Rubriik: Saksamaa

Eriline tavaline tööpäev – kolmapäev 02.05.18

Täna saime lõpuks terve praktikapäeva tööd teha. Ühesõnaga päris haruldane päev. Hommik algas 7:45 hommikupudru ja võileibadega. Hommikusöögi kõrvalt ei puudu mulliga õunajook. Õunapuud on siin levinud, sest neid leidub iga künka otsas. Mõtlesime, et hommik jääbki nii igavaks, aga ei. Nägime avariid ja politseid. Ummikuid nägime ka. Pole ime, sest siin nii kitsad teed ja sinna vahele pressivad end suured bussid.

Köögis pidid abikokad ei tea kellele ja miks tegema eestipäraseid maiustusi. Vaatamata ootamatule tellimusele, ei kohkunud meie naised sellest. Tiivi ja Alina valmistasid Valeri küpsiseid, kamaellosid (nagu Raffaello, aga seal sees on veel kama) ja kartuliküpsiseid juustuga. Maiustused viidi autoga ära kuhugi ja siiani keegi ei tea kas need saksa härradele ja prouadele sobisid. Söögisaalis jagas toitu meie õppija Kristel ning Lennart tegi homseks spinatipalle. Toimus väike arutelu selle üle, milliseid toite Euroopa päeval 9. mai pakkuda. 

Puidutöökojas lõpetasid poisid oma karbi ja said uue ülesande – pudelihoidja. Rudilt ei ole me veel tagasisidet saanud, sest tal on palju tegemist. Rudit me näeme pidevalt telefoni otsas. 

Ega rohkem ei teinudki see päev väga midagi. Õhtul käisime veel kord Gammertingenis shoppamas, kes jala, kes autoga. Õhtusöögiks sai pastat kanaga. Ostsime õpetajatega Marit Metsa sünnipäeva puhul veidi näksimist (rämpsu) ja soovisime talle palju õnne Jkõhud täis ja tuttu.

Võti on, aga kuhu auto kadus? – teisipäev 01.05.18

Tänase päeva action hakkas juba eile õhtul, kui avastasime, et võti on aga sõiduvahendit pole. Terve hommiku otsisime Mariabergi mäel autot – ei kuskil. Ühe sõiduvahendi jaoks on meid liiga palju ja Maimarkti laadale Stettelisse jala ei viitsi küll minna. Meie päeva päästis Barbara, kes tõttas oma isikliku auto ja mehega meid sõidutama ning ta tegi seda kõike oma vabast päevast. Oleme talle ja ta mehele väga tänulikud. Tänu neile oli meil päevaplaan paigas.

Maimarkt Stuttenis on kevadlaat. Laat väga ei erinenud Eesti omadest. Nuusutada võis käsitööseepe, maitsta švaabipärast kebabi, limpsida õuna proseccot ning osta pudi-padi. Lisaks sellele sai lasta imearmsatel laamadel oma mega pehmete huultega sinu peopesalt teri napsata. Laadal käidud, suundusime Tübingeni linna.

Tübingen on tudengite linn. Linn täis hipimeelsete tudengite elamuid ja ülikoolihooneid. Jalutasime sealses vanalinnas ning käisime kirikutornis. Margus väidab, et see oli Püha Georgi kirik (võib-olla on tal õigus). Lisaks kiikasime ühe lossi õuele. Linn nähtud, mille järel viidi meid väga uhkesse kohvikusse, kus saime kohvi ja spagetijäätist (jäätis, mis masinast välja tulles on spageti kujuga). Kõhud jätsi täis, suundusime “koju”, kus tegime päeva kokkuvõtte ja tegime järgmisteks seiklusteks plaane. 

Tegutsema! – esmaspäev 30.04.18

Kuigi osadel sakslastel oli täna vaba päev, olid nad siiski valmis meiega tegelema. Puidupoisid läksid oma töökotta ja abikokad suundusid kööki.
Poisid said teada oma tööpinkide asukohad ning neile anti esimene ülesanne, mis sisaldas mõõtmist ja hööveldamist. Tundus, et kõik said tööülesandest aru, kuid mine sa tea. Isegi viipekeeletõlk proovis midagi sae ja rööbitsaga teha, mis see täpselt oli, keegi ei saanud aru. Abikokad tutvusid köögiga ning tegid esimesi väiksemaid töid – hakkisid maitserohelist ja tükeldasid sibulat.


Hiljem tegi meile armas ja tore Teresa (kelle laps peaks sündima u 7 päeva pärast) Mariabergi asutustest väikese ülevaate. Käisime kirikus ja saime targemaks selle koha rikkast ajaloost. Ajalugu sisaldas nii aadlikke, nunnasid, erivadusega inimestele suunatud keskuse loojat tohtrihärrat, maailmasõdu ning tänapäeva. Lisaks saime kõmpida mäest üles ja alla tutvudes erinevate koolide ja asutustega nagu näiteks kaitstud töötoad. Ekskursioon tehtud, söök söödud ja meid võttis vastu saksa keelse nimetusega motopädagogik Winnie. Arvan, et eesti keeles võiks see olla midagi sellist nagu kehalise arenduse eripedagoog?


Winnie oli lahe! Temaga koos olid tema sotsiaaltöö õppijad, kes tegid nö praktikat (Mariabergis õpetatakse ka neid inimesi, kes siin tööle võiksid hakata). Mängisime mängu nimega vist oli “speedball”. Põhimõtteliselt oli tegemist nuiaga palli tagumisega, mille eesmärk oli lüües saada pall vastu vastase seina. Pall põrkas vastu seina ja said punkti. Võistkonnad olid segarühmad. Pärast mängu lasti õhku täis batuut, mille peal me imiteerisime loomi, jooksime, hüppasime ja mõnulesime niisama. Kõigil oli fun! Tegusatele tegevustele järgnes vaba aeg.


Otsustasime minna jalgsi poodi linna nimega Gammertingen, sinna oli 5 km. Ohh seda shoppamise rõõmu. Tagasi küll neid kotte keegi tassida ei viitsinud. Õnneks tuli auto meile järgi ja maiustusi täis kotid sai autole laadida. Vaatamata väsitavale päevale, viitsisid paljud ise oma jalgadega veel tagasi kõmpida. Tee peale jäi burksipeatus, kalade vaatlus (üks kala magas, teine ootas konksu) ja Maimarkt üritus (telk, kus hulga inimesi sõid ja õõtsutasid kehi kantrimuusika taktis). Üritus toimus seoses volbriööga.
Ja nii saigi päev vaikselt otsa.

Mariabergis – pühapäev 29.04.18

Praktika tõelised seiklused algasid pühapäevaga, mis tähendas seda, et saime kauem magada. Kogu oma elu me siiski maha ei tahtnud magada. Pärast pudru söömist läksime kahe bussiga rändama. Esimesena sattus meile ette Lichtensteini loss.Vaatasime lossi ühest ja teisest küljest – natukene liiga kõrge, natukene liiga väike, ei tea kas Toompea lossiga annabki võrrelda. Suvilaks kõlbaks kah. Saate ise pildilt vaadata.  Õnneks päästis päeva seal olev mündimasin ja avanev vaade.

Järgmisena suundusime karukoopa (Bärenhöle) juurde. Saime suvise soojuse eest põgeneda jahedasse koopasse. Väidetavalt elasid seal kunagi nüüdseks väljasurnud koopakarud – teadis saksakeelne giid rääkida. Koobas oli avar ja seal sees huvitavalt moondunud kivimid. Väidetavalt näevad inimesed kivikujutistes sarnasusi isegi näiteks neitsi Maarja endaga. Lisaks sellele oli üks karu oma luud sinna unustanud. Pärast koopaste külastust, saime süüa üle 3 eurost pitsalõiku ja juua head paremat limpsi.

Seejärel läksime bobirajale (Sommerrodelbahn Erpfigen). Tundub, et see oli paljudele päeva tippsündmus. Bobikelguga lasi mõni mäest alla lausa kolm korda. Jätsi limpsisime ka. Siis sõitsime tagasi ööbiskohta. Mariabergis sõime oma hubases köök-kohvikus õhtust ja olime valmis tuttu minema. 

Teistsugune päev – laupäev 28.04.18

Päev algas “toreda” uudisega. Üks õppijatest teatas, et tema ID kaart on kadunud. Suurte jõududega sõideti Astangule kohale ning asuti kaarti otsima kõikvõimalikest kohtadest, kuid asjatult. Mõeldi juba igasuguseid variante, kuidas saaks taotelda kiirdokumente ning oldi isegi raske südamega valmis õppija Eestimaale jätma. Käskisime õppijal veel viimast korda kõik oma asjad läbi vaadata. Ja ohh imet, tööpükste taskus oligi plastikust kaart. Õnneks ülejäänud päev laabus murede vabalt.

Helsingisse läksime tislerid ja abikokad erinevate lendudega, sealt edasi Saksamaale saime koos sõita. Tänu ARMANDILE saime lennujaama. AITÄH! Enamus õppijate jaoks oli see nende esimene lennureis. Kõik olid natukene ärevil, aga siiski rõõmsad. Lendasime Helsingisse ja siis tagasi Tallinna kohalt Stuttgarti. Lend oli viperusteta ning Saksamaal ootas meid juba tuttav Rudi (tislerite õpetaja) koos 24 kraadise soojaga. Sõit Mariabergi kestis umbes tunnikese. Aknast avanes vaade maalilisele mägisele maastikule. Koha peal jagati meid tubadesse, misjärel ootas Barbara (abikokkade õpetaja) meid sööma pasta bolognese kastmega ja mõnusa marjase magustoiduga.

Page 3 of 3