Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpiränded

Täna oli üks töine päev. Puidupoisid karestasid aknaluuke selleks, et neid saaks uuesti üle värvida. Kõikide käed ja isegi näod olid sellest rohelised. Osad poisid lõpetasid oma pooleliolevaid töid. Lõunapausi ajal veetsid mõned meist aega puuke välja tõmmates. Ka Saksamaal leidub puuke (vähemalt kaks leidus küll).  

Abikokkadel oli tähtis päev, sest nemad said ülesandeks sööklas pakkuda Eesti toitu. Söökla külastajad said valida Saksa toidu ja meie hea mulgipudru, sealiha ja peedisalati vahel. Kui vaatasid mulgipudru sööjate nägusid, siis sealt kahjuks väga suurt naudingut vastu ei peegeldunud. Aga, siiski saime siiraid kiidusõnu ka. Õnneks jäi putru veidi alles, mistõttu saime mõnusat õhtusööki nautida.

Kõik olid täna kuidagi uimased. Ilmselt eilne sõitmine ja pidev tegutsemise andsid veel tänagi tunda. Otsustasime, et õhtul kuhugi sõitma ei lähe ja igaüks leiab endale ise tegevuse. Mängiti jalkat, jalutati, käidi lammastel külas ja Janek viitsis veel poodigi minna.

Pühapäevale kohaselt alustasime vara, juba kell pool üheksa tankisime autosid, kuna eesmärk oli kõrgele seatud. Tahtsime minna Alpidesse ja vallutada vähemalt ühe mäetipu. Sõit Saksamaal on tore, tee käib üles ja alla ja iga natukese  aja tagant sõidad läbi mõne unise väikeküla, kus kindlasti on kirik. Pikapeale muidugi muutub tüütuks eriti, kui su istumise all on vananev Itaalia meistriteos nimega Fiat – millel pole isegi raadiot, mootorist rääkimata. Sõit oli küllaltki pikk. Meie eesmärk oli jõuda Oberstorfi ja sealt veel edasi Mittelbergi. Kuskil 30 km enne eesmärki läks ilm äkki pilve ning juba kartsime, et saame vihma kaela. Seda siiski ei juhtunud ning pilvede vahelt hakkasid järsku paistma lumised mäetipud. Isegi Artjomil olid silmad suured. Mäetippu me siiski omal jalal vallutama ei hakanud, vaid otsustasime köisraudtee kasuks. Peab ütlema, et see asjandus pole sugugi nii hull, kui eemalt vaadates tundus. Aga see vaade, mis tipus avanes oli vägev – täpselt nagu postkaardil.  Hoolimata sellest, et olime pea 2 km kõrgusel ja lund igal pool veel külluses, küttis päike õhu nii soojaks, et võis vabalt särgiväel kevade esimest jumet nahale praadida. Kuskil tunni pärast siiski laskusime maapeale (tegelikult 1200 m kõrgusele) tagasi ning pidasime väikese pikniku mäejalamil. 

Sealt edasi viis meid tee Lennumuuseumisse (https://www.dorniermuseum.de/en/), mis asus Friedrichsashafeni linnas. See sõit Alpidest lennumuuseumi oli isegi Fiatiga unustamatu. Tee viis kord mäest üles ja siis taas alla. Eriti unustamatu oli 3 km kurvilist laskumist orgu, mis on iga vähegi sõitmist nautiva inimese unistus. Lennumuuseumi jõudsime küllaltki hilja ja meil jäi vaid 45 minutit aega sellega tutvumiseks. Väikese ülevaate küll saime, kuid väga süveneda ei jõudnud. 

Edasi siirdusime linna sadama piirkonda, kus poisid said vägeva elamuse. Järsku oli kuulda parimate Itaalia hobuste hirnumist ning praami järjekorda ratsutas Maseratti, Ferrari ja Lamborghini. Nii suuri tõllarattaid pole ma ammu näinud – räägin siis poiste silmadest. Veetsime sadamas mitu tundi, sõime õhtust ja jalutasime promenaadil. Seejärel ootas taas ees pikk sõit tagasi Mariabergi, kuhu jõudsime alles peale päikeseloojangut. Sellega päev ka lõppes. Ah jah, et kes see Lolita on – see on meie väike Fiat, mis hoolimata kõigest siiski kõik mäed vallutas ja meid ilusti tagasi koju tõi. Andsime selle nime talle lihtsalt sellepärast, et igav oli. 

Täna sõime pannakaid! Margus oli nõus praadima, Tiivi ja Alina nõus taigna tegema. Idee tekkis sellest, et Marguse kodus on laupäev pannkoogipäev, kus laps aitab tal „segada“.

Täna käisime veel ühes lossis nimega Hohenzollern. See oli kõrgemal ja suurem, kui juba nähtud Liechtensteini loss. Parklasse jõudes pidi mäetippu lossini saamiseks pikalt kõndima, see ei olnud lihtne. Lossi sisenedes pidime oma jalanõude peale panema sussid. Niimoodi susse lohistades järgnesime saksa keelsele giidile. Midagi eriti aru ei saanud, mis ta rääkis. Väga palju oli juttu kõigist seal elanud keisritest, kuningatest ja nende naistest, kellest üks abiellus 17 aastaselt ning 27 aastaselt (nii vanalt ta ka suri) oli tal juba 10 last. Lossi hoovipeal sai friikaid süüa ja vaadata üht kohe abielluva paarikese ümber  tegutsemist. 

Meil ei ole enam kahte suurt autot. Üks suurem ja teine väiksem Fiat. Sellest Fiatist võiks juba lausa raamatu kirjutada. Kui auto saime, siis esimene küsimus, mis tekkis oli: „Kus on auto mootor?“ Selle autoga sõites tunneb iga tagumikurakuga, kui raske tal (autol) on edasi liikuda. Me ei kujuta ette, kui homme on Alpidesse minek, kuidas Fiat ennast üles jõuab vedada. Tema ähkimist ja puhkimist on igal nõlval kuulda. 

Loss vaadatud ja me läksime shoppama Metzigeni Outletti. Seal asuvad poed nagu Armani, Cucci, Escada, Calvin Klein jne jne, kuid samas on seal ka Nike, S.Oliver ja näiteks Esprit. Teadsime, et tegemist on kallite poodidega, kuid vaadata ja katsuda võib ju ikkagi. Arvasime, et võib-olla midagi ikka jõuab endale/teistele osta. Ikkagi outlet, mis peaks olema odavam. Jõudsimegi. Kes ostis šokolaadi, kes jäätist ja mõni üksik mõne pluusi või midagi. 

Õhtuseks toidupoeks valisime outleti lähedal oleva Lidli. Kes oleks seda arvanud, et seal hakkab alles suur shoppamine pihta. Ostukorvides võis näha nii kleiti, plätusid, päikeseprille ja isegi aluspesu. Muidugi oli korvides veel lisaks söögikraami, sest täna ei jaksa keegi enam õhtusööki valmistada.
Kodus kerge snäkk ja tuttu.

Täna sai hommikul jällegi head kaerahelbeputru ja laualt ei puudunud seegi kord sai, sink/vorst ja tomat/kurk. Täiskõhu tunne lõunani garanteeritud.

Köögis tegid kokad meile kõigile õhtuseks kohvitamiseks rabarberikooki, toorjuustukooki ning rullbiskviiti. Reedeti on Mariabergi köögis pärast kokkamist suurem koristamine. Kogu nädala jooksul kogunenud sodi ja mustus tuleb ära kaotada.

Puidupoisid said masinate taha. Tellimustööna tuli teha mesitarude jaoks vajalikke puiduliiste. Pärast lõunat nägi meie päevaplaan ette Mariabergi farmi külastust.

Farmi juures võttis meid vastu Hans, kes on ihu ja hingega maamees. Kahjuks Mariabergi köök enam sealset toodangut ei kasuta, sest liiga hea toidukraam on Saksa riigile kinni maksmiseks liiga kallis. Kuid tasapisi püütakse mahetoodangut lõunamenüü toitudesse juurde lisada. Alates sellest maikuust saab sööklas süüa farmis kasvatatud kartuleid. Loomadest nägime lambaid, sigu ja Angus lihaveiseid. Kanad olid ka, aga Hans ei pidanud neist väga lugu. Anguse tõugu veised on hinnatud oma hea liha poolest. Nad kasvavad suureks ja tugevaks ning kõigest umbes 1,5 aastaselt süüakse nad ära. Restoranid tellivad erinevaid loomaliha osi ning kui kogu liha ära jaotatud, siis loomake hukatakse. Lisaks sellele tegeleb farm Anguse tõuaretusega. Eestissegi on sealt loomi viidud. Nägime veel erinevaid masinaid ja kuulasime Hansu elufilosoofiaid. 

Farmis käidud, suundusime koos meie küljes oleva kerge „maahõnguga“ kohvi ja koogilauda. Nautisime seltskonda ja maiustusi. Rääkisime maast ja ilmast. Mmm.. väga hea oli.

Õhtul saime kasutada bowling/keegli rada. Tegemist on üksiku rajaga, mille välja nägemine on nii nagu üks õppija ütles, suht retro. Bowlingu kurikad on nööriga kinnitatud ning aega ajalt lähevad omavahel risti ja sassi. Rada on kulunud puidust ja punkte loeb masin jumal teab kuidas. 

Õhtusöögiks sõime risotot. Kuuldavasti oli see vähemalt sama hea, kui Armandi eelmise aasta samas kohas valmistatud risotoroog.? 

Tänase päeva algus ei erine väga teistest. Hommikusöök ja siis marss praktikale.

Abikokad tegid jälle süüa. Hommik hakkas ahjuplaatidele šnitslite ladumisega, Snitslid on homse päeva söök. Abikokad teevad järgmise päeva toidu eelmisel päeval poolenisti valmis, sest sööta on vaja 1500 inimest. Köögis on igasugu huvitavaid tegelasi. Näiteks üks töötaja sorteerib eridieetidel olevatele õppijatele sööki. Lisaks kaaluti tohututes kogustes manti kartulisalatile. Kartulisalat ei ole nagu meil Eestis. See koosneb keedukartulist ja kastmeks puljong + veiniäädikas. Ettevalmistusi tuli teha veel õhtuseks pitsapeoks. Taigen, šampinjonid, tomatid, sibulad ja palju muud. 

Puidupoistel oli veidi teistsugune hommik, sest läksime ettevõttesse nimega Schwörer – https://www.schwoererhaus.de/haeuser/bungalows/ Seal toodeti moodulmaju ja palju muud. Kunagi oli tegemist väikese perefirmaga. Nüüdseks suudavad nad ühe nädala jooksul ehitada kuni 20 moodulmaja. Reklaamvideo vaadatud, ohutuseeskirjad kuulatud, kiivrid peas, vestid seljas ja külastus võis alata. Kahjuks ei võinud ettevõtte sees pilti teha. Nägime palju huvitavat näiteks höövleldamisliini, liimpuidu kui ka sõrmtappide tegemist. Edasi läksime „lendavate majade“ (flying houses) e konteinermajade juurde. Nägime palgisorteerimisliini (mega suur) ja edasi läksime saeveskisse. Saime kõndida saeveski ja sorteerimisliini kohal sillakesel. Huvitav on see, et ettevõte põletab kõik oma jäätmed sealses soojuselektrijaamas. Sisuliselt tähendab see seda, et nad ei osta endale elektrit vaid toodavad seda ise. Mitte keegi meist ei olnud varem käinud nii suures puiduettevõttes. Aitäh, Rudi! Kahju, et meie toredale giidile, kes eeskujulikult meile teksti oma kaardikestelt maha luges, ei võtnud tänutäheks kaasa eestimaist šokolaadi. Kella viie ajal käisid enamus ujumas. Kahju, et seal sauna pole.  

Õhtul olime kutsutud Barbara juurde koju pitsaõhtule. Sakslased pidavat harva endale kedagi nii võõrast koju külla kutsuma. See ei ole lihtsalt kombeks. Seega oli see meile suur au. Barbara aias on tema ja ta mehe poolt ehitatud pitsaahi. Igaüks tegi enda valikul kattega omale pitsa. Kõik sõid suure isuga. Saime jutustada ning niisama chillida.

Kui me tagasi jõudsime oli poiste toa kööginurgas üllatus – parajalt solgivett täis kraanikauss. Paar sekundit jäi puudu sellest, et oleks täielik uputus olnud. Tuleb välja, et kui pelleris vett tõmmata, siis kraanikauss hakkab üle ajama. Õnneks on meil siin hakkajad poisid, kes ilma ämbrit alla panemata keeravad torud lahti ja  ootavad lapid käes, et ujutust elimineerida. Eks siis homme hommikul esimese ajsana tuleb teatada avariist. Õnneks võtsid poisid seda kõike naljana ja said kihistada pisarateni.