Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Neljapäeval so 2.juunil startisime majutusest 8.45 ja suundusime REA College poole teele ning kohale jõudsime täpselt kell 9.00, sest meid viidi autoga. Luks teenus : ) Esimesed kohvid joodud, hakkas peale uute programmide õppimine, mis seisnes selles, et kõik tegelesid oma projektidega. Karl ja Reno töötasid REASTANGU logo ja visiitkaardi kallal, Otger täiendas oma REA College õpilasega väikestele lastele mõeldud online sõnaraamatu äppi koos mängudega, kus peab sõna ära arvama. Kui paned vale sõna kirja siis läheb sõna punaseks, kui õigesti siis on sõna roheline. Sõnaraamat sisaldas mitut keelt, mitte ainult hollandi ja eesti keelt, vaid ka Indoneesia keelt, kust õpilane oli pärit. Otger andis isegi mõned ideed, kuidas teha lastele sõnamäng huvitavamaks. Ron töötas pileti süsteemi kallal, mis sisaldas endas erinevas vanuses olevate inimeste piletite hindasid k.a. soodushindasid. Kõige selle kohta pidas süsteem oma statistikat ja välja sai printida oma tšeki. “Töötasin ostu-lehe disainis, et see mahuks ostu-automaadi peale ja siis tšeki peale. Pileti peal olid erinevad hinnad ja summad, mille kõik arvuti ise arvutab. Nii kaugele ei jõudnud, et QR piletit teha, kuna Hans ütles, et sellega võib minna 3 kuud, ja isegi siis ei pruugi see veel õigesti töötada”, selgitab Ron, kes töötas selle programmi kallal.

Reedel so 3.juunil oli meil eriti tore päev, sest siis õppetööd ei toimunud, vaid sõitsime linnast välja 55 km ühte ilusasse loodusparki, kus oli hiigelsuur Astron raadio-teleskoop. Majas sees tehti meile ekskursioon ja näidati kõiki ruume, kus nad töötasid, erinevate osade kallal, mis lähevad satelliitide peale. Nad olid ka ühe süsteemi teinud James Webb teleskoobi jaoks.

Seal nägime erinevaid osi, mis lähevad satelliidi peale. Käisime ka ruumis, kus olid serverid, mis suhtlevad erinevate teleskoopidega üle maailma. Peale siseruumide ekskursiooni käisime väljas vaatamas ühte antennide süsteemi, mille sarnaseid on ka üle terve Euroopa ja need töötavad koos.

Peale ekskursiooni käisime ilusas välikohvikus lõunal, aga tagasi tulles õnnestus meil minna ühe raadio-teleskoobi sisse, kus meile räägiti, kuidas see töötab ja saime tutvuda lühidalt selle ajalooga. Sellega lõppes meil Astroni külastus ja me läksime loodusparki jalutama. Hans ja Martin soovisid meile “Have a nice weekend!” ja nii meie nädalavahetus algabki.

Autorid: Karl ja Reno

Neljandal päeval oli äratus tavalisest mõnevõrra hiljem. Kuna Groningeni bussijuhid otsustasid streikima hakata, siis tuli hommikul Hans meile järgi ja viis autoga kooli. Autos oli kohti ainult 5’le inimesele, aga meie grupis oli 6 inimest, õnneks saime olukorrale lahenduse selle näol, et Tauri sai majutuse pakkujalt jalgratta ja vurab nüüd igapäevaselt rattaga kooli.

Edasi läksid Karl ja Reno tööle projekti kallale. Nende tööülesandeks oli Adobe Illustrator’it kasutades luua ühine logo Astangu ja REA College’i logost kasutades nii Astangu kui ka REA College’i logode kujundust. Lisaks koostasid ja kujundasid nad visiitkaardi ning disainisid meie koostööd kajastavat postitust. Vahepeal oli lõunapaus kus Karl jõi ära 5 tassi kohvi. Reno tundis muret, et kas Karli süda nii suurtele kohvikogustele ka vastu peab. Töötempo oli kiire ja poisid jõudsid lõppeesmärgile üsna lähedale.

Peale kooli tõi Hans meid autoga koolist majutuse juurde. Vihma oli vahepeal sadama hakanud otsustasime viimase eest tuppa varjuda.

Õhtul läks ilm siiski ilusaks. Otsustasime ühiselt restorani õhtust sööma minna. Toidud olid head kuid suur oli frustratsioon kui avastasime järjekordselt, et meie pangakaardid ei toimi Hollandi maksesüsteemiga sellel põhjusel, et Hollandis see süsteem toetab suurem osa ainult vananenud Mastrocard’i aga meil Eestis ei kasutada seda juba üle 5 aasta. Lõpuks pidime majutuskohas põhjaliku tasaarvelduse tegema, aga saime õnneks sellega kenasti hakkama.

Esmaspäeval so 30.mail kell 11.00 oli meil tutvumise päev REA College Groningen personaliga. Hans Venema ja Martin Steenman tulid meile juba ukse peale vastu ja tervitasid meid avasüli. Esimese asjana panime oma riided ühte tuppa ära ja tutvusime kolledži ruumidega, millele järgnes lõunasöök õpetajate toas. Meie mõistes koosneb (Astangu) lõunasöök ikkagi soojast põhiroast ja magustoidust, aga Hollandis tuleb igaüks tööle oma võileivaga. Õpetajate toas on uhke Jura kohvimasin koos eraldi piimavahustajaga, kus saavad kõik endale Latte kohvi teha. Samuti tee, kakao ja kiirsupi tegemise võimalus. Õpetajate toas oli üks suur puidust laud, mis oli Martini enda kätega valmistatud. Selle ümber istus vähemalt 10 õpetajat ja REA College töötajat söömas rõõmsalt oma kodunt kaasa võetud toitu. Meid kostitati siis ka “lõunaga” ehk Hans tellis meile Subway’st 4 võileiba : )

Kell 13.15 oli meie kord esineda ja meie ettekandele tuli inglise keelne Astangut tutvustav PowerPoint. Tauri hiilgas oma inglise keele ja ettekande esitamise oskusega nii, et kõigil jäid suud lahti. Ühesõnaga hoidsime Eesti lippu kõrgel ja olime uhked selle üle, et meil on nii ilus värviline maja, nii palju korpuseid ja õpilaskodu. Hollandlased olid üllatunud, et kõik teenused on ühe katuse all ja et neid teenuseid pole mitte vähe. Järgnes ka paar küsimust peale ettekande lõppu, et kuidas me ikka saame tagasisidet vilistlastelt, et kas nad tõesti tulevad meie majja tagasi ja hoiavad endiselt sidet. Wow! Samuti küsiti, et kas erivajadusega õpilased saavad tööle minnes sama palka nagu iga teine inimene.

Kolmas päev ehk teisipäev so 31.mai ärkasime vara ja võtsime ette tee bussiga kooli, mis võttis aega umbes tunnike, sest me ei olnud enne koos õpilastega seda teinud. Bussipeatusesse oli 900 meetrit jalgsi ja ühe bussiga kuskil 5 peatust, tulime Martini Hospital (suure haigla) juures maha ja kõndisime veel 500 meetrit kuni koolini. Sellel päeval otsustas Karl, et ratastooli kaasa ei võta ja kõnnib karkudega vapralt terve tee. Kooli jõudes olid riided higised, aga selle eest 8000 sammu täis : ) Kohe hakkas õppetöö pihta ja õpilased pandi peatselt tööle, isegi Tauri ja Sirli jaoks oli välja mõeldud eraldi programm, samaaegselt toimusid loengud kahes erinevas ruumis. Meile tutvustati Hollandi haridussüsteemi, mis oli loomulikult väga huvitav, aga Eesti omast paljuski erinev. Mulle meeldis kõige rohkem see, et Groningeni õpilased tegelesid Eesti õpilastega ja nad kaasati kohe oma projektidesse. Super geniaalne idee!

Õhtu päädis Hiina restorani ja blogi kirjutamisega. Nüüd tuttu, sest homme peame veel varem ärkama, sest Hollandi bussijuhid otsustasid streikima hakata ja bussid ei sõida graafikujärgselt.

Meie rühma reis Hollandisse algas 29.05 varahommikul, saabusime lennujaama varavalges kell 05.30. Meie varahommikust teekonda saatis õrn kevadvihm, tekkis tunne, et Eesti jääb meid pisut igatsema. Saab öelda, et kogu grupp oli ootusärevil, aga põnevil. Lennujaamas leidsid aset esimesed seiklused – Sirlil õnnestus hankida endale Karli õe tiitel ning nemad said sellest tulenevalt kõigist turvaväravatest tunduvalt kiiremini läbi ning Tauri ja Reno asjad tõmmati turvakontrollis kõrvale, et näha ega neil kotis kahtlast kraami pole. Mõlemad mehed jõudsid kenasti lennukile ehk siis kui ka kahtlast kraami oli, sai see seekord piisavalt hästi ära peidetud 🙂

Lennujaamas hüppasime rongi peale, mis asus kell 10.05 Groningeni poole vurama. Meie suureks meelehärmiks selgus, et Hollandi rongid pole ratastooliga reisijate suhtes sugugi nii sõbralikud kui Eesti oranžid porgandid – rongi pääsemiseks oli tarvis järsust trepist üles saada! Õnneks tulid meile siinkohal appi Tauri lihased ning Karl õnnestus edukalt rongi toimetada. Kui asusime lõpuks vagunis enda suurt saavutust omavahel arutama, paluti meil üsna järsult vaikida. Selgus, et olime võtnud istet nn. vaikses vagunis, kus tohtis rääkida ainult sosinal.

Groningeni saabudes meie seiklused jätkusid, Uber ei toiminud, taksoparkla oli täiesti tühi ning tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga mis ikka tühja vinguda, asusime lahendust leidma! Otsisime Google Mapsi välja ja asusime kondimootori jõudu rakendades majutuspaiga poole teele. Saabudes ootas meid meie võõrustaja Johan ning pidime tunnistama, et meie grupi mõlemad majutuspaigad osutusid üle ootuste mugavateks. Võõrustaja oli samuti äärmiselt armas ning ostis meile tervitusena toidukapi head ja paremat täis 🙂 Esimene lõuna möödus meil siiski Domino pizzat nautides (allpool on ka mõned isuäratavad pildid). Ning kui rääkida Groningenist endast, siis on linn olnud äärmiselt kodune, roheline ja tervitav. Allpool on ka paar pildikest, mis natuke linnaruumi kirjeldavad.