 14 Inglise kuningale ustavat aadlikest lossielanikku, kes siin
hommikusööki sõid, nendest mitte keegi ei jõudnud õhtusöögile, sest vahepeal
toimunud lahingus olid nad hukkunud.
Mulle tundub, et siin on väga palju igasugu silte õpetuste
ja hoiatustega. Kas meil on prügikasti peale kirjutatud, et palun panna siia konid ja nätsud?
Enamik silte on muidugi inglise keeles. Näiteks soovitatud vaatesuund on
sõiduteele kirjutatud arvatavasti mandrilt tulnud inimestele mõeldes.
Kui keegi peaks
arvama, et iiri keel on midagi sarnast inglise keelega (nagu võrdluses soome ja
eesti keeled), siis tema vist küll eksib.
See silt raudteejaamas ütleb
tegelikult nii: „Keep behind the yellow line. Danger: trains may pass at speed“.
Google tõlge: Hoidke taga
kollane joon. Oht: rongid võivad läbida kiirusega.
Tartu ülikooli teadlaste tehtud www.neurotolge.ee tõlge: Kollase
valli taha tuleb hoida. Oht, et rongid läbivad oda.
Kui kaks tõlget kokku panna, siis on teksti mõte arusaadav.
Ma arvan, et nende päevade jooksul ma otsisin üles ja tegin
pilte vähemalt 40-50 monumendist, skulptuurist, mälestuskivist ja –tahvlist.
Eks siingi on monumendid
paljuski samad, mis meilgi (näiteks kuulsatele inimestele, sõdades hukkunutele,
mis siin majas asus jne). Vähemalt on üks erand: siin on ka monumendid terroriohvritele.
Siinsetel piltidel on kaks last keksumängus oma hüppekorda
ootamas (nähtavasti hoovispordi mälestuseks) ja kaks naist populaarses ostupiirkonnas peale
shopingut juttu ajamas.
Kui tähelepanelikult majade seinu vaadata, siis leiab
sealtki igasugu n-ö silte, mis ei ole otseselt teated ja mida ei saa ka
mälestusmärkidena käsitleda.
Kodune tunne tekkis, kui ukse peale oli kirjutatud “PULL” ja seejuures ukse taga ongi pulli pronksist kuju.
